Piibe teatri muusikalise dokumentaaldraama "Viimane metsavend" minategelane on Ruuben Lambur (1925–2024), Eesti vabadusvõitleja ja viimane metsavend. Õpetaja sõnad: "Ärge siis vannet unustage", muutsid toonase noorkotka, veel teismeas Ruubeni elukäiku igaveseks. Arvukate saatuselöökide kiuste oli tema elutee eesmärk metsavendluse ajaloo hoidmine ja tutvustamine noorematele põlvkondadele. Veidi enam kui aasta tagasi siitilmast lahkunud kunagise metsavenna elulugu on jutustamas nüüd järgmised põlvkonnad. On hetki ja aegu, mis ei tohi mitte kunagi ununeda.

Dramaturg-lavastaja Arlet Palmiste on astunud Ruubeni lugu lavale tuues minimalismi mõjukale teele, vähem on seekord oodatust palju rohkem. Raivo E. Tamm rahuliku ja väljapeetud minajutustajana kannab iga lausega edasi Ruuben Lamburi enese poolt kirjutatud elulooraamatu "Alutaguse saaga" põhiolemust, mis on kirjutatud andestades, kuid mitte unustades. Ka laval ütleb Ruuben: "Minu käest on sageli küsitud – kas ma kannan ikka veel endas rohkem kui kahekümne aasta pikkust kannatuste ja kaotuste valu? Või hoopis viha, nördimust, põlgust nende vastu, kes seda põhjustasid? Ei! Ma ei tee neile seda rõõmu, et oleksin vihane või kibestunud. Pealegi oleks selline viha minu jaoks mõttetu taak, mis ei laseks mul elust rõõmu tunda, ei laseks mul olla vaba. Milleks see mõttetu viha või raev?"

Need mõtted tuleks igaühel meist endaga kaasas kanda ja meeles pidada, ennekõike eluhetkedes kus viha või raev kipuvad võimust võtma. See on vana ja kogenud mehe elutarkus, mis aitas tal kohutavates oludes enam kui paarikümne aasta vältel ellu jääda, alates teise maailmasõja koledustest kuni vangistuseni Siberis.

Ruubeni lugu kuulates on klomp kogu aeg kurgus. Peale Vabadussõda alanud toimeka kogukonna töö- ja seltsielu ühes toona suurimas, Peressaare uusasunduses on just hoo sisse saanud, kui see kõik järsult lõpeb. 1940. aasta pööras kõik paarikümne aasta vältel tehtu ning saavutatu pahupidi ja peapeale. Järgnevad koledused küüditamisest kuni julmusest sündinud mõrvadeni, mis juhtusid nii Ruubeni pereliikmete kui ka lähikondsetega, annavad aimu toona Eestis toimunust. Kui nüüd kõrvutada Ruubeni kirjeldusi tänaste päeva- ja sõjauudistega, siis tuleb õudusega tõdeda, et inimkond ei ole vahepeal sugugi paremuse suunas liikunud, pigem vastupidi.

Tamm jutustab Ruubeni lugu vaoshoitult, peaaegu emotsioonitult, süüdates aegajalt lahkunute mälestuseks küünla. Taban end mitmel korral mõttelt, et kuidas tal see küll õhtust õhtusse õnnestub, sest ainuüksi vaataja positsioonilt on loosse sisse elades mõtete ja emotsioonide tulva raske vaos hoida.

Lisaks Tammele on laval ansambel koosseisus Ilmar Kald (viiul), Tanel Sakrits (mandoliin), Jaanus Põlder (kitarr) ja Sander Rosenberg (basskitarr), kelle ülesandeks on ajastule omaste (lori)lauludega lavastusele kergust ja leevendust lisada. Kunagised lööklaulud olid teise maailmasõja keerises uued sõnad saanud ning pakkusid kuulajatele hingekosutust ja leevendust ka kõige raskematel hetketel. Samasugust ajutist pingelangust pakkusid nad ka teatrivaatajatele.

Piibe teatri üks eripäradest on lavastuse ümber ka temaatilise raami loomine, puhvetist kavaleheni. Nii on seekord koostöös Kaitseliiduga pandud püsti Eesti suveteatri soodsaim teatripuhvet, on võimalus tunda huvi Kaitseliidu tegevuse vastu või hoopiski soetada koduseks lugemiseks Ruuben Lamburi elulooraamat või kuulamiseks muusikat.

Loodetavasti mängib Piibe teater kõnealust lavastust ka järgmistel suvedel ning seda ka hoopis kaugematel metsalavadel kui Harju- ja Lääne-Virumaal. Koduteel jõudsin ka mõtteni, et lavastus tervikuna (või miks mitte selle veelgi kammerlikum versioon) võiks olla osa meie riigikaitse / ajaloo õpetusest, et tänastele noortele luua side Eesti ajalooga harjumuspärasest veidi teisel, kuid seevastu mällu sööbival moel.