Nii on multitalent – kirjanik, toimetaja, kirjastaja, luuletaja, aga ka lastekirjanik ja veel väga paljut. Ta on avaldanud kaks romaani. Mul oli au esimene neist eesti keelde tõlkida. Kõige targem oleks vist lasta Nii'l ennast ise tutvustada. Kuidas sina ennast kirjeldaksid? Kes sa oled? Kus on sinu koht?

Mul on hea meel täna siin olla (ütles eesti keeles, toim.). Aitäh minu tõlkijale ja kirjastajale. Ta võttis suure riski ning avaldas vana teose, millel on veel eluvaim sees. Mina nimetaksin ennast jutuvestjaks. Meedium on teisejärguline. Mõned lood tahavad avalduda lasteraamatutena, teised luuletustena. Luule on minu esimene armastus.

Olen gaa poiss. Riigipiirid ei lähe mulle korda. Ma ei defineeri end riikide järgi. Minu koht on seal, kus leidub häid toite ja vestluskaaslasi. Kirjeldaksin ennast nõnda.

Mõtlesin pikalt ja põhjalikult, mis teemaga usutlust alustada. Mul oli mitu lõbusat mõtet, aga siis tuli kahjuks uudis, et Keenia kirjanduse suurkuju Ngugi wa Thiong'o suri paar päeva tagasi. See muutis meeleolu nukramaks. Otsustasin siis alustada tema auks küsimusega, mis puudutab keelt ja sinu suhet sellega. Miks just Ngugi? Tema oli üks neist kirjanikest, kes alustas kirjutamist inglise keeles ning 70–80ndatel läks ta kikuju keelele üle. Sest nagu ta ise ütles, keel on kultuuri kandja. Ka teised Aafrika kirjanikud läksid hiljem emakeelele üle. Boubacar Diop kirjutas ühe romaani oma emakeeles volofi keeles, sest talle tundus, et prantsuse keeles kirjutades läheb kaduma seos tema pere ja rahvaga. Sa mainisid, et oled "gaa poiss". Sinu emakeel on gaa. Kuid said inglisekeelse hariduse. Räägi oma suhtest keeltega. Kas tunned mõnikord, et gaa tahab sinus võimu haarata ning peaksid gaa keeles kirjutama?

Alustame sellest, et puhka rahus, Ngugi.

Pean Inglismaal sageli toonitama, et ükskeelsed inimesed on maailmas vähemuses. Enamik inimesi valdab vähemalt kaht keelt. Kipume Läänes elades arvama, et meie norm on globaalne norm. Aga ei ole. Olen kogu elu mitut keelt vallanud. Sündisin Inglismaal gaakeelsesse perre. Valdasin algusest peale gaa ja inglise keelt. Üks keel pole kunagi domineerinud. Kuid keel mõjutab mõtlemist.

Gaa annab teatud mõtteid paremini edasi. Inglise keelega on sama lugu. Kui sul on õnn mitut keelt vallata, siis hakkad keeltega mängima. Parandad ühe keelega teise väljendusvõimet. Kasutan vajadusel inglise keeles gaa fraase ja vastupidi. Olen alati nii teinud. See on ka põhjus, miks keeled mulle meeldivad.

Jah, minu kodune keel oli gaa, aga sõbrad, kellega vutti mängisin, rääkisid tvii keeles. Õppisin tvii ja fante keelt. Valdan kõiki neid keeli. "Sinise linnu saladuses" räägib kütt translitereeritud tvii keeles. Kasutan tvii süntaksit, kuid inglisekeelseid sõnu. Minu meelest on keeled kingitus, mida tuleb kasutada. Reeglitest kinni pidades ei saa me pidu nautida. Minu võime mõtteid eri keeltes edasi anda tuleneb osaliselt sellest, et lugesin noorena Ngugi "Vaimu dekoloniseerimist".

Lisaks mõistsin ma keele väge inimestega sidemete loomisel. See polnud juhus, et Ngugi vangistati alles siis, kui ta kikuju keelele üle läks. Sest see tähendas, et neokoloniaalse režiimi poolt rõhutud rahvas sai nüüd Ngugi sõnumist aru ning levitas seda. See jäi neile emakeeles paremini meelde.

