Meie tänane külaline on väljapaistev Briti ajaloolane, kes on kajastanud oma raamatutes eri mandreid ja ajastuid. Ta on kirjutanud hulga teoseid, mis kõik on tõlgitud eesti keelde, seega võib ta olla eesti keelde kõige tõlgitum ajaloolane. Alustaksin vestlust väga tüüpilise eesti küsimusega: mida sa meist arvad?

Ma armastan teid!

Läheme üksikasjalikumaks. Tean, et sa külastasid Eestit juba aastatel 1992–1993 ja sa kirjutasid rõõmsast armastusesuvest Tallinnas. Mis olid su esimesed mälestused sellest maast või meenub ehk mõni lõbus lugu?

Tulin esmakordselt siia 1990-ndate alguses. Olin endine investeerimispankur. Reisisin ringi endises NSV Liidus. 1991 siia saabudes nägin paljugi erakordset. Reisisin Kesk-Aasias, Kaukaasias. Leningradis, Moskvas. Ukrainas ja Balti riikides.

Muidugi jõudsin ka siia ja mulle väga meeldis. See oli tõesti armastuse suvi. Kõik olid elevil, optimistlikud. See polnud liialdus, kui panin artikli pealkirjaks "Veerevad eestlased". See oli põnev reis. Käisin Tartus, kus külastasin ülikooli. Leidsin igasugu sõpru: Imelisi, veidraid, huvitavaid. Kuningriiklasi...

Kohtusin peaminister Mart Laariga. See oli päris huvitav lugu, sest toona... Nooremad ehk ei teagi. Aga kes tollal elasid, mäletavad, et kuningriiklaste parteil, mida juhtis Kalle Kulbok, oli vist 23 protsenti parlamendi koosseisust. Kas see on võimalik?

Vist enam-vähem tõenäoline.

Ma nagu mäletaksin midagi sellist. Läksin nendega kohtuma. Ja nende juht Kalle Kulbok... Ma ei tea, mis temast hiljem saanud on...

Endiselt elus...

Ta ütles mulle: "Me usume, et Eesti demokraatiat kinnistab kuninglik perekond. Konstitutsiooniline monarhia." Küsisin, keda nad mõtlevad. Ta vastas... "On kaks valikut. Ütle, kes oleks Eestile parem. Printsess Diana. Või prints Edward."

Ütlesin, et printsess Dianal on vist päris palju tegemist. Aga prints Edwardil oleks küll aega, et Eesti kuningaks hakata. Lisasin, et tal on omadusi, mis Eestile sobiksid. Ta küsis, kas teater. Vastasin, et just, talle meeldib näitlemine. Ta ütles, et see oleks ideaalne, aga kuidas temaga ühendust saaks? Vastasin, et saan troonipakkumise ise kohale viia. Ta ütles, et kirjutab siis kirja.

Kirjutaski. Eesti keeles. Mul on see kusagil alles. Kiri ütles, et ta kirjutab Eesti suuruselt teise partei nimel. Nad on kohe võimule tulemas. Tahavad moodustada valitsuse. Ja seejärel soovivad pakkuda Eestile Inglise monarhi. Kas prints Edward kaaluks seda?

Läksin Buckinghami paleesse. Viisin kirja prints Edwardile. Ja sellest sai kohe Suurbritannias sensatsioon. Sunday Telegraphi esikaanel: "Prints Edwardile pakuti Eesti trooni."

Ta vastas lahkelt, et on väga liigutatud ja armastab Eesti rahvast, kuid oma positsioonil ei saa ta trooni vastu võtta. Esialgu. Aga ta on endiselt saadaval.

See oli mu esimene külastus. Väga sündmusterohke.

Sa oled näinud Eestit viimase 30 aasta jooksul, külastanud meid 15 aasta järel. Mis on Eestis kõige enam muutunud?

Nimetaksin kahte asja. Esimesel korral peatusin nüüdseks kadunud Inturisti hotellis, mis oli Brežnevi ajast pärit torn. Peatusin Inturistis igal pool. See oli ikkagi Eesti oma, sellel oli oma teutooni või kergelt gooti olemus. Aga ka selgelt nõukaaegne, kui siia saabusin. Kui vaatasid tänavaid, maju... Hotelli, kus peatusin. Seda pruuni välisviimistlust. Hotell soveticus. See oli selgelt nõukogude päritolu.

