Minu kõrval troonil istub meie armastatud Terry Pratchetti abiline ja sõber. Tere tulemast, Rob.

Suur tänu. Tore on siin olla ja teid kõiki näha.

Kas olid Terryga kaasas, kui tema käis Tallinnas aastal 2001?

Ei. Siis lubasin teda üksinda välja. Ma ei tulnud. Ei teagi, miks ma ei nõudnud, et saaksin teie kaunis linnas rohkem aega veeta. Aga ei, ta oli siin üksi.

Sulle on siis siin kõik uus?

Jah. Tõesti tore on siin olla.

Viimaks. Aga see oli peaaegu 25 aastat tagasi.

Hullumeelne. 2001 oli ju mingi kolm aastat tagasi? Tõsiselt?

Me jääme vanaks. Alustame kõige põhilisemast. Kas sa oled juhtumisi võlur, härjapõlvlane või mõni muu maagiline tegelane?

Intervjuu lõpuks saad teada.

Kindlasti, me kõik ootame seda. Aga kui sa ka ei ole, kas tahaksid olla?

Mulle meeldib mõte võluritest Kettamaailmas, sest seal on palju uhkeid õhtusööke ja see mõte on lahe. See pole eriline ülikoolimaailm, kõik tiirleb õhtusöökide ümber. Aastate möödudes hakkab mulle selline võlukunst üha enam istuma.

Mõnus einestamine on päeva parim osa.

Igatahes.

Sa oled siin, sest kirjutasid raamatu "Terry Pratchett: elu joonealuste märkustega". Seega hakkame rääkima Terry Pratchettist ja sinust. Aga keeruline on rääkida Pratchettist ilma sinuta ja sinust ilma Terry Pratchettita. Aga esmalt veidi rohkem sinust. Kes sa oled? Mis tegi sinust inimese, kes sa oled täna?

Kui palju meil aega on?

See on mul ainus küsimus, mis ei puuduta võlukunsti.

Mul on väga vedanud, et sain Terryga nii palju aega koos veeta. Need aastad tema seltsis kindlasti määratlevad mind kui täiskasvanut. Mu elu oli võrratu, kuni kohtusin Terryga. Olin juba väga eakaks saamas, ligi 30. Seega igivana. Siis kohtusin Terryga ühel raamatu autogrammiüritusel ja tundsin temaga sidet. See oli määratlev hetk. Selliseid hetki on mitmeid. Eluarmastusega kohtumine. Esimese lapse sünd. Terryga kohtumine oli kindlasti üks selline hetk. Ma ei võrdle neid omavahel, aga see oli elus tähtis moment.

Kuidas see juhtus?

Ma julgen tunnistada, et olin ja olen Terry loomingu suur austaja. Olin tema lugeja, enne kui temaga kohtusin. Lugesin kõike, mida kätte sain. Aga mõistsin, et kui ma ei lugenud midagi muud, oli mul käes mõni Terry Pratchetti raamat.

Kohtusin temaga umbes samal moel nagu ilmselt inimesed siin saalis. Käisin üritustel Terryga kohtumas. Me klappisime väga hästi, tema seltskond oli ülimalt lõbus.

Vahel öeldakse, et pole hea oma iidoliga kohtuda. Aga sinu puhul...

Polnud nagu vigagi! See läks väga hästi.

Terryga võis olla uskumatult raske. Ma võin seda tunnistada. See on minu raamatu selgroog. Tahtsin näidata teile, lugejatele, milline Terry tõeliselt oli. Ma ei ütle, et ta oli halb või hirmus inimene, aga ta võis mu elu väga raskeks teha. Ta teadis täpselt, mida tahab. Ja kui ma kõigega õigesti hakkama ei saanud, pidin muutma universumi liikumist selle ümber, mida Terry vajas. Ta oli kõiges niivõrd täpne. Seega oli raske, aga ka uskumatult nauditav.

Sinust sai siis Terry Pratchetti isiklik assistent.

Jah. Raamatu alguses ütlen välja, et see, mida Terry vajas, polnud mina. Terry ei vajanud inimest, kes oleks tema loomingu fänn. Ta vajas kedagi, kes võis loomingu suhtes üsna ükskõikne olla, aga tegi asju, mida ta vajas.

Poole ajast töötasin Kettamaailma servadel. Töötasin tema agendiga Londoni lähistel. Agendil oli põhimõtteliselt üksainus klient – Terry Pratchett. See tähendas, et ma vahel vestlesin Terryga võib-olla kord-kaks kuus, vahel kord-kaks nädalas. Ja siis vestlesin Terryga iga päev.