Üks suurkuju lahkus. Oleme tema teoste eest tänulikud. Loodetavasti saan ka edaspidi erinevates keeltes lugusid vesta. Ja Ngugilt õpitut levitada.

Kas sa kirjutad ka gaa keeles?

Jah, peamiselt luuletusi. Asi on selles, et romaanipikkused lood on inimeste jaoks ebaloomulikud. Romaanid tekkisid koos vaba aja tekkega. Feodaalühiskonnas olid rikkurid ja töölised. Kuna rikkurid ei töötanud, vajasid nad meelelahutust. Sündisid romaanid ja sümfooniad, sest isandad vajasid pikaajalist meelelahutust.

Kõik keeled peavad läbi tegema teatud muundumise, et saada romaanikeeleks. Prantsuse keel oli üks esimesi, mis selle muundumise läbi tegi. Varajased romaanikirjanikud kirjutasid prantsuse keeles. Ka inglased ja venelased. Puškin oli esimene, kes muutis vene keele romaanikeeleks. Kikuju keele jaoks oli see Ngugi. Pärast teda hakkasid ka teised kikuju keeles kirjutama.

Sama protsess toimub Nigeerias hausa keelega. Hausakeelsele kirjandusele on olemas suur turg, mis oli olemas juba enne esimeste ingliskeelsete Nigeeria teoste ilmumist. Kirjutan gaa keeles peamiselt luulet. Ma pole veel gaa keeles romaani kirjutanud, sest ma pole selleks valmis.

Märkasin, et sa pole avaldanud ka ühtki gaakeelset luulekogu?

Ei, kuid avaldasin gaakeelse aabitsa. Ja minu luulekogudes on gaa keele elemente. Kõigis mu luulekogudes on mõni gaa fraasidega luuletus või osaliselt gaakeelne luuletus.

Räägi pisut lähemalt oma gaakeelsest aabitsast. Miks sa selle kirjutasid?

Sest avastasin, et seda polnud veel olemas. Riik oli avaldanud mõned aabitsad, kuid neis olid algelised pliiatsi-illustratsioonid. Lastel polnud neid huvitav lugeda. Lapsed tahavad, et ka pildid annaksid narratiivi edasi. Ärge unustage, et aabitsat lugev laps pole varem lugenud. Tähestik ei paku talle huvi. Teda huvitab peale tähestiku raamatus olev sisu, mis aitab tal tähti seoste abil omandada. Tutvusin Peruus ühe illustraatoriga ning me lõime koos aabitsa.

Sa oled öelnud, et sul oli lapsena tähelepanuhäire. Olid väga energiline poiss. Kuidas sinust hea lugeja sai? Lugemine nõuab ju paigalpüsimist.

See on müüt. Inimesed, kelle tähelepanu kipub hajuma, suudavad keskenduda, kui asi neid huvitab. Liikumatu keha ei tähenda liikumatut vaimu. See on üks lugemise plusse. Ma näen lugedes vaimusilmas palju intensiivsemaid pilte kui mõned teised inimesed. Tol ajal ei pandud diagnoose. Ma lihtsalt sain aru, et ma õpin, loen ja omandan infot teistmoodi. Ma kohanesin vastavalt.

Lugesin lapsena alati kolme raamatut korraga. Minu jaoks polnud see imelik. Ma loen kiiresti ja intensiivselt. Unustan ümbritseva maailma ära. Sattusin lapsena pahandustesse sellepärast, et ei pannud lugedes tähele, kui ema mind hüüdis, mitte sellepärast, et ma ei suutnud lugeda.

Kuidas sa kirjutama hakkasid?

Ma olen vist alati lugusid välja mõelnud. Kirjutama hakkasin ma sellepärast, et sattusin koolis pidevalt kaklustesse. Minu isa lahenduseks oli mind maha rahustada. Ta ütles: "Kui tunned tungi kellegagi kakelda, siis loe kümneni ja kirjuta midagi üles. Kui tunned ka siis, et tahad kakelda, toetan sind jäägitult."

Nii ma kirjutama hakkasingi. Vihastades ma peatusin ja kirjutasin, et mu vastane on ritsikas, kelle ma saapaga lömastan. Ma ei tahtnud seejärel teda enam lüüa. Nõnda kõik alguse saigi. Kui umbes 10-aastane olin, ütles isa mu kirjutisi nähes: "Oo, sa kirjutad luulet." See oli esimene kord, kui minu tegevus sai nime. Hakkasin sealt alates oma kirjutisi alles hoidma.

