Kristiina Ehin: Ma loodan, et meie kahekõne jooksul läheb vaimutolmu lendu, et me ei karda käsi määrida igasuguste küsimuste ja vastustega, nii sügavatega, kui oskame, ja et see aitab meil ka teineteist paremini tundma õppida, sest me peaaegu polegi omavahel rääkinud, ja endalgi aru saada, et mis asja me siin elus ja loomingus ajame.

Minu esimene küsimus sulle ongi selline, et sinu viimase romaani pealkiri – "Tantsi tolm põrandast" – mis rolli mängib tants sinu elus ja sinu raamatus?

Kairi Look: Ma hakkasin seda raamatut kirjutama peaaegu kolm aastat tagasi ja et kõik ausalt ära rääkida, siis selle raamatu algne tööpealkiri oli peaaegu lõpuni välja "Tantsi, tantsi, tantsi". Aga siis selgus selline ebameeldiv tõsiasi, et üks jaapani kirjanik – Haruki Murakami – on selle pealkirja juba ära napsanud. Nii et mul tuli kiiresti improviseerida ja võib-olla ongi nii parem, sest ma arvan, et see uus pealkiri sobib raamatule väga hästi.

Aga miks tants? Tants on mind kogu elu võlunud, ma olen kogu elu tantsinud. Tants on minu jaoks ülim vabaduse vorm. Kui ma hiljem ülikooli õppima läksin – õppisin taastusravi –, siis sain aru, miks see vabadusetunne tekib: tants on ka füsioloogiliselt stressihormoone vabastav ja keha vabastav praktika. Nii et kui teil teinekord on vaja võtta vastu kõne maksuametilt või panna kokku kümneosaline IKEA köögikapp, pole paha mõte enne natuke tantsida – ja pärast ka.

Kuidas tants minu raamatusse jõudis? Sellepärast, et see raamat räägib vabadusest ja elujõust – ja mõlemaga on tants väga seotud. See raamat räägib ühe naise kasvamisest, eneseleidmisest ja vabaduse leidmisest. Tants oli minu jaoks täiuslik kujund, mida seal kasutada. Siin raamatus on palju tantse. Tüdruk kasvab üles 1980.–1990. aastate Eestis ja saab täiskasvanuks nullindate Eestis. Aga selle kõige taustal on ka Eesti kasvamine ja vabanemine – ning veelgi sügavamal taustal 20. sajandi ajalugu, mida nähakse läbi ühe vanavanaema silmade. Raamatu peategelased ongi vanavanaema ja tema lapselapselaps.

Tants huvitab mind eelkõige rituaalsest lähtepunktist. Siin raamatus on igasuguseid tantse: on ballitants 1920. aastatest, on suitsuses lokaalis kingade jalast loopimise tantsud 1930. aastate linnas, on pulmatantsud enne suurt sõda. On balletiõppe tantsud, üks tantsupidu ja ka üks rahateenimistants välismaa ööklubis ümber posti – igasuguseid tantse.

Aga võib-olla kõige olulisem tants, mis seda raamatut kannab, on hoopis kadripäeva tants. Sellest me väga palju ei tea, räägime rohkem kadripäeva lauludest, aga on ka tantsud. Raamatu alguses õpetab vanavanaema lapsele kadripäeva tantsu. Ja seda tantsu tantsitakse. Vanaema ütleb lapsele: "Õnn tantsitakse põrandasse kindla sammuga ja nii, et tolm tõuseb põrandast." See kujund kannab seda raamatut algusest lõpuni.

Ehin: Mart tantsib, maa müriseb, Kadri tantsib, tuba tolmab.

Look: Täpselt nii. Aga Kristiina, sinu raamatus on kõik need rollid – looja roll, aasta ema roll, abielunaise roll. Kuna mina olen valinud oma elus mitte olla ema, siis ma mõtlesin, et kuidas sa kõikide nende rollidega toime tuled? Mismoodi sul see tasalülitus käib? Kas see algab kohe hommikul ja lõpeb õhtul? Kas see aitab sind ja kas see sind hulluks ei aja?

