Eesti-suguses väikeriigis lähevad inimesed elevile, kui välismaalased meie ajaloost kirjutavad. Ka sinu romaan põhjustas palju elevust ja sai positiivset vastukaja. Lisaks elevusele on tulemuseks ka väga sisukad vestlused. Uued vaatenurgad tekitavad uusi küsimusi. Kuid ma alustan hoopis teise küsimusega. Kirjutasid detailirohke romaani tähtsast perioodist Eesti ajaloos. Ajalooliste romaanide kohta öeldakse sageli, et ka detailirohke romaan võib olla lihtsalt üks suur vale. Küsiksin provokatiivselt: mis on sinu Otto Tiefist rääkiva romaani suureks valeks või agendaks?

Aitäh, Linda. Ja aitäh kõigile, kes te täna siin olete. Aitäh Headread, et mind kutsusite. Tänan ka oma kirjastajat Varrakut ja oma tõlki Reti Maria Vahtrikku. Loete minu teost, kuid tema teksti – ta tegi tõlkega imehead tööd.

Mis ajaloolisi romaane puudutab, siis sa mainisid põhjendatult selle žanri piiratust. Mina ise loen palju ajaloolisi romaane. Lugesin Prantsusmaal üles kasvades Dumas'd, kõiki tema ajaloolisi teoseid. Kuid ma ei naudi kirjanikuna samu asju nagu lugejana. Sulle võib meelelahutus meeldida, kuid sa ei pruugi tahta teiste meelt lahutada.

Kirjanikul lasub vastutus. Eriti, kui ta pole ajaloolane ega eestlane. Ja mina pole kumbagi. Mul lasus seega vastutus kasutatud materjale tõetruult edasi anda. Tegu pole minu looga ega minu ajalooga. Ma kasutasin proosat ja romaanivormi vahendina, mille abil jagada lugejatega dokumenteeritud ajalugu ja ajaloolisi fakte. Suurimaks väljakutseks oligi jagada prantsuse lugejatega, kes pole ajaloolased, kõike seda, mis mind Eesti ajaloos huvitab ja paelub, ning see neile arusaadavaks muuta.

Nagu arvata võite, ei tunta Prantsusmaal Balti riikide ajalugu. Veel vähem Eesti ajalugu. Pidin leidma viisi, kuidas muuta see elavaks ja arusaadavaks prantslastele, kel puudub Eestiga igasugune varasem kokkupuude. Ajalooromaani kirjutamine oli meetod andmaks edasi reaalset poliitika- ja ajaloodünaamikat, mis võib 2025. aastal eurooplasi kõnetada.

Rääkides Eesti ajaloo välismaalastega jagamisest, miks sa otsustasid just Otto Tiefist kirjutada? Kas sind inspireeris tema isik või tahtsid pigem sellest ajaperioodist kirjutada? Teisest maailmasõjast ja iseseisvuse kaotamisest? Või pakkus Tief sulle isiksusena huvi?

Põhjuseks oli juhukokkupuude Tiefiga. Huvitusin Eestist 2010. aastal. Olen sealt alates Eestit korduvalt külastanud. Kui ma tahtsin 2020. aastal Eestisse tulla, et siin pärast rasket aastat lõõgastuda, oli see võimatu, sest oli pandeemia-aasta. Piirid olid kinni. Pidin leidma uue viisi Eesti külastamiseks. Põgenesin Eestisse raamatute kaudu. Hakkasin Eesti ajalugu uurima.

Tiefi mainiti väga põgusalt ühes artiklis ning seejärel ühes prantsuse ajalooraamatus, kus räägiti katsest taastada vabariiki 1944. aasta septembris. Kohe, kui ma seda nägin, tekkis mul soov teada rohkem sellest sõgedast katsest taastada Eesti suveräänsust, kui Tallinna poole liikus 200 000-meheline vägi. Kuidas sai keegi olla nõnda vapper või hull, et midagi sellist üritada?

Avastasin hämmastusega, et kõik need mehed, kes proovisid omariiklust taastada ning juriidiliselt ka taastasid selle 1944. aastal, polnud seiklejad või sõgedad poliitikud. Nad olid mõistlikud inimesed. Juristid, ülikooliprofessorid. Väga ratsionaalsed isikud. Tahtsin mõista selle grupi dünaamikat ja Otto Tiefi eluteed.