Varsti pärast seda jõudsin ma keskkooli. Seal liikus palju luulet, sest noored armusid. Hakkasin raha eest armastuskirju kirjutama. Teenisin kirjutamisega hästi. Enam kahjuks ei teeni. Tänu sellele ma muudkui kirjutasin.

Kas sa kohandasid armastuskirju vastavalt nende saajatele?

Jah. Ühesuguseid kirju ei tohtinud vorpida. Mina pole tehisintellekt.

Sul on teaduskraad. Sa pole kunagi kirjandust õppinud. Oled öelnud, et sulle ei meeldi, kuidas kirjandust õpetatakse. Sina usud, et kirjanduse õppimine oleks sind selle vastu pööranud. Mida sa silmas pidasid?

Kui õpid kirjandust, siis sind õpetatakse, kuidas lugeda. Sinu enda fantaasiale jääb vähe ruumi. Kindlasti on ka paremaid õpetajaid. Esimeseks probleemiks on hariduse struktuur. Meie haridus põhineb koloniaalsel mõtlemisel ja elitismil.

Londonis muudeti kooliskäimine kohustuslikuks, sest eliit soovis pööbli tänavatelt ära saada. Et pööbel neid ei tülitaks. Nad ei mõelnud: "Vaesed peavad lugema õppima." Nad mõtlesid: "Viige need taskuvargad kuskile mujale. Paneme nad kogu päevaks ühte ruumi istuma. Siis me teame, kus nad on."

Kogu haridusstruktuuri, mitte ainult kirjanduseriala, eesmärk on öelda inimestele, kuidas mõelda. Fantaasiale ei jää ruumi, kuigi kirjandus ongi ju fantaasia valdkond. Kui lektor ütleb sulle: "See on viide sellele, sellega öeldakse toda," ei teki tudengil teosega isiklikku sidet.

Me teame, et keel on abstraktne. Kasutame keele näol abstraktset vahendit selgete mõtete väljendamiseks, kuid see ei õnnestu täielikult. Sest see on käegakatsutamatu. Keel ei suuda seda kunagi täielikult edasi anda. Ja selle sõnumi vastuvõtja samastub sõnumiga oma elukogemuste kaudu. Tal on omad emotsionaalsed sidemed. Kui inimene loeb teksti, kus räägitakse roosist, ja ta on kaotanud inimese, kes armastas roose, erineb tema emotsionaalne reaktsioon inimese omast, kes peab roose tüütuks.

Kui sellele ruumi ei jäeta, siis mida sa õpetad? Õpetad lugema ilma südameta. Tunnetasin seda juba enne õppeainete valimist ning ei tahtnud kirjandust õppima minna. Sest pidasin õpetatavat fantaasiavaeseks. Olin mässuline noor. Teadsin, et läheksin lektoritega tülli. Otsustasin seda lahingut vältida.

Võibolla mulle ainult tundub, aga ma olen märganud, et üha rohkem Aafrika autoreid, eriti just naiskirjanikke, õpivad loovkirjutamist või kirjandust ning hakkavad seeläbi ka ise kirjutama. Kas oled päri, et on üha rohkem Aafrika kirjanikke, kel on kirjandusharidus? Ja nad õpivad peamiselt USA-s või Suurbritannias. Kuidas sa seda trendi kommenteeriksid? Sina nii ei teinud. Oled sa seetõttu teistsugune kirjanik – ja kui oled, siis kuidas?

Pigem on asi selles, et mulle avanes rohkem võimalusi. Ma sündisin Inglismaal, sest mu vanemad õppisid seal. Olime vennaga parajad pätid, kuid olime privilegeeritud, sest mul on Briti pass ja mul on lihtsam reisida. Kui vahetasin ärimaailma kirjanikutöö vastu, saatsin agentidele materjale. Ja kui neilt kutse sain, oli mul võimalik kohe Inglismaale lennata ning kirjanikukarjääri alustada. Olgugi et edu tuli kaua oodata. Kuid ma sain nii teha.