Ehin: Lühike vastus on, et vahel ajab. Mul juhtub tihti seda, et ma ärkan ülesse ja ma ei mäleta, kes ma olen või kus ma olen, kuigi ma peaaegu alkoholi ei tarbi. Võib-olla see on lihtsalt väikene varase dementsuse avaldus, aga nii see on. Enamasti kestab see paar murdsekundit ja see on hästi tore ning huvitav tunne.

Ükskord mul õnnestus sellise murdsekundi jooksul kinni püüda see rollide võitlus minu pärast, kes kõik seisavad mu voodi ümber ja tahavad mu päeva endale krabada. Kõige eesotsas nägin muidugi seda väärikat abielunaist, kes koputab mu kuldsele sõrmusele ja ütleb, mis kõik täna teha on vaja, piima osta ja nii edasi. Tema taga on truu varjuna meeleheitel koduperenaine. Ei aita see, et on nõudepesumasin olemas. See on ka mõnikord rikkis ja pereliikmetel ei ole mingisugust huvi selle täitmise ja tühjendamise vastu, ja nii need nõudekuhjad lakke tõusevad.

Ja aasta ema – väärikas, sametkleidis, saalitäiele naeratav, lehvitav ja vähemalt kaks tublit last üles kasvatanud. Tema on minu raamatus läbivalt, ja kuigi ma püüan olla nii hea ema, kui ma oskan, olen selle rolli valinud ja see on mulle ääretult tähtis, kui mitte kõige tähtsam, siis raamatus ma vapralt ja järjekindlalt teen sellest groteski. Aasta ema on see, kes mind hurjutab, noomib oma ideaalsusega. Ta on lihtsalt selline ideaalkuju, päris elus ei olegi võimalik talle meele järele olla.

On olemas veel selline roll nagu naisnipernaadi, kes omakorda vastandub nendele. Ma olin Jaan Tätte juubelil ja sain seal lauakõnet pidada. Mu vastas istusid kõik sellised maailmarändurid mehed ja kui ma esimese hooga mõtlesin, et see kõne võiks olla kuidagi hariv, küsisin meestelt, et kas te teate, et naistes on ka selline pool, kes tahaks rändama minna, seigelda. Ja et hulkurivaim ei ole mulle võõras. Ütlesin selle sõna "naisnipernaadi" ja selle peale Marko Matvere tegi: "Möh?!" Mari Jürjens tõstis käe ja ütles, et temas on see ka olemas ja ta teab täpselt, millest ma räägin. Sellest sain vist ka õhutust selle rolliga mängida.

Siis on veel loomingujumalanna Freya, kes õhutab looma, kelle kleidisaba pühib pudrupoti juures askeldava aasta ema ja abielunaise maailma keskpunktist ääremaale. Ja harakas – see edev lind. Väga elujõuline lind, tal on eriline võime mulle elujõudu anda. Veab mind poodidesse, paneb armastama julgeid värve ja ehteid. Ometigi on ta tüütu kaaslane, kui ainult temast endale kaaslane teha. Luik, põldpüü ja fööniks minus on palju peenetundelisemad linnud. Aga ka palju tagasihoidlikumad. Nii et selliste rollide paljususes ma seal seiklen.

Kairi, sinu raamatus on palju juttu piiridest ja nende ületamisest. Kui vabana sa seda raamatud kirjutades ennast tundsid ja kus on su elus see koht, kus piir ette tuleb? Kus on see koht su loomingus? Mis see piir sinu jaoks on?

Look: Piirid mulle väga meeldivad. Ja ma arvan, et kõige olulisem piir minu elus on geograafiline, Eesti vabariigi piir.

Ma olen sündinud 1983. aastal, nii et üheksakümnendatel olin juba mõtlev laps ja kümnendi lõpus hakkasin lõpetama koole. Minus kogunes pidevalt tunne, et ma ei ela maailma keskpunktis, vaid Euroopa nurgas. Et see on justkui perifeeria ja asjad juhtuvad mujal ning jõuavad meieni viivitusega – nii väga, kui ma Eestit ka ei armasta. See tunne ajas mind marru ja tegi kurvaks. Aga siis sain aru, et inimese ülesanne ei ole ainult oodata – ta võib ka tegutseda. Mul on õigus ja võimalus seda piiri ületada, mida ma asusingi julgesti tegema.