Teisel korral tajusin seda palju vähem. Ja nüüd pole nõukaajast jälgegi. Välja arvatud mõned Romanovite ajastust pärit hooned. Mingit märki nõukogude ajast ei ole. Inturisti hotell on läinud. Kesklinn on ilus, puhas. Täis uusi ehitisi. Paljud neist on fantastilised.

Aga... Õhus on tunda ka ärevust. See on hoopis erinev aastast 1992. Olukorra pärast maailmas. Sõja pärast. Seda ärevust tuntakse kõikjal maailmas. Mitte et seda leiaks vaid Eestist aastal 2025. Aga muidugi tunnete seda siin enam, oma ajaloo pärast.

Seega... On eestlaste elevus ja samas kerge ärevus.

Räägime nüüd sinu uuest raamatust. "See maailm: perekond ja ajalugu". Mis on ka siin laual. Kui ma ei eksi, siis see raamat uurib umbes 900 perekonda umbes 4000 aasta jooksul. Eessõnas kirjutad sa, et tahtsid kombineerida maailma ajaloo üksikisikute omapäradega. Arvan, et see biograafiate ja globaalsete sündmuste kombinatsioon on üsna ainulaadne ja ka paras katsumus.

Minu küsimus on, miks ja millal sa tundsid, et ajaloo jutustamine perekondade lugude kaudu on parim moodus tuua inimelu tagasi maailma ajalukku? Ning kuidas impeeriumide tõusude ja langemiste vaatlemine omamoodi perekonnasaagana tooks välja ajaloo selliseid tahke, mis muidu märkamata jääksid?

Ma armastan maailma ajalugu. Neid on mitmeid variante. Armastan ka elulugusid. Olen mõne ka ise kirjutanud. Aga maailma ajalooga on see probleem, et põhiliselt räägitakse impeeriumide varisemistest, kivisöe hinnast, laevastikest, uut tüüpi transpordist, tehnoloogiatest. Inimesed jäetakse sageli kaugemale. Neid nagu polekski maailma ajaloos.

On palju kaubateid, aga mitte palju tegelasi. Samal ajal elulugudes loed ühe tegelase kohta liiga palju. Näiteks nüüd ilmus vist seitsmes köide Lyndon Johnsoni eluloost, mille kirjutas Robert Caro. Neil Fergusoni kirjutatud Kissingeri elulooraamatus möödub tuhat lehekülge, enne kui ta kohtub Richard Nixoniga. Detaile saab olla ka liiga palju. Ja muidugi on inimesed mõningatest elulooteemadest liialt haaratud. Ma tahtsin need kaks ühendada. Ja ei teadnud, kuidas.

Kirjutasin oma kirjastajale ja tegin selle ettepaneku. Vastati, et teeme ära. Uut sorti maailma ajalugu, väga hea. Pool aastat hiljem helistati mulle ja küsiti, kuidas maailma ajaloo uudne kirjutamine edeneb. Vastasin, et ei kuidagi. Läksin külla oma emale, kes oli siis juba üle 90. Küsisin temalt, mida ma ometi tegema pean. Pean kirjutama maailma ajaloo, aga ma ei kujuta ette, kuidas.

Ta vaatas mind pikalt ja ütles: "Simon... Anna neile raha tagasi. Sa armastad magada ja süüa. Siis kaotad kaalu ja tekib stress. See on sulle halb." Muide, nii on ta öelnud iga mu raamatu kohta. Kui kuulaksin tema nõuandeid, elaksin endiselt tema juures. Aga kahjuks ta suri koroona ajal. Seega jäi tal nägemata, et kirjutasin raamatu ikkagi valmis.

Aga ta andis mulle idee. Mis oleks, kui kasutada perekonda maailma ajaloost jutustamiseks? Muidugi peab käsitlus olema voolav. See ei pea olema vaid üks konkreetne perekond. See ei pea olema valitsejate või majandustegelaste perekond. Võivad olla ka kõik need, aga perekond on üks asi, mis ühendab kõiki. Igaühel on mingis vormis perekond.

Leidsin, et see oleks imeline moodus vaadata riikide loomist, valitsussüsteemi arengut, majandust, religiooni, ideoloogiaid. Kõigest sellest saab rääkida seoses perekondadega.