Kui võtta näiteks mõni väga loov Uganda jutuvestja, siis tema töötab riigis, kus kogu kirjastusäri on suunatud haridusturule. Seal kirjastatakse ainult õpikuid, sest need müüvad alati. Ilukirjandusturg seal puudub. Ühel noorel naisel pole võimalik seal end oma loominguga ära elatada. Sest Ugandas puudub vastav taristu. Kuid välismaal on see olemas. Mida ette võtta?

Ta teab, et on andekas kirjanik. Ta kandideerib ülikoolikohale. Ta saadab proovitööna ühe oma jutu ja see on piisavalt hea, pääsemaks välismaale. Kuid see tähendab ka, et ta peab ülikooli lõpetama. Ta saab diplomi, aga kuidas end nüüd ära elatada? Heal juhul 8 protsenti kirjanikest elatab end loometööga ära.

Loovkirjutamisprogrammide üheks plussiks on see, eriti USA MFA süsteemis, et tudengid pannakse ka õpetama. Nad hakkavad teisel kursusel õpetama. Ülikooli lõpetades on neil õpetamiskogemus ja nad leiavad õpetajana tööd. Need kaks asja võimaldavad neil kirjutamisega jätkata. Jah, neil jääb töö kõrvalt kirjutamiseks vähem aega. Eriti alguses on õpetaja töökoormus nii metsik, et kirjutamine jääb peaaegu soiku.

Tavaliselt on kirjaniku esmateoseks ülikoolis valminud teos. Ja teine teos ilmub hiljem. Või siis nad saavad väga hea kirjastuslepingu ning ei peagi õpetama. Aga nii see käib. Kuna taristu puudub, on pääseteeks ülikool. Usun, et paljud neist kirjutaksid hoopis teistmoodi, kui neil see võimalus oleks.

Kas sa üritad toimetaja ja kirjastajana neile seda taristut pakkuda?

Jah. Ma üritan. Aga kirjastusäris domineerivad suurfirmad. Mina olen väikekirjastaja ja võin kirjastada kellegi esimese teose, millega autor eriti ei teeni, kuid see võib ta nähtavamaks muuta ja selle läbi talle uusi võimalusi tekitada. Mõned minu kirjastatud autorid on väga kuulsaks saanud. Warsan Shire, kelle teos tõlgiti ka eesti keelde. Mina kirjastasin tema esimese pamfleti ja esikromaani. Eesti keelde tõlkimiseks osteti õigused minu firmalt.

Teine kirjanik on Inua Ellams. Ta alustas luuletajana. Avaldasin tema esimesed kogud. Ta tahtis näidendi kirjutada. Ei teadnud, kellele seda pakkuda. Ütlesin, et avaldame selle ise. Ta võitis näidendiga Edinburgh' Fringe'i festivalil preemia. Näidendit mängiti National Theatre'is. Ellams sai tähelepanu. Ta kirjutas National Theatre'ile mitu näidendit. Paar nädalat tagasi oli eetris esimene tema kirjutatud "Dr Who" episood.

Saan autoritele platvormi pakkuda, kuid edu pole garanteeritud. Olen kirjastanud enam kui 300 kirjaniku töid. Vaid kümmekond neist on kuulsaks saanud. Pakun neile platvormi ja nad on andekad, kuid konkurents on tihe ja tippu jõuavad vaid need, kellele suured kirjastajad lepingu pakuvad. Ja mõnikord pakutakse lepingut mitte ande pärast, vaid mõne kriteeriumi täitmiseks.

Räägi sellest kriteeriumist.

Taaskord tuleb rääkida struktuurist. Sofi rääkis siin laval hetk tagasi Venemaast. Narratiivist, mida Venemaa eksisteerimiseks vajab. See kehtib pea kõigi koloniaalriikide puhul. Kui India, Aafrika, Lähis-Ida või Lõuna-Ameerika autor midagi kirjutab, turundatakse seda nišitootena. Sest kui kogu sinu identiteet on rajatud sellele, et oled filosoofiliselt teistest rahvastest parem, pole sul neilt midagi õppida. Milleks neilt siis midagi osta?

Kirjastad neid ainult oma mitmekesisuse näitamiseks. Sind ei huvita, kas seal on veel kirjanikke, sest leiad, et sul pole neilt midagi õppida. See kehtib ka kirjastusäris. Ja see puudutab ka töölisklassi kirjanikke.