Sellest räägib ka minu raamat: peategelase elu pool raamatut toimub Eestis, teine pool aga kusagil mujal Euroopas – riigis, kus tal on rohkem vabadusi ja ühiskond on justkui vabam kui 90-ndate Eestis. Ma arvan, et kõik, eriti naised, teavad seda tunnet, kui naine peab olema "eriti naiselik" ja mees "eriti maskuliinne". See oli keeruline aeg olla teismeline ja ei läinud kergemaks ka noore naisena.

See piir – kahe maailma vahel – on midagi, millega ma tegelen siiamaani. Ma elan kahes riigis ja see sobib mulle hästi. Eesti-armastus ja samas see tunne, et kuidas saada ühendus kõige toimuvaga kiiremini – see on mind kogu aeg kandnud.

Rääkimata sellest, et vestlemise ajal on maikuu, aasta kõige ilusam aeg. Sirelid õitsevad, iga põõsa ees on keegi, kes otsib viiendat kroonlehte. Aga me kõik teame, et mõne aja pärast tuleb november. Ja see ei tundu just suur õnn, kui oled sündinud maailma otsa, aga sa ei ole ka kõige osavam suusataja. Näiteks mu pikaajaline Hollandi elukaaslane, kes väga halvasti õppis eesti keelt, õppis suurepäraselt ühe sõna – "lörts".

Aastaaegade vaheldumine on mulle väga oluline. Need looduslikud piirid – kevadine pööripäev, suvine, talvine – on mulle tähtsamad kui aasta algus või lõpp. Selles on mingi kehalisus, mingi jõud, millest ma ka oma romaanis kirjutan. Peategelane, õppides välismaal meditsiini, põleb mingis mõttes läbi, kaotab ennast. Ma räägin hiljem lähemalt, miks. Aga ta hakkab otsima sisemist jõudu – otsib seda meditsiinist, otsib kõikjalt. Kus on see piir, kus ma tunnen end jälle tervena? Mis on see, mida mul on vaja? Ja see vajadus on omamoodi looduse ringkäik.

See tunne, et kus on minu kodu ja kas see asub millegi keskmes – kui ma seda raamatut kirjutasin, mõtlesin, et see on nagu omamoodi Tõnu Õnnepalu "Piiririik". Sama küsimus: kuhu ma olen sündinud? Seda väga austades ja armastades, aga samal ajal kogedes kahetisi tundeid. Ent minu raamatus on hoopis teine rütm, teine elujõud. See on elujaatav raamat, mis räägib lootusest. See räägib sellest, et mis meid elus hoiab, piirid ja looduse ringkäigud, on meie jaoks siin kogu aeg olemas. Ma ei suudaks kunagi elada kuskil väga soojas kohas, kus kogu aeg päike paistab.

Sellest ma ka kirjutasin. Minu jaoks oli romaani kirjutamisel väga oluline emotsionaalne temperatuur, mis laieneb välisele. Mina tunnen ennast tõeliselt põhjamaise inimesena. Ma ei ole lörtsiga just sinasõber, aga ma vajan külma ja sooja vaheldust. Palavus on selles romaanis tegelikult negatiivne tegelane. Näiteks siis, kui peategelane saab välismaal elades teada, et tema ema on parandamatult haige, on samal päeval lõõskavalt palav ja ere päike. See palavus tõstab inimese justkui avalikkuse ette – vaadake ja hinnake. Tekib samasugune rollide teema – kuidas sa pead olema, kuidas istuma, astuma.

Võib-olla ongi oluline leida oma emotsionaalne temperatuur, aga ka täiesti oma looduslik temperatuur. Minu jaoks on see Eesti looduse muutlikkus. Vahel märg, vahel külm ja piiritult muutuv.

Loodusest rääkides – mulle väga meeldib ujuda, aga pinnal, mitte põhjas. Sinu raamatus on juttu sukeldumisest. Sa seostad loomejõu leidmist kuidagi sukeldumisega. Mida see sukeldumine tähendab?