Veidrate asjaolude kokkusattumusena külastasin teda tema kodus ja siis läksin ise oma koju. Ta oli juba pakkunud assistendi kohta minu sõbratarile, kes keeldus. Minu meelest on see imetore. Olen talle selle eest väga tänulik, sest siis pidi Terry leppima paremuselt teise variandiga, kes olin mina.

Mõtlesin siiralt, et see on töö lausa terveks aastaks. Uskusin, et see on väga huvitav. Et see oleks hea anekdoot, mida kunagi lastelastele rääkida. Siiralt, ma arvasin, et kauem see ei kesta, sest Terry oli keeruline isiksus. Ennustasin, et meil tulevad tülid. Tihtipeale nii ka juhtus. Päris kakluseks küll ei läinud, aga me vaidlesime päevast päeva. Ta vallandas mu iga päev, aga ka mina läksin ise iga päev minema, seega kõik klappis.

Aga tahan öelda, et minu arvates võis see olla väga lõbus töö, aga see kestab vaid lühikest aega. Ja kuna olin juba igivana, lausa 30 täis, mõtlesin, et teen seda, kuni see kestab. Ja siin me oleme. Kõik need aastad hiljem. Enam kui 25 aastat hiljem.

Eestis pole kirjanikel isiklikke assistente. Neil pole agente. Hädavaevu saavad raha toidu jaoks. Teie maailm on natuke teistsugune. Mida teeb agent? Mida teeb assistent?

Terry oli sel hetkel Suurbritannia müüduim elav kirjanik. Tema raamatuid osteti meeletult. Tema raamatuid ostetakse endiselt. See on erakordne, aastaid hiljem. "Võlukunsti värv", tema esimene Kettamaailma romaan aastast 1983. Sain kätte tänavuse poolaasta autoritasude aruande ja "Võlukunsti värv" on endiselt müüduim Kettamaailma raamat. See on täiesti fenomenaalne. Ta müüb uskumatult hästi.

Aga Terry töö kirjanikuna tähendas enamat kui aega klaviatuuri taga. Olid ka üritused nagu see siin. Terryle meeldis väga oma lugejatega kohtuda. Ta armastas neid vestlusi, see suhe oli talle väga oluline, aga see viis ta töökabinetist eemale.

Seega assistendi töö, mida mina tegema hakkasin, tähendas näiteks tuludeklaratsioonide täitmist. Mitte et ma käinuks keemilises puhastuses Terry asjade järel, ta ei kasutanud seda teenust, aga assistent täidab selliseid ülesandeid.

Minul oli tehnoloogiahuvilise taust. Õnneks ei häirinud mind selliste tööde tegemine, sest Terry palus ka näiteks paigaldada kasvuhoone automaatikat. Saime kontoris teate, et kasvuhoones on liiga palav, siis avanesid automaatselt luugid. Elektroonikaga oli meil väga lõbus.

Tavalise kirjaniku tavaline assistent seda kõike ei teeks. Mina täitsin keerulisi ülesandeid tuntud tegelase assistendina, samas tema agent tegeles lepingutega ja kirjastajatega kohtumistega. Ja mis põhiline – jõi meeletutes kogustes punaveini. See oli vist agendi põhiülesanne. Jood palju punast veini ja joogirikka lõunasöögi lõpus pannakse su ette leping. Kui veel pastakas peos püsib, paned sellele oma nime alla ja kõik, Terry järgmise romaani lepinguga on asjad korras.

Nüüd teen ajas hüppe edasi. Täitsin rõõmuga neid ülesandeid, sest olin Terry Pratchetti kõrval, kui temal valmisid Kettamaailma romaanid. Teised peavad aasta otsa ootama, et lugeda, aga minul on nad olemas! See oli rõõmustav mõte.

Aga ühel konkreetsel juhul tõusis Terry arvuti tagant, tuli uksele ja ütles: "Kas saaksid teksti üle vaadata? Tulen kohe tagasi." Ma ei tea, kas saan selle hetke mõju teile edasi anda. See on Terry Pratchett, riigi edukaim kirjanik. Ta lahkus arvuti tagant ja ütles mulle, et võta see dokument ette, tee paremaks või mida vaja on. Ma polnud iial arvanud, et see juhtub. Arvasin, et kirjutamine toimub kusagil minust kaugel. Kirjutamine oli minu jaoks midagi nii olulist ja maagilist, et see ei saanud ju toimuda siis, kui mina arvuti taga istun. Aga nüüd ma olin seal.