Läänes tegutseb palju mittevalgeid töölisklassist autoreid. Kirjastaja avaldab ühe sellise autori teose ja mõtleb siis: "Meil juba on üks selline." Kui järgmine töölisklassi autor saadab oma käsikirja, mis võib olla hea, ei pruugi kirjastaja seda isegi lugeda. "Mul juba on minu töölisklassist lemmikloom, keda ma saan maailmale näidata." Nii see on.

Kui sul veab ja sinu teos avaldatakse ajal, mil on vaja uut töölisklassi kangelast või mustanahalist kirjanikku, saab sinust uus superstaar. Kahjuks tähendab see ka seda, et järgmistelt kirjanikelt nõutakse sinu koopiaks hakkamist, sest teised kirjastajad tahavad endale oma versiooni sinust, või neid eiratakse, sest see nišš on täidetud.

Aga kas siis tekib ka autentsuse küsimus? Mäletan, et Aminatta Forna ütles ühes intervjuus, et talle tundub, nagu Aafrika kirjanikelt oodatakse "autentsust". Keegi ei küsi Kazuo Ishigurolt, kas ta on jaapanlane. Kuid Aafrika kirjanikega tuleb seda ette. Neilt küsitakse, kas nad ikka on aafriklased või "õiget tüüpi" aafriklased. Oled sa väitega päri?

Jah. Põhjus on sama. Sama struktuur. Ma saatsin ühe jutu inimesele, kes kirjutas vastuseks, et minu loo perekond polnud piisavalt aafrikalik.

Miks ta nii ütles? Sest tegu polnud suurperega. "Autentne" tähendab nende jaoks klišeesid kinnistavaid teoseid. Tulemuseks on see, et lepingu saavad kirjanikud, kelle teosed vastavad kirjastaja ettekujutusele Aafrikast. Aafrika mitmekesisusele ei jäeta ruumi.

Ma toon näite. Ma vestlesin kellegagi kosmopoliitsuse tähendusest. Seletasin neile, et Accra on kosmopoliitseim paik, kus mina elanud olen. Sest seal elab juba sajandeid inimesi igast maailma nurgast.

Ei tohi unustada, et selleks, et kolonialism ja orjandus sündida saaksid, pidid inimesed Aafrikasse sõitma. Aafrikas elab hollandlaste, rootslaste, taanlaste, portugallaste, brittide ja šotlaste järeltulijaid. Aga huvitav on see, et nad ei defineeri end esivanemate rahvuse järgi. Nad nimetavad end ghanalasteks või aafriklasteks.

Need inimesed on päriselt olemas. Aga Londoni toimetaja jaoks, kes pole kunagi Aafrika peale mõelnud. Minu koolis oli igasuguste juurtega õpilasi. Aga nemad ütlesid enda kohta ghanalane, fante või tvii. Aga Londonis mõeldakse: "Ghanas on kõik tviid." Nad võtavad enamusrahvuse järgi. Ja kui siis tuleb kirjanik Vishnu Kanchan, öeldakse: "Ei, see pole Ghana lugu." Aga ometi on.

Miks need klišeed endast ohtu kujutavad?

Sest need näitavad, et me ei mõista maailma. Ega ole ideedele avatud. Oht tekib juba enne klišeed. Enne klišee kinnistumist. Klišee on olemas, kuid selle kinnistamine on ohtlik. Oled klišees nii kindel, et ei kuula teisi. Sa elad maailmas, kus ainult koledad inimesed on halvad ja head inimesed on alati ilusad. Disney-reaalsus. Suur osa Läänest näeb maailma just sellisena.

Võtame Disney kurjamid. Mida tumedam nahk, seda kurjem. See algab juba noorest east. Aafrika lasteraamatud räägivad rohkem loomadest. Sel kõigel on mõju. Siis on veel narratiiv, et aafriklased vajavad abi oma looduse kaitsmisega. Unustatakse ära, et eurooplaste saabumiseni polnud Aafrika loodus ohus. Siis tulid trofeekütid ja tapsid loomad ära.

Lisaks hävitatakse loodust, et näiteks nisu kasvatada. Loomade elukeskkonna hävitamine tapab neid. Iroonia on selles, et siis loodi WWF, et Lääs aitaks inimestel, kelle keskkonna nad hävitasid, seda loodust kaitsta. See on terve süsteem.