Ehin: Kui sa räägid teise inimesega, siis heal juhul saad alati midagi põnevat teada. Nii valisin ka mina selles romaanis üheks oma vestluskaaslasteks Lydia Koidula. Ma tundsin muidugi pisut, et n-ö seilan segastes vetes, sest muidu üsna realistlikus romaanis ilmuvad äkki Uku Masing, Lydia Koidula ja Kristjan Jaak Peterson. Mõni võib selle peale arvata, et autoril on kerge psühhoos. Aga see, mida ma Lydia Koidulat enda juurde külla kutsudes ja temaga Emajõe kallastel jalutades ning vesteldes teada sain – seda ma poleks eales osanud ise välja mõelda.

Muuhulgas sain ma teada seda, et olen ju tegelikult koolitatud rahvaluuleteadlane Tartu Ülikoolist ning olen väga palju juurelnud regilaulude ja lüroeepiliste laulude üle – nii meilt kui mujalt. Ja siis meenus loomislaul, kus veelind sukeldub ja toob põhjamudast midagi pinnale, loob sellest midagi – kuu, päikese, tähed, inimesed.

Seda lugu meenutades ja kujuteldava Lydia Koidulaga vesteldes sai see kujund oma sügavuse. Ma mõtlesin, kuidas ma üldse elada sain enne, kui ma seda ei teadnud. Kui ma näiteks Tartu Ülikooli loovkirjutusõpetajana neli aastat töötasin, siis tundsin kogu aeg, et midagi on puudu – midagi, mida ma ei osanud sõnastada, aga mida väga tahtsin teha. Ja see oligi see asi.

Pärast seda tunnen, et mul on palju lihtsam ükskõik missugusele loovkirjutajate seltskonnale läheneda. Ja kuna seda on öelnud minu kaudu Lydia Koidula, siis ma ei ole üldse kade – jagan seda väga hea meelega teiega.

Koidula räägib selles raamatus, kuidas ta kohtus Kroonlinnas ühe isuri naisega – Kroonlinn oli ju isurite asuala – ning see isuri naine rääkis loo loomislinnust. Piibli alguses on ju samasugune lind. Koidula ütleb raamatus niimoodi: "Kes sellele sukeldumise asjale pihta saab, see saabki aru, kuidas luua. Veelinnu laul on üks vana müüt. Sukeldujalinnu müüt. Papa Kreutzwald ütles, et see on omane soome sugu rahvastele, aga üleüldse – see, kes tahab midagi luua, peab kõigepealt sukelduma, vee põhja, mullapõue, ajalukku, raamatusse, omaenda hinge. Kui tahad maailma, Eestit, luuletust või teist inimest armastades kolmandat luua, pead ikka põhjamudas ära käima. Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi."

Nii et andku see meile julgust ja jõudu sukelduda, isegi kui see on mõnikord hirmutav või tundub seda.

Aga ma tahaksin sinult, Kairi, küsida seda, et see elujõud, millest sa ennist rääkisid – kust sinu naistegelaste elujõud tuleb? Eriti selle naispeategelase oma. Mida teha selleks, et elada elujõulist elu?

Look: Eks see on igaühe jaoks erinev, ma arvan. Aga minu romaanis kannavad peategelase lugu vanavanaema õpetused. Ta kasvab üles ühes väikeses toas, kust vanavanaema välja minna ei saa. Juba alguses öeldakse, et vanaemal ei ole õuekingi. Ta on üle 90 aasta vana ja tema võime ning võlu seisneb selles, et ta õpetab lapsele elu. Nad mängivad koos läbi erinevaid stseene, vanaema räägib lapsele Eesti pärimusest, aga ka omaenda elust, sealhulgas keerulistest sündmustest. Ta täidab lapse elu läheduseliimiga, mis jääb teda kandma terveks eluks.

Noore naisena unustab peategelane vanaema õpetused, ta on justkui teises kohas, ta ei mäleta neid enam, aga kehas on see kõik alles. Selline sügava läheduse vorm põlvkondade vahel – või ka mõne teise olulise inimesega, kes ei pea olema vanaema – on väga kandev jõud.