Ja mis on veel tore... Mul tuli mõte, et saab kirjutada Louis XIV-st, aga siis naasta tema järeltulija Louis XVI juurde. Ja perekond oleks juba tuttav. See oleks nagu perekonna tundmine läbi aja. Tutvudes mitme põlvkonnaga.

Olin väga mures, et see ei toimi. Panin köögilauale suure paberi. Märkisin ära kolm raamatu võtmerollis perekonda. See on Tšingis-khaani perekond, Euraasias. Siis Habsburgid, kes ulatuvad Merovingideni 4. sajandil – seega üks Euroopa kuninglik perekond. Ja siis muidugi maailma kuulsaim suguvõsa, prohvet Muhamedi perekond.

Neist on viited umbes aastast 500 kuni tänase päevani. Prohvet Muhamedil on väga palju järeltulijaid. Ka Jordaania kuninglik perekond. Maroko kuninglik perekond. Paljud väidavad, et on Muhamedi järeltulijad. Kaasa arvatud Iraani islamivabariigi diktaator. Ta on seiid, prohveti järeltulijate suguvõsast.

Sain aru, et see võib isegi toimida. Otsustasin selle raamatu kirjutada – ja kirjutamine peaaegu tappis mu.

Ikkagi, ma mainisin, et seal on umbes 900 perekonda, ülimalt väike arv kõigi perekondade seas. Kuidas sa otsustasid, keda kaasata ja keda mitte? Ja pean lisama, et mängus pole ühtki kuulsusrikast Eesti suguvõsa.

Aga minu Romanovite raamatus on paljud Eesti suguvõsad sees.

Tegelikult üks ikkagi vist on selles raamatus ka, parun von Ungern-Sternberg... Jah, vist on. Kuigi te ei pruugi selle perekonna üle uhked olla. Samas põnev tegelane ajaloos. Liivi ja Balti parun. Seega on ka Eesti perekond ja Eesti raamatus sees.

Aga suur valik kõigis ajalooraamatutes... Kõigi faktiraamatute puhul on põhiline valik – keda sisse panna ja keda mitte. Mul oli mitu kriteeriumi. Muidugi on perekonnad, kes peavad sellises raamatus olema. Jeesus Kristuse perekond. Habsburgid. Romanovid. Peavad olema suured dünastiad. Rooma keisrid. Medicid.

Aga ma ei tahtnud, et see oleks ainult raamat võitjatest. Suurtest triumfeerivatest impeeriumidest. On ka palju väikesi riike ja väikesi perekondi.

Rumeenia?

On Rumeenia. Kogu aeg on valikud. Kas võtan Ungari või Rumeenia? Tundsin Rumeeniat palju paremini, seega valisin Rumeenia.

Kagu-Aasiast ei saa võtta Vietnamit, Laost, Kambodžat, Taid ja Birmat. Pead otsustama, ühe valima. Valisin Kambodža. Mitmel põhjusel.

Samasugused valikud olid mul Ida-Euroopas. Peab olema Poola. Seega ka Leedu. Niisiis Eestit ei pruugi olla. Palun andke mulle andeks!

On sellised otsused. Aga mida ma ise raamatust tahtsin... Paljud maailma ajaloo raamatud, kuigi tahavad lisada Aafrikat ja muud, põhinevad need ikkagi Euroopa ja Atlandi maailmal. Aga ma tahtsin, et see raamat tuleks globaalne. Paikadest, mille kohta sa pole niisugusest raamatust lugenud. Näiteks Haiti. Hawaii. Või Paraguay. Võiksin veel jätkata. Ghana. Või Rwanda. Kõik sellised paigad. Mosambiik. Kohad, mida tavaliselt maailma ajaloo raamatutest ei leia. Need on kõik olemas.

Aga oli veel midagi, mis mulle meeldis perekondade ajaloo juures. Perekondade ajalugudes saab rääkida dünastiatest, kuningaperedest. Aga igaühel on perekond. Oleme kõik dünastiate liikmed. Paljude tähtsate perekondade liikmed on tegelikult kõigile tundmatud. On isegi orjastatud perekondi. Inimesed, kes on väga tundmatud ja pole lootustki tuntuks saada. Ning ometi mõni saab.