Mul on seda teemat seetõttu keeruline ja väsitav lahata, sest paljud Lääne inimesed pole iial selle peale mõelnud. Ujun vastuvoolu. Minu romaani kohta öeldi Inglismaal, et see räägib külast, kus pole aastasadu käidud. See oli narratiiv.

Prantsusmaal oli narratiiv teine, sest toimetaja ütles: "Teos on filosoofiline." Ja seda ka turundati nii. Paku, kumb rohkem müüs – filosoofilisena turundatud teos. Sest sa loed ideesid.

Ingliskeelne versioon oli lahe "nišitootena". Inimesed ostavad selle enne Ghanasse puhkama sõitmist. Ja prantsuskeelne tõlge sai mitu preemiat. Näeme, mis juhtub, kui lugejate vaatenurka muuta ja klišeesid vältida.

Sellest romaanist rääkides – kuulajaid kindlasti huvitaks kuulda sinu teekonnast õige kirjastaja leidmiseks. Tean, et see oli raske. Räägi neist katsumustest.

Romaan valmis 2007. aastal. Mu agent saatis selle laiali. Saime kirjastajatelt palju kiitvaid vastuseid. Kuid teos polnud piisavalt "aafrikalik".

Mõned kirjastajad ütlesid – ma nimesid ei nimeta, aga need olid suurfirmad: "Aafrika romaan peab olema paks." Minu oma pole seda. Olen hingelt poeet. Kirjutan lühidalt. Nad polnud huvitatud.

Teised kirjastajad ütlesid, et lugu vajab rohkem Läänt. Sest üks tegelane on Ghanas, kuid õppis Birminghamis. Tema rolli taheti suurendada. Lääne lugeja ei samastuvat muidu. Minul lapsena maffiast lugedes küll seda probleemi polnud.

Sellised probleemid tekkisid. Üks Random House'i toimetaja otsustas romaani kirjastada. Ta oli juhtumisi Zimbabwes üles kasvanud. Tal oli teosega see side. Aga isegi siis tekkisid konfliktid, sest raamatu kujundaja pani kaanele palmid. Aafrika ju ikkagi.

Pidin siis seletama, et lugu leiab aset metsas ja seal küll on palme, aga mitte selliseid nagu kaanekujundusel. Hakkasin siis pildistama. Pidin lisatööd tegema. Saatsin neile pilte troopikametsast, et illustraator korrektse pildi looks.

Toimetaja üritas aru saada, miks on mõned sõnad kursiivis. Ma seletasin, et kui ma noorena ingliskeelset teost lugesin, olid võõrkeelsed sõnad kursiivis. Tegin sama, sest kütt räägib translitereeritud tvii keeles. Kui ta kasutab inglise keelest tulnud sõna, on see kursiivis.

Toimetaja ei saanud aru – inglise keel pole ju võõrkeel. Vastasin, et ta peab minema küti maailma. Pidime kaks päeva kirjavahetust pidama, et asi laheneks. Jamasid oli palju, kuid need lahingud olid minu meelest olulised. Sest sealt alates on kirjanikud julgemalt oma emakeelseid sõnu lisanud, neid kursiivi panemata.

Üritasin eesti keeles sama teha. See oli üpriski keeruline. Üritasin kursiivis sõnade puhul kasutada võimaluse korral sõnu, mis tulevad saksa keele kaudu ladina keelest. Alati see ei õnnestunud, kuid ma vähemalt proovisin. Mõnedel lugejatel tekkis selle kohta küsimusi. Miks just sellised sõnad valiti? Kas selles romaanis oli veel keelega mängimist ja trikitamist, mis võib sinu hinnangul tõlkijale peavalu põhjustada? Või kohti, kus sa kahtled, kas ma ikka tõlkisin õigesti?

Esiteks, ma olen sulle tehtud töö eest tänulik. Hea tõlkija on autoriga dialoogis. Kiitus Heilile, kes üritas dialoogi kaudu minu teosest aru saada. Aplaus talle.

Nagu ma kirjanduse õppimisest rääkides keele kohta ütlesin – inimesed suhestuvad erinevalt. Üldisemal tasandil peaks igaüks romaanist aru saama. See on põhieesmärk. Olgu tegu romaani, luuletuse või armastuskirjaga – mitmekordne lugemine aitab seda paremini mõista.

