Mika Keräneni jaoks on saun kõige parem just kõige külmemal ja pimedamal ajal, sest siis saab saunast enda keresse jõudu koguda ning vaimset poolt laadida ja restarti teha.

Keränen tegeleb enda sõnul alati ainult ühe ideega korraga. "Saunarahu" idee tuli tal 2023. aasta lõpus, olles teel ujulasse. Ka ujulast tagasi tulles ei andnud see mõte talle rahu. "Kui mõte rahu ei anna, peab sellest kirjutama," sõnas ta.

"Kirjanikuks saab inimene aastakümnetega. Ma usun, et olen kirjanikuna alles noor, arenemisvõimeline ja uudishimulik. Ma oskan rohkem vaadata, mida lugeda ja mida ka kirjutada," rääkis ta. "Kui arst peab õppima kaua, et oma amet selgeks õppida, siis kirjanikul on see aeg minu arust vähemalt sama pikk," lisas ta.

Temast sai kirjanik just Eestis. "Luuletajatel on selline keelemäng, mis kogu aeg neil töötab. Ma arvan, et minul hakkas see tööle siin Eestis, Tartus tudengina olles hakkasid kõik sõnad tänavapildis tööle. Ma ei usu et minust oleks Soomes kirjanik saanud," sõnas ta. "Ma usun, et 1990ndatel tudengina Tartus aitas just luule mul üle saada sellest kultuurišokist, mis mind siin Eestis tabas. Just ilukirjandus, kunst ja luule olid need, kuhu ma sel ajal põgenesin," rääkis ta.

Keränen on oma lõputöö kirjutanud kakskeelsusest ning teda huvitavad kõik keeled. Ta loeb hea meelega ka inglise ja rootsi keeles. "Mulle vastandamine ei sobi hästi. Tihtipeale peaks otsustama taimetoidu ja liha vahel, aga võib ju süüa nii salatit kui ka liha ning nautida nii jalgratta kui ka autoga sõitmist," tõdes ta, lisades, et sõna "või" asemel paneks ta kahe sõna vahele "ja".

"Ma arvan, et nalja peab ikka saama, ka Eesti-Soome suhetes. See näitab, et suhted on head, kui nalja tehes teine ei solvu. Võib ikka rammu katsuda ja võistelda, et kumb teeb sulnimaid või lõõgastavamaid saunu," ütles Keränen. Tema sõnul on saunas käimine kogu päeva ettevõtmine ning sauna võib tegelikult luua ükskõik kuhu.

"See pole ainult soome-ugride, vaid kõikide loodusrahvaste raamat. Mul on Lõuna-Eestis sõpru, kellel on komme endiselt iga laupäev suitsusauna teha," rääkis ta ja tundis uhkust saunaskäimise traditsiooni säilimise üle. Talle meeldib, et leidub kogukondlikke saunu, mida ta leiab aina juurde just suulisel teel.

"Luule on minu jaoks väga tähtis. Ma ei tõmba suurt piiri proosa ja luule vahel. Kui minu jaoks keegi Eestimaal midagi ilusat räägib, siis see ongi puhas luule, puhas kuld. Luule on žanrina väga põnev, sinna võib peita oma mõtteid," lausus ta. "Saunarahus" ta aga ridade vahele väga midagi ei jätnud, vaid kirjutas kõik ausalt välja. "Luule vormis väljendatut on võimalik lugejal väga mitmel moel tõlgendada. Need muutused, mis keeles toimuvad, neid tihti niisama ei märka. Just kaasaegsest luulest avastan ma sageli midagi põnevat," sõnas ta.

"Saunarahus" jätab ta mõned asjad ütlemata ja muudab inimeste nimesid, aga ta väidab, et seda võib nimetada tema ausaimaks raamatuks. Kuna raamatu teemaks on rahu, siis Venemaast ja sõjast ta seal väga kirjutada ei tahtnud, kuna ei tahtnud lugejale ebameeldivat tunnet tekitada. Võib-olla kirjutab ta tulevikus eraldi raamatu sellest, mis tema suguvõsaga on sõja ajal juhtunud.

Saunalaval istudes on ta oma suguvõsa ja vanaisa peale mõelnud päris palju. Ta mainis ka Imbi Paju raamatut "Tõrjutud mälestused". "Meile ei räägitud ajaloost ja sõjast. Isa vaikis, vanaisa vaikis. Ma tahan paremini mõista iseennast, andestada oma isale tema iseloomujooned, andestada vanaisale selle, mida ta tegi oma poegadele ja abikaasale. Need lood, mis on minu perekonnas, on tuttavad ka teistele idasoomlastele," rääkis ta.

"Kui need sõjaõudused lähevad põlvest põlve, siis ma väga loodan, et nad enam minust edasi ei lähe. Mulle ei meeldi see, kui miski on ebaselge või arusaamatu. Mu pere ajaloos on tühjad lüngad, mida tahaksin täita. Mulle meeldib kõik hea, mis ma Soome kultuurist saanud olen. Aga inimestel tuleb läbi töötada ka kõik negatiivne, et mõista, miks me oleme sellised nagu oleme. See ongi sellise 50-aastase mehe mõtisklus," arutles ta.

"Kui ma nägin "Savvusanna sõsaraid" esimest korda, siis mulle ei meeldinud see, mida ma ekraanil nägin ja kui ma sellest kirjutasin, siis pidin seda ütlema. Minu arusaam saunadest on hoopis teistsugune. Kinno minnes ei teadnud ma, mida oodata. Lootsin näha oma kogemusest lähtuvalt seda Lõuna-Eesti suitsusauna värki, mida mina tean. Mulle tundus, et see, mis naised saunas räägivad, ei ole meeste asi," rääkis ta. Kui ta aga oma ego kõrvale jättis ja läks filmi teist korda koos tudengitega vaatama, ei saanud ta enam seda šokki, vaatas hoopis teistsuguse pilguga ning film andis talle sellel hetkel jõudu kirjutada enda "Saunarahu" raamatut.

"Ma usun, et peaksime kõik õppima rohkem kuulamist, kuulamisoskus on sama oluline kui eneseväljendus. Isiklikult arvan, et saunalaval võiks olla vaikus. Samas kui seal oma inimestega juttu ajada, siis eks ma lähen ka hoogu ja ei istu alati vaikselt. Soomlastel on hea põhimõte – saunas võiks rääkida ainult sellistest teemadest, mis on kõigile arusaadavad ja mitte arutleda tööasju või isiklikke asju," ütles ta ning lisas, et leiliruumi osa on tema jaoks püha. Väljaspool leiliruumi võib peale sauna rääkida aga peaaegu ükskõik mida," lausus ta.