Teine hea asi perekondadest kirjutamisel on see, et on kaasatud ka naised. Naised on võtmerollis muidugi igas perekonnas. Niisiis on selles raamatus naisi kajastav ajalugu. Ja muidugi lapsed, kes enamasti on üldse välja jäetud. Perekondades on ju palju lapsi. Lapsed, haridus, kasvatus, laste suremus, ellujäämine. Kõik see on raamatus olemas.

Mainisin teadlikult su enda pere multikontinentaalset tausta. Juba "Jeruusalemma" raamatus oli elemente su enda eluloost. Millisel määral su oma perekond teemavalikut mõjutas?

"Jeruusalemma" raamatus olid samasugused katsumused. Sa kirjutad raamatu keskmisele lugejale. Tahan, et kõik mu raamatuid loeksid. Need on lugemiseks kirjutatud. Aga paljud nimed saavad tõsiseks proovikiviks. Mitte ainult islamimaailma nimed. Väga paljude nimi on näiteks Muhammad Ali. Aga "Jeruusalemma" raamatus on assüürlased, babüloonlased ja nii... Türklased. Ja kõik need keerulised nimed.

Perekond on viis, kuidas ajalugu huvitavaks muuta. Kui kirjutada ajalooraamatuid, siis need võivad olla üks pikk faktide rida. Sõjad, tapmised, impeeriumide tõusud ja langused. Aga mina tahan tajuda aja kulgemist. Kuidas inimesed elavad, käituvad, mida seljas kannavad... Kuidas astuti üle koduläve, kuidas tegid seda vanavanemad ja kuidas lapselapsed.

Seda on näha Jeruusalemmas majade ukselävedel, kus kividel on suured lohud sees. Need läigivad. Sest jalad on neid poleerinud paar tuhat aastat. Tihtipeale on seda teinud sama perekond tuhat aastat. Tahtsin seda tabada.

"Jeruusalemma" raamatus leidsin, et perekond on hea moodus. Selle raamatu puhul ma ei teadnud, kuidas seda teha. Siis mõtlesin, et ka Vene impeeriumi raamat oli mul ühe perekonna lugu. Pärast vestlust emaga sain aru, et pean olema julge.

Maailma ajalugu pole varem kirjutatud perekondade silme läbi. Mingis mõttes oli see vanamoodne valik. Teisest küljest on see väga kaasaegne valik. Ja väga mitmel põhjusel. Võib rääkida, kui olulised on endiselt perekonnad maailmapoliitikas.

Sa lõpetad Trumpidega.

Jah. Üks küsimus, mille eriti selles raamatus esitan: miks on perekond või klann domineeriv inimkonna valitsusvorm ja seda läbi ajaloo?

Kui vaadata tänast maailma... Vaata võimsat USA-d. Seda valitseb perekond. Trumpi esimeses valitsuses olid võtmekohtadel tema tütar ja väimees. Trumpi lähimad nõuandjad.

Trumpi Lähis-Ida poliitikat ajas tema väimees. Trumpi uues valitsuses osalevad tema pere ja tippnõustajate pered. Sõidavad maailmas ringi ja teevad diile. Bitcoin ja muud.

Perekonna väärtus on tõusnud, nad on rikkamad kui iial enne. Meeldigu see meile või mitte, aga me elame uut tüüpi ajastus.

Kui vaadata neid raamatuid, siis suurus paneb mõtlema. Mind huvitab alati, kuidas sa töötad. Teed vist palju uurimistööd. Tutvudes maailma ajalooga, riikide loomisega. Et ajalugu oleks õige. Kuidas sa hoiad tasakaalus teaduslikku tööd ja loo jutustamist, mis on su raamatutele väga iseloomulik? Sellise mahuga raamatu kirjutamine nõuab aega, omaette olemist. Aga näib, et sa sõidad pidevalt mööda ilma ringi. Mis on sinu retsept? Kuidas ühendad kirjaniku üksilduse ja sinu moodi maailmaränduri elu?

Ma olen väga üksildane. Seda kõigepealt. Aga peaksin ütlema... Esmalt see akadeemiline põhjalikkus. Sa ei saa olla kõiges ekspert. Arvan, et üldisemalt põhiline ajalooraamatute kirjutamise juures on aupaklikkus. Võib kõlada veidralt inimese suust, kes kirjutas äsja tuhat lehekülge maailma ajaloost. Aga ma mõtlen seda tõsiselt.