Minu jaoks pole raamat asi, mille sa läbi loed ja ära viskad. Raamat on midagi, mille juurde naasta. Isegi, kui tahad vaid paari ilusamat lehekülge uuesti lugeda. Mõistad seda siis paremini. Jah, romaanis on kohti, mis isegi tvii kõnelejale on erinevad. Isegi Ghanas elavad inimesed, kes räägivad gaa, dagbani, eve, kasemi, hausa või nzima keelt, ei saa kõigest aru. Kuid nad saavad sisust aru.

Aga näiteks on romaanis nimemäng. Ühe tegelase nimi on Menzizi, mis tähendab tvii keeles "ära temaga jama" või "ära peta". See on hoiatus. Tvii keele valdaja tunnetab juba nime nähes ohtu. Inglise keeles lugeja ei tunneta. Samas ei mõjuta see lugu ennast. Suhestud tegelasega ka nimest aru saamata.

Küla nimi on Sonokrom. Mis on lihtsalt nimi, kuid tvii keele valdaja mõistab enamat. Mitte küll igaüks, sest see sulandsõna ei klapi tvii grammatikaga. Osono tähendab elevanti. Sonokrom tähendab küla, mille võõrad jalge alla trambivad. Näiteks sellised sõnamängud.

Ja need on ka minu enda lõbustamiseks. Me juba rääkisime, et mul on isemoodi aju. Pean kirjutades end lõbustama. Mängin kirjutades mitmel tasandil. Sageli just keelega. Või näiteks viidetega ajaloole.

Mida sa tõlkija märkustest arvad? Üritasin järelsõnas tõlkimisel tekkinud probleeme seletada. Mõned kirjanikud, eriti Aafrika kirjanikud, ei armasta tõlkija märkusi. Nad leiavad, et teos tuleb ära tõlkida, kuid teisest kultuurist isikul pole õigust seda kommenteerida. Mida sina arvad? Kui mina tõlkijana kommentaare kirjutan, lisan ma sinu tekstile midagi.

Jah ja ei. Kõik oleneb dialoogist. Kui sa kommenteeriksid minuga kordagi vestlemata, oleks see probleem. Sest sa ei mõistaks mind. Kirjutaksid oma nägemusest, mis põhinevad sinu elukogemustel.

Aga kui oled teost minuga arutanud, on sul selle kontekstist mingigi kultuuriline arusaamine. See ei tähenda, et minu oma kõigi teistega klapib. Ja kirjutamine on ju suhtlusvorm. Soovime, et lugejad meid mõistaksid. Tahame jagada sõnumit, mis on teose sisust suurem. Kommentaarid on osa sellest.

Romaani kirjutamine on alles dialoogi esimene etapp. Teos saab valmis ja sa avaldad selle. Sellele järgnevad vestlused on minu meelest tähtsamad. Tõlked on osa nendest vestlustest. Ja tõlgetega kaasnevad kommentaarid. Kui keegi loeb ainult kommentaare, on see halb. Kuid enamik lugejaid loevad teose läbi, analüüsivad seda ise ning loevad kommentaare, kui nad millestki aru ei saa. Eksinud inimese aitamine pole kunagi halb tegu.

Ütlesid, et raamatud, ka sinu enda teosed, on dialoogi alustajad. Mis dialoogi sa selle romaaniga alustada soovisid? Rääkisime keelest, kultuuridest. Kas oli veel midagi? Mina nägin selles ka Ghana ühiskonna satiiri.

Jah ja ei. See on ühiskonna ja võimustruktuuride satiir. Romaan räägib võimust. Sellest, miks linnas kõik kardavad politseinikke, kuid külalapsed tantsivad nende ümber, sest politseinikud on nende jaoks lihtsalt uustulnukad. Lapsed ei karda neid, sest pole nende jõhkrust näinud.

Ka kursiiv näitab võimu. Selles kontekstis on võim tvii keele käes. Inglise keel peab end muutma. Siis on veel peresisene võimudünaamika. Vägivaldne suhe. Lisaks on luubi all ühiskonna võimudünaamika.

