Ma sooviksin küsida pisut sinu tausta kohta. Ma olen kuulnud, et sa tahtsid saada arhitektiks, aga siiski ei saanud. Kas see vastab tõele?

Jah, kui ma Soomes keskkoolis käisin. Mul oli plaanis minna arhitektuuri õppima, aga siis kohtusin ühe kutiga, kes oli minust paar aastat vanem. Tema ütles, et Soomes õpitakse arhitektiks 8–10 aastat. 1980-ndatel, kui mina olin 18–19-aastane, elasin ma väikeses Kouvola linnas. Kouvola sai sõja ajal kõvasti kannatada. See pommitati maatasa. Ja Kouvola kesklinn ehitati üles väga brutaalses stiilis. Arhitektuuriliselt. Ma vaatasin neid maju oma kodulinnas ja mõtlesin, et kui ma pean 8–10 aastat õppima, et selliseid karpe projekteerida, siis jääb ära. Minust ei saa arhitekti. Sel põhjusel otsustasin noorpõlves mitte minna arhitektuuri õppima.

Aga mul on poeg ja temal on tütar, kes õpivad arhitektuuri. Ma ei öelnud kunagi oma pojale, et ma sellisest asjast unistasin, nagu mõned isad on tahtnud saada jalgpalluriteks või hokimängijateks ja soovivad siis, et nende lapsed neid unistusi täide viiksid. Mina ei rääkinud oma pojale kunagi, et tahtsin arhitektiks. See oli suur üllatus, kui ta otsustas seda õppima minna.

Ma ei arva, et saame väga mõjutada seda, mida nad oma eluga teevad. Ega ju?

Ei saa. Aga mis raamatust nüüd esimesena rääkida?

Jah, me võiksime taustast lõputult rääkida. Teeme seda kronoloogiliselt, sest esimene raamat, millega sina minu radarile jõudsid, oli "Kahele poole koske". Minu arust oli see väga nutikas ja andekas viis rääkida väga keerulisest ajast Soome ajaloos, nimelt 1918. aasta kodusõjast. See on teatud mõttes ka väga isiklik raamat.

Jah, see on peamiselt tõsilugu. Soomes toimus väga verine kodusõda 1918. aastal, vaid mõni kuu pärast Soome iseseisvumist. See oli ilmselt üks verisemaid kodusõdu Euroopas. Hispaania kodusõda oli teine selline. Surma sai üle ühe protsendi elanikkonnast. Hispaania kodusõda kestis kolm aastat. Soome kodusõda kestis ainult kolm kuud. See oli väga verine. Soomlased võivad olla väga jõhkrad võitlejad, aga kõige jõhkramad on nad üksteisega võideldes.

Kodusõja ajal, 1918. aastal, olid mu vanaema lapsed umbes 10-aastased. Kodusõjas oli kaks poolt – punased ja valged. Punased olid peamiselt töölised, tehasetöölised ja sellised. Nende ideaaliks oli tööliste paradiis, väikesed kommunistlikud ideaalid. Valgete poolel oli kodanlus ja haritumad inimesed. Punased kaotasid selle sõja.

Aga kui ma laps olin, nii umbes 7–8-aastane, elasid mu vanaemad ühes ja samas linnas. See linn asus Tampere lähedal. Tamperes toimus kodusõja suurim lahing. Seal on palju järvi ja ainult üks sild. See sild läks läbi selle väikelinna. Seepärast toimus just seal suur lahing silla pärast. Ja terve linn, kus minu üks vanaema elas, põletati maha.

Lapsena teadsin ma sellest väga vähe, aga minu vanemad saatsid minu ja mu õe kuuks ajaks meie vanaemade juurde. Mõlemad mu vanaisad surid enne mu sündi, neist ei tea ma palju. Aga me elasime kaks nädalat ühe vanaema suvilas teisel pool seda silda ja koske. Ja siis see punane vanaema, sest tema oli alati esimene, kõndis koos meiega selle silla keskpaika, lehvitas meile, ja teine vanaema seisis teisel pool silda. Ta ootas seal ja ütles: "No tulge, armsad lapsed." Ja me veetsime kaks nädalat seal. Nõnda käis palju suvesid.