Kui hakkasin kirjutama raamatut Stalinist, enam kui 25 aastat tagasi, sain nendest inimestest lugedes aru... Stalinist ja tema lähikonnast... Nad polnud nagu meie. Nad olid väga väikese, väga ühtse, peaaegu religioosse sekti liikmed. Terroristlik revolutsiooniline vandenõu. Nende maailmanägemus oli täiesti teistsugune. Sest nad olid fanaatilised marksistid.

Kui nende kirju lugeda, siis nad kirjutasid teises keeles. Seda saab aru ka siis, kui rääkida inimestega, kes olid al-Qaeda või ISIS-e liikmed. Nad võivad meie moodi välja näha, aga nad pole nagu meie. Nad elasid teistsuguses mõttemaailmas. Kui kirjutada minevikust, pead mõistma, et sa ei tunne neidki, kes olevikus su lähedal on. Vahel nad üllatavad sind.

Kui vaadata minevikku, siis on olemas imelised portreed, mida raamatus ka mainin – Faijumi portreed Egiptuses. Need on matuseportreed. 1. sajandist. Neid saab ka internetist leida. Imekaunid portreed. Need on nii loomutruud. Vaadates tundub, et sa tead neid inimesi. Aga nad elasid maailmas, mille vaimne mööbel oli täiesti teistsugune. Ja väga veider, võrreldes meiega, kes me oleme kasvatatud juudi-kristlikus vaimus.

Seega põhiline on aupaklikkus, kui tahad mõista teisi maailmu. Ja siis veidi aupaklikkust ka oma uurimistöös. Selle raamatu puhul tegin sama nagu kõigi oma raamatutega. Kirjutan maailma suurimatele ekspertidele. Palun neil lugeda lõiku Hiina Mingi dünastiast või Ghana impeeriumist Lääne-Aafrikas. Ja kui mul veab... Ja ma otsin kõige olulisemaid professoreid... Mõni saadab mu pikalt. Mõni on ülivihane, kui raamatut loeb. Ütlevad, et see on kirjutatud nii populaarses stiilis, et keelavad enda nime sellega seoses mainida.

Aga nemad on need kõige paremad, sest nad on nii vihased, et kirjutavad ise lõigud ümber. Palju paremini, kui mina oskaks, kõigi nende teadmistega. Mina tänan südamest ja panen lõigu raamatusse. Ülejäänud on väga lahked, nõustuvad ja saadavad oma parandused. Aga mul vedas ka kõvasti, sest ma teadsin mõningaid inimesi selles raamatus. Teadsin Margaret Thatcherit, Shimon Peresi, Henry Kissingeri. Teadsin Boriss Berezovskit. Moskvas.

Ise veel teadmata, et kirjutan raamatu perekondade ajaloost, küsisin kord Boriss Berezovskilt – nüüdseks surnud Vene miljardärilt... Küsisin temalt, kas oligarhidest saavad uued Medicid? Ta vastas, et loomulikult. Ja tema lõpp oli üsna nutune. Ilmselt venelased tapsid ta. Aga mul vedas nende inimestega.

Henry Kissinger oli siis 99-aastane. Helistasin talle ja palusin väga suurt teenet. Kas ta saaks lugeda läbi 1970-ndate peatüki ja parandusi teha? Hämmastaval kombel ta tegi seda. Nii saingi e-kirja Henry Kissingerilt, parandustega, nagu näiteks: "Ma ei mäleta, et esimees Mao oleks mulle niimoodi öelnud..." Ja nii edasi. See oli omaette imeline dokument. Umbes sama nagu Metternich teinuks parandusi Napoleoni sõdade lõigule.

Kuidas ma neid raamatuid kirjutasin? Täielikus kaoses. Mul olid raamatud virnades. Lääne-Aafrika, Ida-Aafrika. Venemaa, Euraasia... Kõik virnas. Lõpuks ma ei mahtunud kontorisse enam sissegi. Muidugi ei saanud ma magada, olin pidevas paanikaseisundis.

See oli koroonaaeg, nagu mäletame?

Jah. See on väga oluline. Kui polnuks koroonat, poleks ma suutnud seda valmis kirjutada. See oli suur katsumus.