Ka kritiseerib see kolonialismi. Ühiskonna arengusse sekkudes te ei näe, mis sellest võinuks saada. Seega teist on ebaõiglane seda ühiskonda kritiseerida. Selle areng moondus, sest teie lammutasite ühiskonna vundamendi ära. Romaan räägib ennekõike võimust.

Mis oli see algne idee või kogemus või mälupilt, millest romaan alguse sai? Sa mainisid ühes intervjuus oma ema. Äkki tema?

Kirjutasin enne seda romaani vaid luuletusi ja lühijutte. Romaan kasvas välja pildist, mida ma pidasin luuletuse algeks. Nägin vaimusilmas neid säilmeid. Ma ei teadnud, mis need olid.

Ma läksin siis emale külla. Ühe naabri lapsed olid tema juures. Ta kasvatas neid ise. "Naabrid peksid lapsi. Las nad olla siin. Ma vaatan, et nad koolis käiksid." Sain siis aru, et alati, kui ma kodus käin, on seal mõni laps. Olen oma noorimatest õdedest-vendadest palju vanem. Kui ülikoolis käisin, elasid nemad veel kodus. Aga ka pärast nende lahkumist oli majas alati mõni laps.

Nägin vaimusilmas naist, kes pole kunagi lasteta. Sellest sai loosisese loo käimalükkav jõud. Tahtsin sellega öelda, et armastades pole me kunagi üksinda.

Lugu põhineb siis Ghana tegelikul eluolul. Kas romaani saatis ka Ghanas edu?

Jah. Kui sa ütled "Ghana eluolul", jääb sellest mulje, et kogu riik elab nii. Keskendusin mind ümbritsenud huvitavatele detailidele. Mäletan üht intervjuud. See oli USA-s. Mult küsiti: "Kas raamat räägib koduvägivallast Aafrikas?"

Küsisin, kas küsija ei tunne ühtki koduvägivallaohvrit? Ta punastas. Ütlesin siis, et enne küsimist mõelgu ka. Selles romaanis toimuvaid asju toimub igas riigis. Kontekst ja ühiskond on teine, kuid võimudünaamika on sama.

Sofi rääkis siin laval naistevastasest vägivallast. See on ka "Sinise linnu saladuse" keskne teema. See on universaalne probleem, millega tuleb tegeleda. Jõuame jällegi võimudünaamika, feodaalstruktuuride ja kolonialismini. Mees räägib, mis toimub, ning jätab naise tagaplaanile. Ühest küljest ta ümmardab naist, aga samas kasutab teda ettekäändena teiste rõhumiseks. Segane värk.

Sa kasutad oma romaanides ka väljamõeldud paiku.

Jah. Sest kirjeldatud sündmused leiavad aset igal pool. Loon paiku, mida pole päriselt olemas, kuid mis põhinevad reaalsel elul.

Naaseme ühe varem välja käidud mõtte juurde. Ütlesid, et tekstid, romaanid, luuletused on mõeldud mitu korda lugemiseks ja iga kord on see erinev. Oled ka öelnud, et lugemine pole kivistunud. See on sinu jaoks tähtis. Jõuame jutuga luuletuste avaliku esitamise juurde. Kas sa esined endiselt poeedina? Miks see sinu jaoks tähtis on?

See on üks minu eneseväljendusvorme. Ma ei tunne vajadust ühestki neist loobuda. Ja see on tekstist kaugemale ulatuv suhtlusvorm. Mul tekib publikuga side, ma saan neilt energiat. See pole kivistunud, vaid on aktiivne vestlus.

Kui sa loed oma teksti seina jõllitades, võid iga kord ühtemoodi esineda. Aga kui sa publikut kuulad ja nende emotsioone tunnetad, esined iga kord erinevalt. See on tähtis, sest meenutab mulle, et ma ei loo mulli sees. Mu loomingul on side inimkonnaga ja see ei tohi kaduda. Minu jaoks on tähtis etteastetega jätkata.

See tuletas mulle meelde, et 1963. aastal, sellessamas musta laega ruumis, viibis üks teine "gaa poiss". Atukwei Okai, väga tähtis Ghana luuletaja. Ta luges ette oma ingliskeelset luulet. Kui õigesti mäletan, siis "Vabadusesümfooniat". Kui ma ei eksi, oli ta sinu mentor.

Jah.