Kuid ma ei piirdunud ainult Otto Tiefiga ega sellega, kuidas ta 1944. aastal oma kohust täitis, vaid kirjutasin Eesti ajaloost üldisemalt. Minu kui prantslase jaoks oli inspireeriv ja põnev mõista lõpuks seda, millest Timothy Snyder on juba kirjutanud: asjad, mida me Prantsusmaal enesestmõistetavaks peame – näiteks Euroopas olemine – pole seda Baltikumis. Siin on need ambitsioonide ja jõupingutuste vili.

Mõistsin, et prantslaste ajalookäsitlus pole ainus viis tolle ajastu dünaamika analüüsimiseks, west Eesti jäi tol ajal kahe totalitaarse režiimi risttulle. See minu jaoks uudne intellektuaalne vaatenurk oli äärmiselt innustav, kui ma aastatel 2020–2022 seda romaani kirjutasin. Ja ma nägin, kuidas Venemaa sissetungiga Ukrainasse ajalugu taas kordub.

​Sinu jutust avaldus kaks asja. Üheks on soov jagada Eesti ajalugu maailmaga, sest Lääne-Euroopa ei tunne seda. Seal ei mõelda 20. sajandit analüüsides Ida-Euroopa peale. Teiseks on sinu põhjalik töö materjalidega, mis puudutavad Tiefi ja 1944. aasta valitsust. Seda teemat on põhjalikult uuritud, sest see on äärmiselt oluline. Oled lisaks kirjanikule ka vahendaja, kes viib infot massidesse. Sa kirjutasid Tiefist ja tema mõttekaaslastest. Kuidas erineb sinu Tief ajaloolaste omast? Kui palju nad sarnanevad? Kui palju sa tegelasi või sündmusi muutsid? Milliseid kompromisse sa kirjutades tegid? Kas sinu ettekujutus Tiefist erineb ajaloolaste omast?

Ka ilukirjanduslik romaan peab edasi andma ajaloolaste tehtud tööd. Üritasin iga hinna eest vältida ajalooliste tegelaste ja sündmuste moonutamist. Esiteks seadsin ma endale piirangud. Näiteks kõik Tiefi sisemaailma puudutav – ma ainult mainin seda põgusalt. Ma ei tahtnud sellest kuigi detailselt kirjutada, sest olen 21. sajandil elav prantslane. Ma ei suuda mõelda nagu eestlasest perepea, jurist ja riigimees, kes tegutses 1944. aastal. Ja ma ei tahtnud tungida Tiefi perekonna eraellu, et ei tekiks ohtu tundeid valesti edasi anda. Need paar lõiku, kus ma sellest kirjutan, põhinevad intervjuudel või avalikel materjalidel, mida ma lihtsustatult ümber jutustan. Üritasin neist piirangutest kinni pidada.

Aga samas, ma pidin kohati siiski ka fantaasiat kasutama, et lugu prantslaste jaoks vastuvõetavaks muuta. Näiteks tuli mõnda sündmust lihtsustada. Näiteks peaminister Ants Piip, 1920. aasta Tartu rahu läbirääkija. Ta juhtis baaside lepingu Eesti delegatsiooni. Mina jätsin Piibu sellest peatükist välja, sest kui oleksin tema kohalolu maininud, oleksin pidanud Piibust pikemalt kirjutama. Prantsuse lugeja saanuks uue info üledoosi. Narratiivse tempo säilitamiseks tuli loos kärpeid teha. Esimeseks sammuks oli lihtsustamine.

Lisaks pidin ma lisama igapäevadetaile, et ajalugu ellu äratada. Andma edasi lõhnu, tolle ajastu tunnetust. Toon näite. Kuidas põlev linn lõhnab? Mida haisteti 1944. aasta septembris Tallinnas? Seda ei mainita üheski ajalooraamatus. Ma võin ju ette kujutada, mida loo tegelased näevad, kuulevad ja haistavad, kuid see pole ajalooline fakt. Tegu on romaaniga.