Ja teate, Terry Pratchetti romaani toorik oli üks paras segadus. Erinevad šriftid, eri värvides. Ma ei tahaks öelda, et see oli lihtsalt väljendusviis, aga see oli Terry Pratchetti oma väljenduslaad. Väga nutikas, aga kokkuvõttes paras segadus, mis vajas korrastamist. Panin siis teksti ühte vormi ja sellega tegelesingi.

Siis tuli Terry tagasi kabinetti. Hoones, mida kutsusime kabeliks, sest see nägi välja nagu kabel. Suurte puidust võlvidega, kivist laega, vanaaegsete akendega. Suure kaminaga. Seal oli Terry kirjutuslaud, monitorid selle peal. Ja nüüd istusin mina seal monitoride ees. Tõusin, et ta saaks tagasi istuda. Ta ütles: "Ei, ei... Loe see viimane osa ette." Loen siis ette mõned lõigud. Kasutan erinevaid hääli, kuigi pole selles eriti osav. Jõuan teise lõigu lõppu ja tema ütleb: "Siis läheb nii..." Ta hakkas mulle dikteerima ja ta ei hoia end tagasi. Ma oskan masinakirja. Nüüd halvemini, siis olin osavam. Kas suudan kirjutada sada sõna minutis? Ei. Aga Terry tempo on vast 120 sõna minutis. Püüan kõik sisse tippida. Aga nüüd see põhiline – ma naeran õigetes kohtades. Ja tema peatub: "Oota. Mis seal naljakat oli?" Vaatasime lõigu uuesti üle.

Olen alati kirjeldanud kirjanik Terryt kui puuseppa, kes alustab puutüvest. Ja kui Terry Pratchett on lõpetanud, on puit nii ära poleeritud, et näed pinnalt oma peegelpilti. Ja nüüd ma olen klaviatuuri taga. See juhtus mitme kuu jooksul. Alati, kui olin temaga koos kabinetis, hakkas ta mulle dikteerima. Sain arvuti enda valdusse.

Kui oskaksin piisavalt hästi joonistada, võiksin teha pildi, kuidas Terry seisab kamina ees ja dikteerib mulle teksti. Ta muudkui kõndis ringi. Ja taas, mis põhiline – talle meeldis dikteerida. Ta ütles, et kunagi ammu tehti nii koopas lõkke ümber. Jutustati üksteisele lugusid. Seda teeme ka praegu. Me oleme lobisejad ahvid. Nii me lugusid jutustamegi.

Kogu selle jutu mõte oli, et kui mina sain klaviatuuri enda valdusse, sai tema võimaluse mulle lugu jutustada, seega jutustada teile kõigile. See oli fantastiline muutus tema kirjutamismeetodi juures. Nüüd ta dikteeris mulle.

Aga kas see ei kaotanud ära kirjanduse loomise maagiat?

Üldse mitte.

Sa pole enam kõrvalseisja, vaid selle sees.

Ma ei saa kirjeldadagi, mida see tähendas. Kettamaailma lood tulid tema suust minu kõrvadesse ja minu sõrmede kaudu ekraanile. Ma ei suuda kirjeldadagi, kui õnnelik olin, et see minuga juhtus. Kui see ei juhtunuks minuga ja kuulaksin seda lugu, oleksin väga kade! Ja lahkudes lööksin jalaga ka! See oli maagiline! Uskumatu!

Terry rääkis kiiresti. Ta ei tõmmanud hingegi, kui oma lugusid lõi. Vahel tegime pausi, keetsin tassi teed. Eks tema ka näksis midagi. Mõnikord käisime aias, vaatasime kilpkonni või toitsime kanu või tegime, mida vaja teha oli, sõitsime aianduskeskusse. Samal ajal oli Terry kogu aeg oma mõtetes. Ja tööpäeva lõpul, kui arvasin, et tänaseks aitab, lähen koju, küsis Terry: "Kas tahaksid veel veidi töötada?" Nii ta seda sõnastas. Ja me jätkasime veel paar tundi.

Kas sul üldse vaba aega oli? Kui raamatut lugesin, mõtlesin, et ainult töö käis.

Ikka oli vaba aega. Pere on mulle väga tähtis. Terryga oli hetki, mil pidin otsustama, kas lähen koju või jätkan temaga.

Me pole sellest veel rääkinud, aga kui tema tervis halvenes, pidin rohkem kodust eemal viibima. Kuigi koju oli kahe minuti tee. Ma pidanuks seal käima jalgsi. Vist ühe korra kõndisingi läbi lume, kaks korda sõitsin jalgrattaga, aga andke andeks, ma olen selline sisepõlemismootorite fänn, et sõitsin sinna autoga või tsikliga. Häbis langetan pea.