Me elame praegu väga individualistlikus maailmas, tegelikult ka meeste maailmas. Maailmas, mis on lineaarne – kus oluline on teekonna lõpus võit, mille saab ainult üks inimene. See saavutustele suunatud ühiskond, mis nüüd hakkab muutuma, ei ole meid tegelikult kunagi kandnud, vähemalt mitte läbi ajaloo ega läbi kõikide nende kihtide, millest sa ka ise rääkisid.

See, mis meid kannab, on lähedus ja kõige jätkumine. Vanaema õpetab lapsele, et kõik kordub. Loodus raamatus on omamoodi nagu kell ja kalender – lugeja saab aru, kus peategelane parajasti on ja miks. Samal ajal on see ka selle looduse ringjoonelisus: kõik tuleb tagasi. Kõik ilus tuleb tagasi, aga tagasi tulevad ka sõjad, millest vanavanaema lapsele räägib. Kui ma seda raamatut kirjutama hakkasin, oli just alanud Venemaa agressioon Ukrainas, nii et sel hetkel mõtlesin eriti teravalt sellele, et meil on jälle sõda.

Siin raamatus on ka palju algusi. Usun, et narratiiv, kus kangelane sünnib, ületab takistused ja saab lõpus kuldse karika, on meie enda loodud müüt, et paremini elada. See on ka üsna maskuliinne müüt, millest me praegu hakkame loobuma. Elu on tegelikult pehme, elu on ring. Me toimime paremini kogukonnana, kui me seda usume.

Vanaema põhiõpetus raamatus – ja see on ka minu kui liikumisravispetsialisti veendumus – on see: suuna pilk ette ja liigud kogu aeg edasi. Sa mäletad minevikku, sul on kogu see taust – pärimus, lood, perekonnalood või kellegi teise lood –, aga liikumises on elu. Peatumises on paus ja puhkus, aga pärast seda algab jälle uus dünaamiline minek. Ma olen ilmselt muutunud selliseks paranoiliseks jutlustajaks, aga ma tõesti väga usun liikumise jõusse. Sealt ka see tantsu teema raamatus – kõige vanem liikumisvorm võib olla rituaalne tants, mis meid kannab. See on enne sõnu, kahjuks ka enne suurepärast eesti lastekirjandust või ilukirjandust.

Ehin: Väga tore, et ma selle terapeudi eluõpetuse sinust ikka välja meelitasin.

Look: Absoluutselt.

Ehin: Me muuseas Silveriga kinkisime jõuluks kogu perekonnale raamatu "Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad". See on üliinspireeriv raamat. Mina olen ka paljud "Südametammide taga" peatükid kirjutanud tegelikult jalutades. Põhimõtteliselt peas kirjutan selle valmis ja vormistan lõigu või paar lehekülge jälle, kui ma jalutamast tulen. See, mis liikudes pähe tuleb, on ikka hoopis teine asi kui istudes. Nii et ma olen sinuga samas paadis.

Look: Aga kas sul mõned lood, mis jalutades pähe tulid, on ka sellised, mis südametammide tagustele maastikele ei jõudnud? Kas mõnda asja oli ka raske kirjutada? Või äkki millegipärast häbi? Või tekitab isegi praegu tunnet, et võib-olla see oleks võinud välja jääda?

Ehin: Tagantjärele kahetsemist ma endale ei luba. Aga raskusi oli küll – ja need kestsid suhteliselt viimase hetkeni. Üks suurimaid küsimusi oli, kas ma julgen üldse selle romaani avaldada, omaenese seisukohast ja oma lähedaste nimedega. Elame ju ajas, kus kui vähegi midagi julged öelda, siis on sul ähvardused kohe postkastis. Ja siis mõtled, kas on vaja jälle inimestele konti pureda anda, eriti veel sellises sfääris, mida igaüks tahab instinktiivselt ja vaistlikult endale hoida. See sisemine võitlus oli minus üsna tugev.

Aga mul on ikka ja jälle elus meenunud see Türgi vanasõna. Mu ema on türgi filoloog ja on mulle lapsest saadik õpetanud: "Kui ronid kaameli selga, siis ära ürita nähtamatuks jääda."

