Festivali viimasel päeval jõudis fookus veelgi enam üksikisiku juurde. Kavas olid isikliku vabaduse ja vastutuse teemad. Võrreldes eelnevatega olid teisipäeva lavastused veidi kergemini vastuvõetavad. Seda öeldes ei unusta me muidugi jutustatud lugude sisulist tõsidust.

R.A.A.A.M.i "Hullumeelse päevik" põhines ukraina päritolu vene kirjaniku Nikolai Gogoli samanimelisel jutustusel. Ehkki alustekst on kirjutatud 19. sajandi Vene keisririigi kontekstis, puudutab lavastus mitmeid ajatuid nähtusi nagu kõrgema staatuse ja armastuse ihalus, ennast teistest paremaks pidamine ning ahistavast reaalsusest fantaasiatesse põgenemine.

Kristo Viidingu kehastatud peategelane oli juba etenduse alguses rahutu inimene, kelle hullus aja jooksul süvenes, jõudes koerte kõneluste pealtkuulamisest enese Hispaania kuningaks tituleerimiseni. Festivali viimases arutelus kiideti küll üheselt näitlejatööd (millele me vastu ei vaidle, sest oli suisa vapustav, kui kehaliselt voolav ja ekspressiivne näitleja laval oli), kuid kritiseeriti sisulise arengu puudumist. Ent nagu me juba välja tõime, arenes tegelane hullumeelsest hullumeelsemaks.

Kui rahutul ajal nagu praegu võivad inimesed olla suhteliselt ülesköetud ja kannatada ebakindluse all, siis pole välistatud, et kaitseks ümbritseva vastu sulgutakse üha rohkem iseendasse. Halvimal juhul hakkab reaalsustaju üha enam kannatama ja suhted ümbritsevaga mädanevad… Olgugi, et monolavastusi oleme festivalil üksjagu juba näha saanud, erines see teistest tänu oma intensiivsusele ja mängulisusele.

Vaba Lava "Spy Girls" oli väga omapärane ja kaasav lavastus. Anonüümsena püsivad Eesti näitlejad tutvustasid oma sotsiaalset projekti, mille reaalne vajalikkus ulatub pärisellu. Lavastus toimis justkui detektiivibüroona, kus ennast kauniteks naisteks maskeerides luurati Vene sõjaväe järgi ja positsioneeriti nende asukohti.

Erinevalt publikust, kellel oli vaba voli etenduses kaasa tegemisel, olid lavastuse osalisteks ka interneti vahendusel hetkel sõjarindel olevad vene sõdurid. Nemad ei olnud teatriprojektist teadlikud. Selline formaat tekitab omamoodi poleemikat, mille näitlejad ka ise tõstatasid – kas on ikka õige inimesi sellisel moel n-ö ära kasutada. Lavastus on jätkuv projekt, millega nad alustasid juba eelmise aasta alguses ning tegelevad igapäevaselt ka etenduste välisel ajal. Kogu kogutud info, mis tuleb kasuks Ukraina sõjaväele, neile ka edastatakse.

Etendus tuletas eelmiste päevade järelkajana meelde, et tõepoolest on inimesi, kes kauge pealtvaatajana tahavad omal moel sõjalises olukorras aidata ja seda ka teevad.

Tšiilist pärit "Vabalt jooksvad märad" oli kindlasti selle festivali kõige eksootilisem etteaste ja lõpetas 2025. aasta Vabaduse Festivali omamoodi särtsuga. Ajalooline dokumentaallavastus jutustas 1970ndatel Tšiilis toimunud protestidest, mille keskmes olid transsooliste naiste palved saada inimväärselt koheldud. Mõtet kaotamata esitati lugu ladinalikult värvikalt ja mänguliselt.

Õhtuses arutelus kostus väide "keha kui dokument". Vabas ühiskonnas tähendab see seda, et inimesel on õigus peegeldada oma identiteeti, oma sisemust, seda, kes ta päriselt on, ka väliselt. Laval ei näinud me füüsilist peksu ja fookuses polnud ka riikide vaheline sõda. Vägivald avaldus vormil, mida veel tänagi paljud kahjuks pooldavad: inimeste tagakiusamine, vangistamine ja isegi tapmine nende identiteedi pärast.

Pärast viiepäevast maratoni oleme läbi imbunud mõtlemapanevatest hetkedest, teemadest ja olukordadest maailmas. Festivali lõpetasid korraldajate sõnad, et ilmselt ei suudeta selle üritusega päästa või muuta maailma, kuid loodetavasti kõnetab see kohalolijaid sisemiselt. Nii elab nähtu meiski edasi ja arvatavasti ka kaaspublikus. Maailm on habras ja samamoodi sealne vabaduski. Teatris probleemsetele teemadele keskendumisega on võimalus jõuda ükshaaval inimesteni, kelle käes on kunagi võim koos ühiskonnas muutusi läbi viia.

Meie täname!

kuis õhkab hing

heaolu poole! head

teed, mesilind!