Aga ta hoidis mind kodust eemal. Mul on vedanud, et mul on selline mõistev pere. Nad olid olnud Kettamaailma fännid kauem kui mina, niisiis käis see meie elu juurde, aga oli raskeid otsuseid.

Märkan nüüd, et söön oma sõnu. Jah, oli hetki, mil ma tahtsin olla kodus, lastega jalgpalli taguda, aga olin Terry juures. Raske.

Terry Pratchetti raamatud on täis huumorit. Vaevalt tema igapäevaelu sama humoorikas oli?

Ei. See oli tõsine töö. Ta töötas rohkem kui keegi teine, keda tean. See tundus tulevat pingutamata, sest ta nägi nii palju vaeva. Ta tegi oma tööd ja jättis mulje, et kõik käib nii kergelt, sest nii ta tegi kogu aeg. Kui Michelangelole oleks antud pintsel ja värvid, siis tema puhul jäänuks ka mulje, et kõik on imelihtne. Terry oli samasugune oma lugudega. Aga seepärast, et ta võttis oma tööd väga tõsiselt.

Sinu raamat "Terry Pratchett: elu joonealuste märkustega" on väga eriline raamat. See pole päris biograafia ega ka päris autobiograafia. Mis see siis on?

Väga hea küsimus.

Tean, ma ise mõtlesin selle välja.

Aitäh selle eest.

Me töötasime Terry "autobiograafia" kallal, kui ta veel elus oli. Meelega kasutan jutumärke. Sellest pidi tulema tema autobiograafia. Me polnud sellele veel nime pannud. Kui me ei töötanud millegi muuga, mõne romaani või artikliga, siis tegelesime ikka paar tundi autobiograafiaga. Kui Terry tervis oli juba liiga halb, et tööd jätkata, jätsin autobiograafia kõrvale ja lõpetasime "Auru juurde" ning Terry viimase romaani "Karjase kroon". Nende järel polnud autobiograafiaks enam aega.

Pärast Terry surma jäid need tekstid minu arvutisse. Minu kirjastajad olid neist väga huvitatud, soovisid avaldamist, aga ma teadsin, et see juhtub alles siis, kui rõõmuga avan oma aju ja loo kirja panen. Tundus, et seda õiget hetke polegi. Terry autobiograafia pidigi jääma autobiograafiaks.

Kui mind tehti tuttavaks imelise toimetajaga, ütlesin, et võtan need 25 000 sõna, mis mul on, panen need tekstiks kokku. Lugeja saab lugeda Terry teksti. Sel hetkel teadsin, et raamat saab nimeks "Elu joonealuste märkustega". Seega mina lisan joonealused märkused. Suurepärane idee! Raamatu iga lehekülje 2/3 teksti on Terrylt. Ja kolmandik minult, selgitades ülaltpoolt öeldut. Mulle meeldib!

Siis panin teksti kokku ja sain aru, et ei tunne tema häält ära. See polnud Terry. Ma ei tundnud ära Kettamaailma romaanide autori kõnet. Ei tundnud ära meie sõpra Terryt. Ei tundnud ära Rhianna isa ega Lyni abikaasat Terryt. Ma ei tundnud tema häält ära! Kuidas ka maadlesin selle tekstiga, see ei kõlanud õigesti. Ometi olin ju ise tema sõnad arvutisse kirjutanud. Arutasin temaga, aga ei suutnud sõnu Terry moodi kõlama panna. Ma ei teadnud, mida teha.

Panin idee riiulile. Keegi ei saa sundida sind raamatut kirjutama. Ja kui seda ei tule, siis nii on. Aga kirjastajad olid kannatlikud. Lõpuks ütles toimetaja, et nüüd ta teab. "Sa kirjutad elulooraamatu." Aga Terry Pratchett annab ise suurima panuse oma elulooraamatusse. See pole autobiograafia, aga see on tema. Saan tema sõnu vabalt tsiteerida, panna raamatusse kõik, mida vajan, koostada tekstid nii, et need kõlavad nagu Terry. Mina nagu küsitleks Terryt, et saada temalt vastused. Vastust ma tean, oleme selle juba kirja pannud. Aga saan selle panna Terry moodi kõlama. Just nii ma tegingi. Siis oli kõik selge. Gaas põhjas. Ja ma teadsin, kuhu oma raamatuga jõuan.

Märkasin, et leidsid ka oma hääle. Ei toetunud ainult Terryle.