Üks asi veel, millest selle raamatu puhul ei ole räägitud, aga mille puhul ma olen enda üle uhke – ma julgesin rääkida lastest ja oma lastest. Tegelased nagu Silver või mu ema Lii – nemad julgevad olla sama veidrad, imelikud ja värvikad nagu mina ise. Nad on andnud oma nõusoleku. Ka Contra, Justin Petrone, Mika Keränen – kõigi käest küsisin ilusti. Ma olen sellistes asjades väga korrektne. Aga oma lapsed on need, kes võivad täna öelda: "Tore, ema, et sa minust kirjutad," ja järgmisel päeval: "Sa oled oma elu ära rikkunud. Kuidas sa üldse sellise asja peale tulid? Mul on häbi!" Seda veel pole juhtunud, aga see võimalus on alati õhus – iga lapsevanem teab seda õhkõrna piiri.

Aga raamatus on üks koht, mille puhul ma tõesti mõtlesin viimase hetkeni, et ma võtan selle välja. Aga noorem kirjandus kuidagi julgustas mind seda sisse jätma. Noored, eriti vist naiskirjanikud, aga mehed ka, kirjutavad päris julgelt oma armuelust. Muidugi on sellest ju kihvt kirjutada, kui ei olda abielus. Ma mõtlesin, et kui paljud on seda teinud siis, kui nad juba on abielus. Kuidas oleks sellest siis kirjutada. Tegin päris mitu katsetust, aga sain ka aru, kus ma selles sfääris viibin. Selles mõttes, et mul on väga suur tõrge sellise naturalistliku, labaseks kiskuva intiimstseenide kirjelduste vastu. Ma ei suuda seda teha. Ju see on siis lihtsalt hingelaad, mulle meeldib selline kujundlik mõtlemine ja kujundlik kirjutamine.

Aga ma olen vahel mõelnud, et meil on ühiskonnas üleüldiselt selline ATH-aeg. Mulle on see tunne tuttav. See ei ole ainult üksikisikus kinni, või mõnedes, kes saavad diagnoosi või ei saa. Väga palju on müra, harali kiskuvaid mõtteid, vastuseise. Enesehoiu mõttes on tervislik olla kohal, ütlevad psühholoogid, võtta sisse oma koht ja aeg, jäädes samas uudishimulikuks ja heatahtlikuks. Kuidas sina, Kairi, oled meie ajaga kohanenud ja kuidas sa suudad jagada enda erinevate armsate paikade ja ülesannete vahel?

Look: Eks ma olen kaua harjutanud – pool elu. Aga nagu ma enne rääkisin: sul võib olla üks kindel koht, aga neid kohti võib olla ka rohkem. Kui praegu räägitakse palju ATH-st, siis palju räägitakse ka inimestest, kes ei ela kogu aeg Eestis. Me kipume neid, kas just halvustama, aga paneme neile nimesid. Minu meelest on see lühinägelik. Distantsi pealt võib tekkida palju laiem vaade – mitte küll kõigil, aga paljudel. Mina võin küll öelda, et ma tean väga hästi, kes ma olen, kust ma tulen ja mida olen siit riigist kaasa saanud – ning ka seda, mida edasi annan. Kunagi kirjutasin ühe kolumni pealkirjaga "Üks miljon kolmsada tuhat diplomaadi molekuli" – see oli eestlastest, kes kuskil eksootilisel reisil kohtuvad kellegagi, kes kuuleb esimest korda, et üldse selline koht nagu Eesti olemas on.

Ruumide teema on mulle väga oluline – ja see kajastub ka mu raamatus, kirjutan kogu aeg ruumidest. Ma kirjutan väikesest ruumist, kus on laps, aga samas on selles ruumis terve maailm. Ja hiljem avaneb see maailm lapsele nii suurelt, et ühel hetkel tundub see justkui väike, sest ta on kaotanud sideme oma koduga.