Püüdsin saada selgeks kõik, enne kui kirjutamist alustasin. Mingi üldine plaan oli olemas. Ja siis hakkasin kirjutama... Muidugi ilmus uusi raamatuid. Pidin neid lugema. Magada ei saanud, süüa ka mitte.

Sellist raamatut kirjutades oled nagu armunud või meeleheites. Halvimal võimalikul moel. See oli paras õudus. Mu pere vihkas mind. Nad jätsid mu Londonisse maha, elasin nagu munk. Ärkasin hommikul kell kuus, läksin kohvi jooma. Jõin kohvi, tulin tagasi, hakkasin kirjutama. Ja mängisin rokkmuusikat, väga valjusti. Ja räppi. Et hoog sees püsiks.

Ja lõpuks ma ei uskunud, et selle valmis saan. Aga sain. Ja mis kõige lõbusam – nüüd saan tulla Tallinna sellest rääkima.

Rääkides raamatu lõpust ja sinu järeldustest, siis sinu pilk pöörab minevikust tulevikku. Ja tsiteerides Leonard Cohenit: "Ma olen näinud tulevikku, see on mõrv." Sa kirjeldad meie praegust hetke kui selle maailmakorra lõppu, mida me pidasime loomulikuks. Ja nimetad seda uueks korratuseks, mis on nagu mitme mängijaga arvutimäng, kus erinevad jõud võitlevad mõjuvõimu nimel. Kas tahaksid seda mõtet laiendada ja diagnoosida tulevikku? Milline on sinu ettekuulutus?

Tegin muudatusi pärast esimese ingliskeelse variandi ilmumist. Ajaloolased on kasutud prohvetid. Kindlasti panin paljude asjadega mööda. Aga ma ennustasin ette Trumpi tagasivalimist. Ja veel mitut asja, millega nüüd on tõsine kriis. Mingis mõttes on järeldusi nüüd päris hea vaadata, sest maailm muutub mitmel moel aina süngemaks.

Aga lõpetan raamatu üsna optimistlikult. Me kasvasime, ise mõistmata... Mina sündisin 1965... Me kasvasime maailmas, mis oli erakordne, kuigi me ei saanud aru. Aga kui vaadata ajalugu... See oli nii erakordne. Kaks võimsat suurriiki, mis maailma nende vahele lukku panid. Tuumasõjaohus ja patiseisus.

Ei saa öelda, et sõdu ei olnud. Olid väga suured sõjad. Oli Angola, Vietnam, Araabia ja Iisraeli sõda. Kongo sõda. Aga suuremad konfliktid hoiti ära. Ja need sõjad polnud meie lähedal, polnud Euroopas. Kuni 1990-ndateni.

See oli erakordne saavutus. Nagu malepartii, kus kõik teadsid reegleid. Ja muide, mõlemad pooled olid ülimalt ettevaatlikud. Oli muidugi mõtlematuse hetki. Kõige kuulsam neist: Hruštšov ja Kuuba raketikriis. Ja oli hetki, mil katastroof oli lähedal. Kui arvutisignaale valesti loeti ja nii edasi. Aga üldiselt toimisid mõlemad pooled ülima distsipliini ja ettevaatusega. Sest nad olid olnud teises maailmasõjas.

Siis aastal 1985 algab NSV Liidu lagunemine, kui Gorbatšov võimule tuleb. Ja pilt hakkab järsult muutuma. Korraga avastab USA, et on dominant, ainuvõim. Nagu Putin seda nimetab. Suurim võim, USA ülemvõim. Sellel on inimkonna jaoks palju võimalusi, sest üldiselt USA-l, vaatamata kõigile oma vigadele, on maailma ajaloole olnud hämmastavalt positiivne mõju. Seda ei saa öelda paljude suurvõimude kohta.

Ja muidugi keeras USA kõik täielikult untsu. Tehes valesid otsuseid, hakates liialt laienema. Lähis-Ida suunas. Iraagi ründamine oli katastroof väga mitmel põhjusel, aga üks põhjus on, et vallutamiseks oli Iraak vale riik. Iraagi langemine tekitas Lähis-Idas vaakumi. USA vallutas Iraagi, hävitas diktatuuri, ei asendanud seda millegi stabiilsega. Ja siis kadus mõne aasta jooksul, jättes järele suure võimuvaakumi, mille täitis Iraani mitteametlik impeerium. See periood on nüüd äsja lõppenud. Sellest saame hiljem veel rääkida.