Jah. Aitäh, et seda ütled. Tahtsin, et need, kes mind tunnevad, kuuleksid minu häält, nagu Terry tegi Kettamaailma romaanides. Näiteks "Auru juurde" oli mitmeid stseene, kus osalesid Sam Vimes, kuningas Harry, lord Vetinari, Niiske von Lipwig. Nad on kõik ühes toas koos ja räägivad korraga. Terry oli ometi selline geenius. Terry vihkas sõna geenius, eriti tema enda puhul, aga nüüd on ta läinud ja ei saa minuga vaielda. Vabandust, Terry. Terry geniaalsus lubas neil tegelastel koos ühes ruumis olla. Polnud vaja teada, kes mida ütles. Terryl oli see täpselt määratletud.

Minu raamatus oli oluline, et minu hääl kõlaks autori omana, aga kui tsiteerime Terryt, siis kuuleksime teda. See on ainus kompliment, mida üldse olen oodanud, kui keegi ütleb, et kuulis raamatus minu ja Terry hääli. Ära tegime!

Joonealused märkused on alles. Need on olulised ka Terry Pratchetti raamatutes. Mis nende joonealuste märkustega siis on?

Minu jaoks on need lemmikosa grammatikast. Need on üliolulised. Põhjus, miks mina armastan joonealuseid märkusi ja miks Terry neid armastas... Minu jaoks on see oma privaatne hetk autoriga. Ükskõik, kas see on fiktsioon või dokumentaalromaan — ma ootan seda joonealust osa. Sa jätad põhiteksti, loed joonealust. Nagu jooks autoriga tassi teed. See on teie ühine hetk. Eraldi ametlikust põhitekstist. Saad nalja visata. Või vastupidi, saad olla ülimalt tõsine. Ja kõik see sünnib joonealuste märkuste sees.

Mulle meeldisid need märkused nii, et ajasin Terry nendega hulluks. Ilma naljata, lõpuks oli meil kabinetis aknalaual mõttepunktide kell. Mul oli lubatud kord päevas kasutada kolme punkti ja joonealust märkust. Terry tõusis, kõndis akna juurde ja helistas mõttepunktide kella. Või sellest sai joonealuse märkuse kell, kui tuli joonealune märkus. Ja kellaga oli mulle luba antud. Muidu olnuks neid viis igal lehel.

Raamatut lugedes tekkis mul paralleel, et sina ise olid omamoodi joonealune märkus Terry elus.

Mulle sobib.

Ja veel väga huvitav! Ja hea!

Aitäh!

See tundus nii loomulik, alati omal kohal.

Tänan.

Sinu raamatus leiame palju lugusid. Mõned lood on sinu sõnul "kontrollimiseks liiga head". Millised lood on kontrollimiseks liiga head?

Terry oli ajakirjanik. Ennekõike. Tema ajakirjanduslik väljaõpe tähendas, et ta iial ei ületanud tähtaega. Isegi mõte, et Terry ületanuks tähtaega, on liiga õudne. Seda poleks iial juhtunud. Samamoodi kui Terryl paluti kirjutada mingil teemal tuhat sõna, siis jälgisin tippides sõnaloendajat ja 950-ni jõudes mõtlesin, et nüüd tuleb 2000 täis, ei tea, mis saab. Aga suurepärase ajakirjanikuna kogunes tal sõnu 970... 980... 995... Ja Terry lõpetas. Tuhat sõna. Ma ei tea täpselt, kuidas ta seda suutis, aga selline oli Terry geniaalsus. Ajakirjanduse hea külg.

Halb külg oli, et Terry võis lõputult oma teoseid lihvida. Ja, võib-olla olen minagi siin süüdi, võib-olla võttis kaks anekdooti ja pani need kokku. Mis seal ikka.
Äkki see ei juhtunud jõuluajal, vaid keset suve. Äkki polnud see tädi Mary, vaid onu Brian. Aga lugu läheb nii paremaks. See on Terry ajakirjanikutaust. See, kuidas ta lugusid kokku pani.

Ja vahel oli lugusid, mille puhul ütled, et ei usu, seda pole olnud. Aga siiski. Üks oli tema vanaisast. See on raamatus, parafraseerin. Tema emapoolne vanaisa oli väga haige. Kutsuti kiirabi. Oli selge, et lõpp ei tule ilus. Terry võis rääkida seda lugu nagu anekdooti. Lõpp võis kõlada nii, et auto uksed sulguvad, vanaisa sõidab haiglasse. Aga ei, see on ju Terry Pratchett. Ta pidi lugu veel veidi üle lihvima – kui vanaisa pannakse kiirabiautosse, mõistab ta, et lõuna jäi lõpuni söömata. Ja ta ütleb: "Ma ei lähe veel, enne söön keedukreemi ära!"

