Laupäeva hommikupoolikul toimunud Ukraina-teemalises vestlusringis oli meil võimalus tutvuda selle riigi praeguse teatri olukorraga. Olgugi, et arutelu kujunes küllaltki poliitiliseks (nagu siin ikka kipub minema), tuli siiski välja asjaolu, et tumeda eluolu keskel on lausa hädavajalik luua ning näidata kodumaist loomingut. Eesmärk on hoida elus kultuuri, mis rahva vaimu toidaks.

Nii poliitiline kui ka kultuurne olustik Ukrainas saatis meid siin festivalil edasi, arvestades 16. augustil esietendunud Merle Karusoo lavastust "Kes ma olen?". Laval kõnelevate ukraina veteranide lood tekitasid külmavärinaid. Kõrvu jäi lause "Me võitleme selleks, et teie seda tegema ei peaks", mis oli lihtsalt öeldes… mõjus. Saalist väljudes võis küll üritada pisarad ära pilgutada, kuid sisemine tragöödia ei ole ausalt öeldes praeguseni lahkunud. Peale aplausi jäi ruumis kandma vaikus, mis olenemata rusuvatest emotsioonidest sümboliseeris laialdast kaastunnet ja austusavaldust kõigi suunas, kes Ukraina vabaduse eest võidelnud on ja seda endiselt teevad.

Geograafiliselt kaugema riigi, Kasashtani lavastus "Kaotatud tütar" sündis samas teatrilaboratooriumis kui eelmise päeva "Mälestuseks". Mõlemad keskendusid oma isikliku identiteedi uurimisele, kuid "Kaotatud tütar" lähenes sellele keele kaudu. Vene emakeelega kasahhitar jutustas oma ajaloo uurimise raskusest. Kasahhi keele tähestikku on viimase saja aasta jooksul ligi neli korda muudetud ning taoline pidev koodivahetus paneb rahva ajaloo mitme luku ja riivi taha. Keel on üks peamistest faktoritest, mis aitab ühel rahvusel ja kultuuril püsida ning areneda. Inimese mälu pole pikk, sest suuline pärimus üksi on habras. Kui puudub ligipääs kirjandusele, siis on ka kultuuri püsimajäämine ohus.

Kõrgõzstani lavastus "Kaalutus" avas meile kohaliku ühiskonna tabuteema – naise keha. Nagu hõigati välja õhtuses päeva kokkuvõtvas aruteluringis, siis oli see etteaste midagi, mida ei saanud vastu võtta ainult mõistusega, vaid ka hinge ja kehaga. Lavastus rääkis peamiselt naise emantsipatsioonist ja autori sõnul ka kõrgõzstani rahva sisemisest dekoloniseerimisest. Lisaks sisulisele poolele oli visuaalne kujunduski meelihaarav. Lava nägi välja, justkui leiaks näitlejate tegevus aset vatipilves. Koos valguskujunduse loodud kontrastidega (neutraalse ja värvilise valguse vahel) loodi lavastusele seega kohati meditatiivne atmosfäär.

Päeva lõpetas Gruusia "Ana hetk" – dokumentaalne fiktsioon kahes osas. Müsteeriumit ja seejärel krimkat meenutav lugu laveeris mõistuse ja hulluse vahel, tõstatades pidevalt küsimuse, kui kaugele on inimene valmis minema selleks, et teda kuulda võetaks. Lavastuse keskmes oli indiviidi panus tõe paljastamisse. Gruusia minevikus aset leidnud võikad sündmused, traumad, küsimused ja vastuste (ning vastutuse) puudumine lõid selged paralleelid tänasel päeval maailmas toimuvaga. Teame hästi, et ajalugu kirjutavad võitjad ning seega on tänasel päeval tegelikku tõde tihti keeruline uskuda ka siis, kui seisad sellega silmitsi. Kuid kui keegi ei näe vaeva selleks, et tõde päevavalgust näeks, jäävad süüdlased karistamata ja õiglus jalule seadmata. Seda kõike tõestaski meile Gruusia lavastus.

Aina enam hakkame mõistma, et Vabaduse festival on rahvusvaheline platvorm, mis võimaldab eri riikidel ja rahvastel rääkida ausalt ning otse sellest, mis meist kaugemal tegelikult sünnib. Tahes-tahtmata on lavastused suuremal määral poliitilise alatooniga, kuid fookus on siiski selle keskmes olevatel inimestel.

käbid ei unu,

kui oled orav. meeles

on ka nende koht.

olla võiks kui oravgi.

kuid unustus on me loht…