Aga nüüd näeme, et umbes aastal 2016 saabus uus kord ja lõppes USA ülemvõim. Aga mina panen selleks ajaks 2011 ja 2012, mil Obama lubas, et kui Süürias ületatakse punane joon, kui kasutatakse keemiarelvi, siis USA sekkub. Ja kui neid kasutati, siis ta ei teinud midagi.

See oli hetk, mil maailm mõistis, et USA on kaotanud enesekindluse. Kaotanud usu enda jõusse, olemaks maailma suurvõim. See põhjustas palju sündmusi. Üks neist oli Islamiriigi tõus. ISIS oli huvitav nähtus. Mitte ainult oma erakordse julmusega ja teatud sorti islamismi tõusuga. Aga see oli väga lähedal oma riigi loomisele Süüria ja Iraagi sees. Kui see oleks juhtunud, hakanuks see lõhkuma seda, mis peagi laguneb nagunii. 1945. aasta järgne riigisüsteem. Piirid, millega oleme harjunud. Need on püsinud päris hästi.

Aga juba oleme seda näinud näiteks Aafrikas. Sudaan on juba jagunenud kaheks: Sudaan ja Lõuna-Sudaan. Nüüd on Sudaan taas omakorda võib-olla kaheks jagunemas. Iraak on peaaegu juba föderaalne riik koos Kurdistaniga. Võimalik, et näeme sama Süürias. Teisisõnu, maailm hakkab muutuma.

Trumpi administratsioon ei hooli eriti piiridest. Praegu näeme, et kahe suurriigi või ühe domineeriva USA asemel on tekkimas uus maailm, kus on Hiina... Seega kolm suurriiki. Ja veel neljas tulemas: India. Ja tohutu suur arv languses riike. Nende seas ka tuumariik Pakistan. Aga paljud neist on riigid, mille joonistasid kaardile impeeriumi jõud ja rahvusvaheline kogukond, näiteks kogu Sahara piirkond. Tšaad, Mauritaania, Mali, Niger... Need lagunevad või on juba lagunemas. Ülestõusudes, vallutustes... Ja paljud neist koloniseeritakse suurriikide poolt, maavarade pärast. Kongo on selline näide.

Ja kogu uus põlvkond, mida nimetan kontinentaaljõududeks – uued suurriigid, millel puudus sõltumatu välispoliitika 75 aastat, aga mis nüüd on mõjukad. Mõned neist on suured impeeriumid nagu Türgi ja muidugi Iraan. Nad igatsevad kunagisi impeeriume. Ja vaadake, kui edukas on hetkel selles olnud Türgi. Iraan on oluliselt kaotanud. Aga nad mõlemad on riigid, mis on olnud suured impeeriumid, asumaadega ja ajalooga.

Ja on pisiriigid. Araabia Ühendemiraadid, Katar. Need riigid on linnasuurused. Aga neil on palju raha. Ja ärme unustame USA kindralit, kes nimetas AÜE-d väikseks Spartaks. Need riigid võivad olla sõjakad, agressiivsed ja tõhusad.

Kui vaadata näiteks Liibüat või Sudaani, siis näeme, et suurvõimud relvastavad eri pooli. Neil on sõjaline, diplomaatiline, poliitiline esindatus neis riikides. Iisrael on muidugi veel üks kontinentaaljõud. Seega elame uues maailmas. See ei puuduta ainult Lähis-Ida. On ka BRICS-i riigid.

Kui vaadata Aafrikat... Aafrikas peaks olema kaks suurjõudu: Nigeeria ja Lõuna-Aafrika. Aga neid tuleb hästi valitseda. Neil on olemas kõik vajalik, et olla kontinentaaljõud või isegi väiksem suurjõud. Neil on maavarad, haritud eliit. Neil on kõik olemas. Mass. Sest maailmapoliitikas loeb endiselt suurus. Aga neil on väga halb valitsemine. Lõuna-Aafrika läheb hullemaks. Nigeeria pole tegelikult kunagi riigina toiminud. Ja osaliselt seetõttu, et selle riigi moodustasid britid kolmest eraldi kolooniast.

Ja on teisedki riigid nagu Indoneesia. See peaks olema maailma suurjõud. Taas... Neil on kõik olemas, aga vajaks korralikku valitsust. Seega elame põnevas uues maailmas, kus käib mäng paljude osalistega.