Selliste asjade puhul arvan, et need pigem ei juhtunud. Aga kontrollimiseks on liiga head. Pole minu töö öelda siin, et nii ei juhtunud, sest kes teab, äkki juhtus. Puänt oli ju võrratu. Aga polnud ka midagi suurt nagu Kuule jõudmise lavastamine. Lihtsalt pisiasjad, millele Terry lisas midagi naljakat. Ikka selleks, et lugu paremaks teha, ilma halbade kavatsusteta. Terry ei väitnud, et ronis paljajalu Everesti tippu. Ei midagi sellist. Alati ainult pisiasjad.

Nagu elus. Veidikene maagiat. Mitte liiga palju.

See paneb maailma liikuma. Muidugi.

Sa kirjutad paljudest inimestest, kellega kohtus Terry ja ka sina. Raamatukogutöötajad, teised kirjanikud, raamatupoepidajad, pereliikmed. Miks on oluline kõiki neid inimesi teada? Või autosid, millega Terry sõitis? Kas see aitab inimest avada?

Kui sa juba autosid mainisid, siis peaksin astuma sammu tagasi. Terryt sellised asjad ei huvitanud. Mina armastan autosid ja mootorrattaid. Ma parem ei alustagi,
räägiksin neist lõputult. Terryt sellised asjad ei huvitanud. See polnud autovastasus, vaid ükskõiksus kõige materiaalse vastu. See ütleb Terry kohta palju. Kuni kabinetis oli töötav arvuti normaalse tekstitöötlusprogrammiga, et saime tööd teha, see oli Terryle oluline. Talle meeldis tema aed, talle kuulus suur maatükk. See oli Terryle oluline.

Need, keda võiks elus tähtsaks pidada nagu peaministrid, linnapead, olid Terryle olulised, kui neist sai midagi raamatusse kirjutada. Aga lugejatega kohtumine
oli Terry jaoks kõige olulisem. Ja nende lugude kuulamine. See räägib palju ka inimesest.

Päriselu inimestest kirjutades muudad sa nad tegelasteks. Kes on sinu lemmiktegelased Terry Pratchetti elus?

Ma ei tea, kas olen seda endalt kunagi küsinudki. Muidugi osalen seal ma ise
ja minu pere. Aga tema ümber olid õnneks võrratud kirjastajad. Nendega meil vedas. Selle alaga seotud inimesed olid meile tähtsad. Need, kes hoidsid meid töös.

Arvasin, et sa küsid, kes on mu lemmiktegelane romaanides.

See on järgmine küsimus.

Sellega on palju lihtsam. Loodan, et te kõik olete lugenud Kettamaailma romaane. Kui ei ole, soovitan alustada sarja neljandast raamatust "Mort", siis võtke "Vahid! Vahid!" ja siis midagi alguse poolt.

Ma kadestan neid, kes pole Kettamaailma romaane lugenud, sest teid ootab ees 41 imelist maiuspala. See on põhiline. Te leiate tegelasi, kelle tunnete ära oma igapäevaelust. Terry kirjutas inimestest, keda sa teadsid. Ta ei tundnudki sind,
aga kirjutas neist. Selles oli Terry loomingu ilu.

Kui võtta kõik kokku ühte tegelasse, kes mulle isiklikult meeldib, siis Niiske von Lipwig romaanides "Postiteenistus" ja "Rahategu". Ta on omamoodi kaabakas.
Temas on midagi Terryst, minust ja teistestki, kes ei saa end kaitsta, seega neid ma ei nimeta. Aga see on võrratu tegelaskuju.

Minu jaoks kõige tähtsamad on romaanid, mida Terry kahjuks enam lõpetada ei jõudnud. Saaksin nimetada veel vähemalt kahte Niiske von Lipwigi romaani. "Maksutõus", kus temast saab Ankh-Morporki maksuinspektor. Ta tõstab teil makse ja te rõõmustate selle üle! Ta on selline petis, et suudab teid nii tundma panna.

Ma ei tea, kas keegi teist on kuulnud Joseph Bazalgette'ist, kes põhimõtteliselt ehitas Londoni kanalisatsioonisüsteemi ja tegi Londoni puhtaks. Uhke tegelane Victoria ajast. Niiske von Lipwig romaanis "Voolav vesi" oleks olnud Kettamaailma Joseph Bazalgette. Ja kui ta laskus Ankh-Morporki alla, kuhu ka peaksime jõudma, siis ta leidis sealt ennenägematu Ankh-Morporki. Niiske von Lipwigi ümber on veel palju rääkimata lugusid.