Pidin tegelaste keskkonna ilukirjanduslikult taaslooma, et prantsuse lugejatele paremat ettekujutust anda. Lisaks tuli lisada detaile, et narratiiv ei hajuks. Toon näite. Ma teadsin, et Tiefil oli auto ja et ta õpetas 30-ndate lõpus vennapoega sellega sõitma. Aga mis marki auto? Pidin selle ise lisama. Lisaks on romaanis väljamõeldud stseen Tiefi ja teise ülitähtsa isiku Helmut Maandiga. Nad sõidavad selle autoga. Nad tulevad rannalt, kuhu nende pered maha jäid. Pidin välja mõtlema, mis autoga jurist sõidaks 30-ndate lõpus, 40-ndate alguses. Pakkusin, et see võinuks olla üks Volvo luksusmudeleid, mida 30-ndatel toodeti. Volvo PV52. Sellega on vahva lugu. Tutvustasin romaani mullu korporatsioonis Rotalia. Keegi ütles mulle seal, et ta oli uurinud Eesti 30- ja 40-ndate autoregistrit ega leidnud ühtki Volvo PV52-te. Minu poolt naljakas viga, kuid sellest detailist on lugejatele kasu.

Ja mõnikord tuli kasutada väljamõeldisi mitte ainult kogupildi edasiandmiseks, vaid ka sümbolismi eesmärgil. Otto Tief suri Ahja alevikus, sealses vallamajas. Tol ajal tegutses seal Ahja haigla. Kuid Ahjas on ka üks baltisaksa mõis. Mina leidsin, et sümbolitasandil oleks huvitav ette kujutada, et Eesti kangelane suri mõisas. Miks? Sest minu kui prantslase jaoks on Baltisaksa mõisad kui kokkuvõte kogu Eesti ajaloost. Jah, need olid baltisakslaste kodud, kuid 20-ndatel kasutati neid haiglate ja koolidena, kus õppisid noore vabariigi lapsed. Sümbolitasandil on selles midagi ilusat, et lugeja näeb nende hoonete erinevaid elusid. Sõjaajal kasutasid nii sakslased kui venelased neid välihaiglate ja militaarhoonetena. Näiteks Tallinnale suhteliselt lähedal asuvat Kolga mõisa. Kõik need ajalookihid moodustavad Eestist imelise "maastikupildi". Tahtsin jagada ka seda osa Eesti ajaloost ning kujutada ette, et Otto Tief heitis sellises hoones hinge.

Viimaseks ajaloomoonutuseks, mille eesmärgiks oli lugu prantslastega paremini jagada, olid stseenid, mis on täielikult väljamõeldud, sest see lugu räägib võimatutest valikutest. Mida teha, seistes silmitsi vääramatute sündmustega? Kui oled lõksus karmi reaalsuse ja asjatu lootuse vahel? Mis tee sa valid? Selles loos on kaks paari. Paar on võib-olla vale sõna. Esiteks Otto Tief ja Helmut Maandi. Ning Marie Under ja Tuglas. Need kaks "paari" on heaks näiteks erinevatest valikutest. Kas jääda Eestisse või põgeneda? Mõlemad variandid põhinesid ebakindlatel lootustel, sest Tief ja Tuglas lootsid, et valitsev olukord on ajutine, et Nõukogude okupatsioon ei kesta kuigi kaua. Ja ka see oli täiesti ratsionaalne lootus.

Nende kahe paari valikute põhjendamiseks pidin ma välja mõtlema nendevahelised dialoogid. Need on puhas väljamõeldis, Tuglas ja Under ei arutanud kunagi, mida edasi teha, sest Tuglas põgenes Tartust otse Läänemaa randa. Ta polnud Tallinnas, vaid asus teele oma Tartu kodust. Ka Tief ja Maandi ei arutanud asja omavahel, sest Maandi oli piisavalt tark, et põgeneda Rootsi enne veetaseme tõusu, kuid Tief pidi leidma teise põgenemistee. Saartele sõitmiseks oli liiga hilja.