On palju uusi suurjõude, kes kõik jahivad oma huve. Paljud neist, nagu Türgi või India, suudavad olla sõbralikes suhetes mitme suurriigiga. On Saudi Araabia. Väga põnev.

Sajandeid on Lähis-Ida valitsenud impeeriumid. Viimased 75 aastat ütles selle regiooni iga ajalooõpik... Või iga Araabia autori iga raamat öelnuks, et nende ajalugu koosneb kaotustest ja võimult kukutamistest. Ja nüüd, kui kasvab Pärsia lahe riikide mõju, kui kasvab mõõdukate Araabia riikide mõju, ütleb USA president Riyadis, et see siin on maailma kese. Seega elame põneval ajal.

Sa otsustasid raamatu lõpetada Venemaa sissetungiga Ukrainasse veebruaris 2022. Andsid ka põhjaliku kirjelduse Venemaa imperialistlikust ajaloost. Seega muidugi pean ma küsima: millisena sina näed seda konflikti? Kas see on osa pikaaegsest ajaloolisest mustrist või on see midagi täiesti uut, võrreldes maailmaga aastal 1945?

Mõlemat. Esiteks, minu viimased sõnad Romanovite dünastia kohta said palju pilkeid ja kriitikat, kui raamat alles seitse aastat tagasi ilmus. Lause raamatus kõlas umbes nii, et võib-olla näiliselt oli see ammu, aga mõte impeeriumist on tänapäeva Venemaal selgelt alles ja tugev. Ja paljud ütlesid mulle, et raamat oli ju tore, aga lõpus oli see tobe liialdus Vene impeeriumist.

Aga midagi sellest ma mõistsin. Kui kirjutasin raamatut Stalinist... Kui kirjutasin raamatu Katariina Suurest ja vürst Potjomkinist, neist, kes vallutasid Krimmi ja Ukraina... Siis võeti minuga ühendust Kremlist. Ja öeldi, et üks teatav lugeja on sellest teemast väga huvitatud. See oli aastal 1999. 26 aastat tagasi. Inimene olevat väga huvitatud. Teda köidab Ukraina ja Krimmi teema. Et see on lausa kinnisidee. Aga ta ei oska inglise keelt. Kas saaksin kirjutada raamatust umbes 10 lehekülje pikkuse essee, mis siis talle ära tõlgitaks? Ma siis kirjutasin.

Siis võeti uuesti ühendust ja öeldi, et see lugeja on väga tänulik. Nad soovivad raamatu avaldamist Venemaal ning aitavad igati kaasa. Ja sellel inimesel on mulle kingitus. Mõtlesin, et kas keegi tahaks kingitust Putinilt... Aga sel ajal rääkisid kõik, milline liberaalne reformija ta on. Igatahes küsisin, mis kingitus see on. Küsiti, kas tahaksin olla esimene inimene, kes saab töötada Stalini arhiivis. Täieliku vabadusega. Saan seal veeta nii palju aega, kui tahan. Saan oma eristaatuse.

Ma nõustusin otsekohe. Nii sain kirjutada oma kaks raamatut Stalinist. Aga kui avaldasin Stalini raamatu, siis Putin vihkas seda. Seega kui tahtsin kirjutada järgmist raamatut noorest Stalinist, läksin tagasi arhiivi. Võtsin Kremliga ühendust ja mulle ei vastatud. Läksin arhiivi ja mulle öeldi... Küsisin, kas saaksin oma privaatse ruumi tagasi. Ja nemad vastasid: "Mis ruumi?"

Ütlesin, et ma veetsin ju nende kõrval mitu kuud! Üheksa kuud te aitasite mind kõiges! Ja vastus oli: "Ei mäleta."

Küsisin, kas vähemalt saaksin mõnda dokumenti vaadata. Vastati, et kahjuks juhtus arhiivis väike õnnetus. Kaks valvurit olid talvel purjus, kukkusid liftišahti ja nende laibad on nüüd liftis. Seega ei saa ühtki dokumenti välja tuua, isegi minule mitte. Siis ma sain aru...

Keegi on öelnud, et Venemaal on kõik kas õnnetus või vandenõu. Aga sa ei tea iial, kumb. Ja see oli mõlemat.