Ja miks ma äsja Ankh-Morporki mainisin... Te ju teate, mis linna pidas Terry silmas Ankh-Morporkiga? See oli Tallinn! Me olemegi Ankh-Morporkis! Ankh-Morporki on esimeses romaanis palju ja see on kõik siin. Te olete selles kõndinud
tuhandeid kordi. See on siin.

Ja selle lõhna tundnud.

Just nimelt! Hästi öeldud.

Ma arvan, et Niiske von Lipwigis on midagi sinust. Su olemusest. Kui sa sellest rääkisid, hakkasin mõtlema, et sa oled natuke tema moodi.

Mulle sobib. Niiske hea külg mulle meeldib, halba külge ei tahaks. Kui mul oleks tema halb külg, siis peitke oma rahakotid, nendest oleksite varsti ilma. Aga jah, ta on põnev tegelane. Mulle meeldib ta nii väga ka rääkimata lugude pärast, kuigi palju on ka räägitud. Ma teadsin, miks Terry ta lõi. Sest tema õlul seisab nii palju.

Annan väikse vihje. Kui Terry elanuks kauem, siis ühes romaanis võtnuks Terry
maha Ankh-Morporki juhi Vetinari ja uueks linnajuhiks saanuks Niiske von Lipwig. See on suur vastutus. Ma ei räägi kõike ära, sellest on juttu minu raamatus, saate lugeda. Aga jah, võrratu tegelane.

Me vist Eestis hästi ei mõista Terry Pratchetti tähendust. Meie jaoks on need raamatud, muidugi, aga sellega kaasneb muu kaup – telesaated, filmid. Kas on õige öelda, et ta oli lausa suurkompanii keskmes?

Jah, väga hästi öeldud. Kettamaailma äri hoiab meid endiselt tegevuses. On telesarjad, filmid, muu kaup. See on fenomenaalne. Ja uskumatu, äri on praegu hoogsam kui Terry surma järel 10 aasta eest.

Suurbritannias on teleprodutsent John Lloyd, kes on tootnud sarjad nagu "QI", "Blackadder". Terry mälestusteenistusel tuli ta minu juurde ja ütles parimad sõnad,
mida keegi saaks öelda: "Kõigist surnud kirjanikest on Terry Pratchett kõige enam elus." Selle mõttega elan iga päev. Meil on siin praegu tore vestlus, aga kodus Wiltshire'is on Terry oma kabinetis ja ülitige, et mina tööl pole. Seis on endiselt selline. Selline on meie äri, kuumem kui eales varem. Mis on ju hea.

Millised on sinu arvates parimad Terry teoste mugandused televisioonis või suurel ekraanil?

Seda pole veel juhtunud. Täiuslikku mugandust pole veel tehtud. Üks katsetus oli Sky kanalil, kui Terry veel elus oli. "Orikavana", mida endiselt alati jõulude ajal näidatakse. Ma ei tea, kas siin on näidatud, aga Suurbritannias pidevalt.

"Võlukunsti värv" ja "Fantastiline valgus". Esimese kahe Kettamaailma
romaani mugandused. Terryle need väga meeldisid, aga ma ei usu, et need sobiksid tänase päeva televisioonile. Meil lihtsalt kopeeriti Terry dialoogid ja pandi ekraanile. Kirjanikuna see Terryle meeldis, sest tema töö edastati üks ühele, aga ma arvan, et vaatajatena oleme me täna nõudlikumad. Raamatu adaptatsiooni ei saaks teha nii nagu siis.

Siis on "Postiteenistus", esimene Niiske von Lipwigi romaan. Niiske rollis on Richard Coyle. Seda tasub kindlasti vaadata. Kõigist seni tehtud mugandustest
on see ekraanil ilmselt ehedaim.

Mulle meeldisid "Vahtkond" ja "Head ended", aga need olid väga erinevad.

Kindlasti.

Omaette telesarjadena olid need suurepärased.

"Head ended" oli väga hea, minu arvates kahel põhjusel. Need olid David Tennant ja Michael Sheen.

Just!

Nad võtsid raamatutegelased, tõid nad ekraanile. Ma ei saa kasutada mingit muud sõna kui geniaalne. Nad on puhtalt raamatust ekraanile toodud. Mulle ei meenu kellegi teose ükski teine teleadaptatsioon, kus kaks tegelast ekraanil
oleks paremad kui raamatus. Raamat on ju alati parem. Alati. Aga ometi "Heades ennetes" on Davidi ja Michaeli tegelaskujud paremad, kui nad kirjutati. See on kinnitus nende võrratust näitlejatööst.

