Svjatlana Aleksijevitš on aktuaalsem kui kunagi varem. Arvestades seda, et Putini režiim ikka veel püsib ja leiab Venemaa avarustest neid, kes on valmis püss käes Ukrainat vallutama minema, võib eeldada, et "elab veel Beria, kui düsenteeria..", kui tsiteerida Villu Tammet. Ehk siis endiselt on säilinud imperialistliku loomuga nõukogude inimene, kelle arvates tuleb jätkata püha võitlust uue maailmakorra nimel. Süüdlasteks on kapitalism ja selle käsilased, kes koos Mihhail Gorbatšovi ning Boriss Jeltsiniga võtsid üle võrdsusaatest kantud Venemaa, ohverdades maa ilma võitluseta ebaõiglusele ja võõrale masstoodangule. Sõda tähendab nõukogude inimesele pääseteed, võimalust muutuseks, võimalust taastada oma au. 

Sellest kõigest võib lugeda Aleksijevitši raamatus "Pruugitud aeg: punainimese lõpp", mis ilmus eesti keeles kümme aastat tagasi Veronika Einbergi tõlkes kirjastuselt Tänapäev. Vabal Laval esietendus 2020. aasta veebruaris Aleksijevitši dokumentaalromaanil põhinev lavastus, mille seadis lavale Nikita Kobelev Moskvast.

Helsingis Vuosaare Tilajakamos lavastas selle nüüd Venemaalt Soome pagenud lavastaja, kes soovib jääda anonüümseks, koos lava- ja videokunstniku Pavel Semtšenko ning kostümeerija Anis Kronidovaga. Lavastus toimub Vuosaare endises koolihoones, mis oma pikkade tühjade koridoride, arvutute ei kuhugi suubuvate uste ja ootamatutes kohtades leiduvate harrastuskunsti taiestega annab etendusele oma ajastumärgi. Lavakujundus on minimalistlik, sama võib öelda ka kogu meeskonna kohta.

Kui Tallinnas oli laval neli näitlejat (Kersti Kreismann, Simeoni Sundja, Laura Peterson, Klaudia Tiitsmaa) ja mitu häält, siis Helsingi lavastust võib nimetada pigem monotenduseks. Sami Lanki etendatud tegelaskuju koondab oma jutustusse mitmeid intervjuusid ja lugusid Aleksijevitši raamatust, kõrvalosades Elli Närjä, kes esineb nii hooldaja, armukese, noore punaväelase kui ka NKVD-lasena.

Sami tegelaskuju läbib hooldekodus olles oma meenutustes nõukogude impeeriumi ajaloo bolševike revolutsioonist Nõukogude Liidu lagunemiseni. Uhkusega meenutab ta kirikute põletamist, kulakute tapmist ja tervitab teist maailmasõda kui uut algust suurele nõukogude rahvale. Sami Lanki paneb rolli kõik ülimast vaimustusest valuliku alanduse välja mängimiseni.

Helsinki98 dramatiseering keskendub ühele võimalikule loole, kuid väljendab üldist levinud stereotüüpi Venemaa inimese mõtlemises. Selle maailmavaate keskmes on usk paremasse ja võrdsesse tulevikku, mida saab läbi viia vaid karmi käe poliitika alusel kõike võõrast eemale tõrjudes, vajaduse korral hävitades. Nõnda usub totalitaarse režiimi ohver, koloniseeritud inimene. Samasuguseid ülestunnistusi oleks Aleksijevitš või keegi teine saanud ka "suurelt saksa rahvalt" kui Hitleri režiim oleks võitnud teise maailmasõja. Samasugustest tõekspidamistest juhinduvad praegu Kim Jong Uni režiimi all üles kasvanud põlvkonnad. 

Nii Helsingi kui ka Tallinna lavastus punainimesest ning eelkõige Svjatlana Aleksijevitši dokumentaalromaan toimivad peegeldava lakmuspaberina, mis lasevad teksti vastuvõtjal otsustada, kui palju on temas säilinud nõukogude inimest. Vuosaare lavastuse tootis projektiteater Helsinki98, mis lähtubki küsimusest, milline võib olla kunst pärast 24. veebruari 2022, mil Putini režiim alustas täieulatuslikku rünnakut Ukraina vastu. 24. veebruar märgib ka mõttelist piiri, pärast mida ei tundugi termin nõukogude inimene enam aegunud.  

Soomes on 2015. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga autasustatud Svjatlana Aleksijevitši loomingut vaja tunda vaat et enamgi veel kui siin, sest alles mullu otsustasid Tampere linnavõimud sulgeda seal 1946. aastast tegutsenud Lenini muuseumi. Praegu samas kohas asuv Museo Nootti tegeleb idanaabriga teises võtmes, kajastades poliitiliste suhete ja geopoliitilise kliima muudatusi. 

Aleksijevitš nendib oma dokumentaalromaanis, et nõukogude inimene ei märganud oma orjust, ta isegi armastas seda. Kõik nõukogude inimese teod ja otsused on juba alateadlikult suunatud sellele, et seda vanglat alles hoida või taasluua, sest midagi muud ei oska ta ette kujutada.

Paul Gelroy kirjutab 2005. aastal ilmunud raamatus "Postcolonial Melancholic", et postkoloniaalne melanhoolik mitte ainult ei keeldu muutust aktsepteerimast, vaid mingil tasandil keeldub ta aktsepteerimast, et muutus on üleüldse toimunud, ning hoiab järjekindlalt kinni kõikvõimsuse ettekujutusest, kogedes muutust vaid languse ja läbikukkumisena, milles tuleb loomulikult süüdistada võõrast. Seetõttu võib postkoloniaalse melanhooliku ja nõukogude inimese vahele tõmmata mõttelise võrdusmärgi. Helsinki98 ja Vaba Lava lavastus ning Svjatlana Aleksijevitši dokumen(taal)romaan näitab piltlikult, mis selle võrdusmärgi sisse jääb.