Kui festivali teise päeva peaks kokku võtma ühe sõnaga, siis oleks selleks "sürpriisid". Just, mitmus. Mitu keelt, mitu vormi, mitu erinevat vaatenurka, mis kõik soosivad sama lihtsat abinõu: teatri ülesanne on läbi kunsti luua sidemeid inimeste ja nende lugude vahel.

Päeva alustasime hoogsa 15-minutilise Türgi monolavastusega Puškini alleel. Tavateatrist eristuv performance'ilik esitus käsitles ajatut satiiride meelisobjekti: poliitikuid või üldiselt võimumehi. Nende libedust, kahepalgelisust, selgrootust. Viimase märksõnaga seostus hästi ka osatäitja alguses kummaline, suisa groteskne väljanägemine – nägu, kõht ja muu eesosa asus seal, kus selg ning selg, kuklatagune ja muu tagaosa vastupidiselt ees. Ainult kinganinad osutasid mõlemale poole – et olla iga hetk valmis teises suunas liikuma.

Arvestades, et lavastuse nimi on ,,Voolav poliitika", siis sujuvalt liikuv ta tõepoolest oli, justkui vedelik. Vapustav oli näha, kuidas üks naine suutis veerand tunni jooksul kehastada nii korrumpeerivat kapitalismi kui ka täielikku vabadust esindavat feministlikku energiat, mis lõpuks ülikonna alt punase kleidina ilmus.

Teine lavastus "Mälestuseks" avas meile täiesti uut sorti teatriformaadi. Peter Brook on defineerinud teatrit kui nähtust, millel on esitaja, kes on laval ja publik, kes vaatab teda. Pealtnäha just nii lihtne see Kasahstani lavastus oligi. Loenguvormis etteaste rääkis loo ühe 20-ndates noormehe sünniloost ja sellest, kuidas tänapäeval on väga raske defineerida üheselt seda, kust keegi pärit on.

Almatõs sündinud vene-saksa lavastaja lugu oma juurte otsimisest ja leidmisest on alati olnud teemaks ka meie, eestlaste jaoks. 21. sajandil ei ole enam inimest, kes oleks lihtsalt kasahh või lihtsalt eestlane. Meie esivanemate läbielatu mõjutab ka meie identiteeti olenemata sellest, kas me tunnistame seda endale teadlikult või mitte. Vabadus peitubki ehk soovis ja julguses teada, kust me pärit oleme. See on miski, mis ühendab inimesi riigipiiridest sõltumata.

Araabia teatri (Kuveit-Liibanon-Süüria) "Hääletu" lõpetas festivali teise päeva mitte punkti, vaid hüüumärgiga. Lavastaja Sulayman Al Bassami sissejuhatus andis mõista, et ees ootab Beiruti pommiplahvatusest rääkiv muusikaline lavateos. Lisaks ühele naisnäitlejale lõid atmosfääri kaks muusikut trummide ning keelpillidega, kes sidusid üheks tervikuks dramaturgilise teksti ja helilise tausta.

Ootusärevust tekitas laval asuv helendav kell, mis pöördloendusena otsekui lõpetusliku plahvatuse poole tiksus. Seda näitlikustasid ka lindi pealt lastud dokumentaalsed intervjuud, mis kajastasid Beirutis juhtunu reaalsust. Ometi viitas näitlejanna kõnelaulu sisu ka armastuse teemadele. Kohati meditatiivsena mõjuv manamine võis olla nii üksikisiku kui ka riigi enda hääl, mis armastust sümbolina kasutades enda valust ja lausumata jäänud sõnadest jutustab. Laupäevaõhtune muusikalis-visuaalne meditatsioon oli ettearvamatu, kuid tõmbas vaataja oma konkreetse rütmi ning dramaatilisusega täielikult endasse.

Kõik on võimalik ja oodata tuleb ootamatut. Seda oleme me antud festivali jooksul siiani õppinud.

va kala on prii –

juurteta liugleb vooles

ja tummab vastu