Kujutan ette, et oli päris raske kirjutada Terry Pratchetti viimastest eluaastatest. Aga kas see oli ka sinule omamoodi teraapia? See läbi kirjutada?

Sissejuhatusest peale olid selged need tema viimased aastad. Me teame Terry loo lõppu. Laev läheb põhja. Teame, mis juhtus. Selleks ajaks kui jõudsin
14.-15. peatükini tajusin allakäigu algust.

Terryl diagnoositi Alzheimeri tõbi 59-aastasena. Mina olen praegu 56. Ma teadsin, et Terry minu vanuses näitas juba haiguse märke. Praegu hirmutab see mind veel enam, sest meil oli Terryga vanusevahe 20 aastat. Kui Terry oli 56, siis ma mäletan, et ta jäi kohmakamaks. Alzheimer ei tähenda unustamist. Sa ei unusta, kuhu autovõtme panid. Alzheimer tähendab, et sa unustad, mis on auto. See on vahe. Alzheimer on kohutav haigus.

Ja siin on see vahe. Ta ei hakanud unustama, aga muutus üha kohmakamaks. Märkasin, et kui keetsin talle tassi teed ja ta mu kõrvale istus, siis ta esmalt kontrollis lauda, enne kui tassi selle peale asetas. Mina tippisin teksti, lasin tal rahulikult seda teha. Pärast nii juba mitmendat korda küsisin viimaks, mida ta teeb. Ta vastas, et peab ju olema kindel pind, kuhu kruusi peale paned. Ja mina mõtlesin, milles on asi. Mulle oli kergendus, kui mõtlesin, et äkki on tal mure nägemisega. Eks ta sellepärast ongi kohmakam, komistab asjadele otsa, ei orienteeru enam nii hästi. See kestis ilmselt paar aastat. Aga kuna allakäik oli pikkamööda, siis see ei ehmatanud. Kuni seisund hullemaks läks.

Jõudes tagasi raamatu juurde, siis jah, see oli nagu teraapia. Ma ei arvanud, et neid asju kunagi oma peast välja saan. Me perega pidime selle läbi elama. See oli ikka väga karm. Kohutav. Sandra isa oli surnud Alzheimeri tõve tõttu. Ta teadis rohkem kui mina, mis Terryt ees ootab. Ja see oli hullem, kui oskasin kujutleda.

Teades, et pean selle kirja panema ja lugejatega aus olema... Kui oleksin viimaseid peatükke ilustama hakanud, oleksite kõik tundnud, et vedasin teid alt Terry lugu rääkides. Ma ei saanud seda teha enda ega lugejate pärast. Pidin olema täiesti aus, rääkides, mida tähendas olla tema kõrval. Seega oli mul kaks valikut. Kas panen selle kirja ja ei luba avaldada. Või panen kirja ja te kõik näete seda. Kui inimesed räägivad lugusid enda sugulastest ja oma tunnetest, siis seegi on teraapia.

Me ei tunne end enam nii üksi kui siis Terryga. Lõpus oli ikka väga raske, sest ta tahtis kirjutamist jätkata. Ta tahtis endiselt olla laval sellistel üritustel, vesteldes oma lugejatega. Ja see läks nii raskeks. Kui sain selle peast välja, kirja pandud, oli see korralik teraapia.

Kui raamatu läbi lugesin, mõtlesin, kas peaksin olema kurb, et kaotasime Terry, või rõõmustama, et meil on ikka tema raamatud. Valisin rõõmustamise.

Mul on hea meel, aitäh. Nii tunnen nüüd minagi. Terry surmast on kümme aastat. Tema raamatuid loetakse endiselt. Rohkem kui kunagi varem. See on imeline. Me peame olema rõõmsad. Miljonite sõnade eest, mis ta meile jättis. Lugude eest. Terry filosoofia, sotsioloogia. Ta tundub praegu olevat aktuaalsem kui iial enne. Maailmas toimub nii palju hirmsat. Võtke Terry Pratchetti romaan ja ta muudab need hetked paremaks. Ma luban seda. Olen Terry mõttemaailma kuulutaja ja usun, et Terry Pratchetti romaane lugedes saab meie maailm paremaks. See on tema pärand.

Uskumatult raske on mõelda, et ta lahkus 66-aastasena. Ma ei suuda seda uskuda. Ei suuda uskuda, et ta lahkus, jättes rääkimata lood, elamata elu. See on nii kohutavalt julm. Aga samas tabab sind valgusvihk, kui astud raamatupoodi ja seal on riiulid täis tema raamatuid. Ja minu uhkus tema üle, et ta need
teosed meile jättis, on erakordne.

Aitäh!