Neid vestlusi pole kunagi olnud. Kuid ma saan nende abil näidata, kuidas inimesed valikuid teevad, mida nad mõtlevad, kui nad seisavad silmitsi täiesti uudse olukorraga. Ma polnud kindel, kas jätta fiktiivsed stseenid alles või mitte, kuid ma siiski leian, et need on vajalikud, aitavad muuta lugu tänapäevase lugeja jaoks elavamaks, et prantsuse lugeja saaks ette kujutada, mida tema samas olukorras teeks.

Ja ma leian, et romaani lõpus olev bibliograafia on omamoodi "vastumürk" väljamõeldud stseenidele. See on ajaloolise tõe juurde juhatav kompass. Selle lisamine oli tähtis, sest ma pole ajaloolane. Tahan jagada seda lugu, aga ka kasutatud vahendeid, et mis aitavad ajaloo moonutamist vältida.

Sinu jutt demonstreerib ka ajalooliste romaanide väge. Need kujutavad detailirikkalt tegelasi ja stseene, et inimesed saaksid nendega samastuda ning ajalooga tugevamat sidet tunda. Sinu romaanis on lisaks Tiefile ja Underile palju põnevaid tegelasi. Mõned neist osutuvad ootamatuteks kangelasteks, kes jäävad vältimatu kaotuse kiuste kindlameelseteks. Sinu romaan ei räägi ainult 1944. aastast ja teise maailmasõja lõpust. Kirjutad ka 30-ndatest ja Tiefi hilisemast elust. Romaani lugenud inimesed teavad, et loost käib läbi palju erinevaid tegelasi ja sündmusi. Näiteks 30-ndate sündmused ja natsiokupatsioonile eelnenud sündmused. Jõuame ajaloonarratiivide teise tähtsa aspektini, milleks on tegelaste ja sündmuste valik. Kuidas sa romaani struktuuri lõid? Kui sa sõjaeelset aega uurisid, mille põhjal sa valisid, kellest ja millest kirjutada? Kirjutad ju ka isikustest, kes olid seotud läbirääkimistega ning Pätsi ja Laidoneri autoritaarse valitsusega.

Sain kiiresti aru, et 1944. aasta septembri sündmused olid Underi, Tuglase, Maandi ja Tiefi jaoks nende narratiivi haripunktiks. Nende lugu jutustades pidi see narratiivis kajastuma. Muidu poleks romaan lugejatele peale läinud. Te ei loeks raamatut, mille narratiivne haripunkt saabub teose keskel ning lugu venib seejärel vaikselt kuni 70-ndateni. Jätaksite romaani pooleli. Jagasin narratiivi pooleks, et saada kaht telge, et haripunkt oleks pikem ning kestaks teose lõpuni. Pinge püsib nii kuni viimase leheküljeni.

Aga samas, käsikirja esimeses versioonis, mille kirjastaja heaks kiitis, algas romaan 1944. aasta veebruariga. Mitu järgnevat versiooni algasid baaside lepinguga, aga ka see oli panuste edasiandmiseks liiga kitsas lähenemine. Hakkasin loo haaret laiendama, et 1944. aasta septembri sündmused arusaadavad oleksid, et lugeja mõistaks nende sündmuste tähtsust Eesti omariiklusele. Pidin kirjutama esimesest Eesti Vabariigist ja ka 20. sajandi lõpust, kui iseseisvus taastati. Pidin oma romaanis kujutama vabariigi sündi ja taassündi, et lugeja mõistaks, kui tähtis oli 1944. aasta septembrikuu selleks, et EV riiklik järjepidevus püsiks katkematuna.

Raamatu struktuur sündis nõnda.

Kuidas prantslased romaani vastu võtsid? Seal on palju tegelasi ja ajaloosündmusi. Peamiselt 30-ndatest kuni 70-ndateni. Kui lihtne on lugejatel sisust aru saada? Kas on tegelasi ja sündmusi, mis prantslasi enim kõnetavad? Kas lugejad loovad seoseid Prantsusmaa ajalooga? Kuidas romaan vastu võeti?

Vastukaja on olnud äärmiselt positiivne. Nii lugejate kui ka kriitikute vastukaja. Minu rõõmustas, et romaan figureeris mullu, ja ka tänavu, mil ilmus pehmekaaneline versioon, mitmel kirjandusfestivalil. Usun, et tulenevalt maailma hetkeolukorrast, huvituvad paljud prantslased nüüd Baltikumi ajaloost, sest nad ei teadnud varem, et Baltikumi vabadusvõitlus on kestnud kogu 20. sajandi. Jagan rõõmuga seda ajalugu laiema lugejaskonnaga.