Väikeste asjade võlu – see kõlab nagu klišee, aga tegelikult on see täiesti tõsi. Kui ma seda raamatut kirjutasin, siis muidugi on siin ka suuri sündmusi – Balti kett, Eesti vabakssaamine, öölaulupidu, korvpallimeeskonna võit –, aga minu meelest kõige võluvam, südamelähedasem ja soojem osa on siiski väikestes asjades.

Ja romaani kirjutamine on ka nagu ruumi loomine. Ma võtan endale ruumi kirjutada raamatut – elu sellisena, nagu mina seda näen. Klassikaline romaanikirjandus on mõistuslik, lineaarne, loogiline – algab punktist A ja lõpeb kuskil kindlas kohas. Aga mina naisena tunnen, et mu elu ei ole selline. Ma tahan kirjutada nii, nagu mina elu tunnetan – väikeste mälestuskildude ja tajude kaudu. Need ongi siin romaanis sees. Jah, ma loon narratiivi, aga tegelikult on mul narratiivist siiamaani. Narratiivseid raamatuid on maailm niigi täis. Neid võib loomulikult kirjutada, aga uus aeg võimaldab meil võtta ruumi kirjutada teistmoodi. Ja mina seda "Tantsi tolm põrandast" puhul täiesti intuitiivselt tegin. Oleksin võinud luua sirgema pildi – mis saab vanaemast ja mis saab edasi –, aga mis ikka saab vanavanematest, kui nad on 95 aastat vanad?

See ruumi loomine kirjutamiseks on minu jaoks väga oluline – see on omamoodi vastupanu. Ka keeles – valida ja kasutada sellist keelt, mis mulle omane on, ja kirjutada niiviisi. Selles on suur vastupanujõud. Ja ka selles väikeses toas, kus laps kasvab koos oma vanavanaemaga, kes on nii habras – seal on tohutult palju vastupanu maailma kurjusele. Seal on kõik tööriistad, et minna elus edasi soojuse ja armastusega. Ja seda ta ka teeb.

Ruumidest mõeldes – Kristiina, kas ma võin küsida, kas selline ongi teie pereelu? Selline loomeinimeste kaos, kus vahepeal väga palju ei koristata? Aga mulle tundub, et see ka toidab teid.

Ehin: Ma olen nii pingutanud, et sellest kuidagimoodi rääkida kirjanduses. Kui ma sellest lihtsalt räägin, siis see läheb võib-olla masendavaks ära. Aga mul ongi tõesti selline peatükk nagu "Kas selline ongi teie pereelu?" ja see algab hetkega, kus ma olin tõesti täitsa läbipõlenud. Ma olin võtnud endale pärast 16 kontserti koos ansambliga Naised Köögis, Silver Sepaga, minu emaga, detsembris veel vabatahtlikult jõulude ajal perenaise kohustusi.

Vaatasin, et naabriperenaisel ja mõnedel sõbrannadel on ammu mingid haned ja pardid, ei tea, mis rulaade nad kokku keerasid. Mina siis kogu oma tubliduses äkki leidsin, et saan ka sellega mänglevalt hakkama. Kogu Tartu oli igasugustest tiivulistest, kõikidest söödavatest lindudest puhtaks tehtud ja mul õnnestus viimasel hetkel saada ainult kuus pärlkana. Ma ei olnud elu sees mingit pärlkana ostnud.

Kui ma olin need ahjus ära kõrvetanud, need olid mingid mustavad luukered, kui ma need poole tunni pärast välja võtsin, ja keegi neid ei söönud, kõik olid minus tohutult pettunud, siis ma sain aru, et neid üldse ahju ei panda, need on supitegemiseks.

See peatükk lõpeb sellega, et ma panen oma seitsme ja poole aastast last magama. Lapsele tuleb äkki õhtul meelde, et tal on vaja homme koolis kanda ette üks rahvalik ütlus. Mina löön oma vana rahvaluule konspekti lahti ja soovitan tal valida kas "Meest sõnast, härga sarvest" või "Käi kuu peale". Laps oskab juba trükitähti lugeda ja näeb, et ma olen ühe lehe alla trükitähtedega kirjutanud: "Laku perset, laulurästas, mina saan muidugi mehele".