Lisaks pakun neile võimalust oma ajalookäsitlust analüüsida ja muuta, sest nagu öeldud, meie arusaamine Euroopast ja teisest ilmasõjast näib meile enesestmõistetav, kuid Baltikumi ja Eesti ajalugu näitab, et asjad, mida meie enesestmõistetavaks peame – Euroopa suveräänsus ja vabadus – et need on asjad, mille eest tuleb võidelda.

2025. aasta sündmused muudavad romaani veelgi aktuaalsemaks, sest nüüd kogeb kogu Euroopa seda, mis tunne on jääda kahe imperialistliku riigi risttulle. Molotov-Ribbentropi pakti ja baaside lepingu valguses oli hämmastav lugeda Volodõmõr Zelenskõi ja Trumpi kohtumisest. Me kõik nägime neid kaadreid. See meenutab kangesti Eesti delegatsiooni, kes pandi Moskvas fakti ette, sest neil polnud ühtki "trumpässa". See oli samasugune jõhkruse dünaamika. Romaan ilmus õigel ajal.

Ma unustasin su küsimuse ära.

Sa tegelikult vastasid sellele. Pärisin vastukaja kohta ja selle kohta, kui raske oli neil romaani mõista. Sa seletasid, et praegune päevapoliitika soodustab seda.

Kahe imperialistliku suurvõimu konflikt. Nägime 30-ndate Eestis, et demokraatia võib surra. 30-ndatel Eestis aset leidnud sündmused on tegelikult ka praegu aktuaalsed nii Prantsusmaal kui Euroopas üldisemalt. Seisame taaskord silmitsi fašistlike liikumiste tõusuga, rahvusliku ideoloogiaga ning kiusatusega demokraatlikud debatid vaigistada.

See oligi kirjutamise juures kõige keerulisem, sest ma ei tahtnud tõmmata paralleele Pätsi ja vapside ning praeguste sündmuste vahele. Need on omaette nähtused. Ajaloolane ei tohiks kunagi otsida ajaloost õppetunde, mis pole otseselt sündmustest tuletatud. Aga sellegipoolest, Eestis 30-ndatel aset leidnud sündmused olid demokraatia moonutamine. Kui väga pehmelt öelda. 1939. aasta Moskva sündmused ja kõik järgnev... Ka neid saaks seletada Balti poliitdünaamikaga 30-ndatel.

Mainin siinkohal ära ajaloolased, kes mind sellel teemal kõvasti harisid ja kelle teoseid te lugeda võiksite. Magnus Ilmjärv. Andres Kasekamp, kes kirjutab vapsidest, ja ennekõike Indrek Paavle, kes suri 2015. aastal. Tema näitas keerukat kogupilti 30-ndate Eesti poliitikast, mis erineb tublisti meile räägitud lihtsustatud versioonist.

Me ei tohiks mõelda, et 30-ndate sündmused on minevik, mis ei mõjuta meid enam kuidagi. See pole küll õppetund, kuid mõned dünaamikad on osaliselt samad, sest Euroopa ühiskond on sama. Seisame silmitsi sarnaste probleemidega. See oli kõige keerulisem osa.

Kui me räägime vapsidest ja mainime fašismi... Kui prantslased Pätsist loevad, tekib neil kiusatus minna lihtsama vastupanu teed. Võtta Pätsi kui Eesti versiooni marssal Petainist. Võtta vapse Eesti versioonina fašistidest. Nad polnud seda. See oli keeruline, kuid ma üritasin vältida prantsuse ajalookäsitlust ning seletada lugejatele, et ajalugu saab ka teistmoodi käsitleda. Et me peame mõistma, et meie kogemused 30-ndatel polnud universaalsed. Eestis toimus midagi hoopis teistsugust. See oli minu jaoks suurim väljakutse.

Suur aitäh. Jääme ootama järgmisi romaane Prantsusmaa, aga ka Eesti ajaloost.

Suur aitäh.