Lapsena olin ma väga uudishimulik, nagu praegugi. Ja ma kuulasin pealt lugusid, mida mu vanaemad rääkisid minu emale või oma sõpradele, näiteks ka kodusõja kohta. Väga huvitavaid, aga ka julmi lugusid sellest, mida nad lapsepõlves nägid.

Mõlemad mu vanaemad elasid päris vanaks – üks 92-aastaseks ja teine 106-aastaseks. Ta oli pikka aega Soome riigist vanem. Ja ta oli orb. Kõik arvasid, et ehk elab ta 30–40-aastaseks, aga mitte üle 100 aasta. Naine ütles mulle, et ma pean oma vanaema loo rääkima, sest see kõneleb nii palju Soomest ja Soome ajaloost. Sellest, kuidas lapsed sõda näevad. Ma hakkasingi ükspäev kirjutama. Aga kõik need suved koondasin ma kahte päeva. Selle romaani sündmused hargnevad kahe päeva jooksul. Ühe päeva olen ühe vanaema juures ja teise päeva teise juures. Peategelane olen mina. Ma olen seal 7–8-aastane. Kaks teist peategelast on minu vanaemad, kui ka nemad olid lapsed, 9–10-aastased, kodusõja ajal.

Raamatus on selline tore koht, kus üks vanaemadest vaatab linna kaarti ja ütleb, et need kaks linnaosa näevad pisarate moodi välja. Ja jõgi nende vahel näeb välja nagu pisarajuha. Mul pole täpset tsitaati küll võtta – inglise keeles seda nagunii poleks –, aga minu arust oli väga ilus nii selle kõige kurbust kirjeldada.

Sada aastat hiljem, 2018. aastal, kui ma hakkasin seda raamatut kirjutama – või kui see peaaegu valmis oli –, möödus Soome kodusõjast sada aastat. Selles linnas oli ausammas langenud valgetele sõduritele. Ja nad kaalusid mõtet, nüüd sada aastat hiljem, avada ausammas ka hukkunud punastele sõduritele, aga vastuseis sellele oli suur. "Nad põletasid meie linna maha!" Ka sada aastat hiljem ei tahetud sinna seda ausammast.

Ma olen tihti mõelnud sõja varjudele, sest need kestavad veel neli või viis põlve. Minu vanaemad olid kodusõja ajal lapsed ning minu ema ja isa ei kogenud oma lapsepõlves erilist õrnust selle pärast, mida nende vanemad kogesid selle sõja ajal. Ja minu isa kordas sama asja. Ta ei kaisutanud mind mitte kordagi. Ta suri eelmise aasta novembris. Ma võin öelda, et ta ei kallistanud mind 85 eluaasta jooksul kordagi.

Ja ma usun, et minu poeg vabanes esimesena sellest kurbuse või sõjakogemuste ahelast. Kui mingi sõda toimub, näiteks kodusõda, siis me loeme palju aastaid või aastakümneid ainult selle võitjate ajalugu. Ja mitukümmend aastat hiljem ilmub mõni neutraalne teos, mis sellest sõjast räägib. Ja pärast seda ilmub mõni lugu kaotaja poolelt, aga see on sõduri lugu. Ja viimased, kes saavad oma lugusid rääkida, on lapsed ja naised. Ja sellepärast tahtsin ma selle loo just laste vaatenurgast rääkida.

Sa valisid loo rääkimiseks just lapse pilgu, aga tegelikult on lugu neist kahest naisest. Mis toob meid ülejäänud kahe raamatu juurde, sest võib näha, et sa keskendud neile, kes ise enda eest eriti rääkida ei saa. Näiteks Aino A. on selles mõttes hea näide. Ta on kõige rohkem tuntud oma mehe abikaasana. Kui me näiteks avame eestikeelse Wikipedia lehe, siis on seal ainult paar lauset ja teda defineeritakse Alvar Aalto naisena.

Ma tahan kirjutada ja võtta peategelasteks inimesed, kes pole valgusvihus, vaid jäävad varju. Tavaliselt on nad lapsed ja naised. Aino Aalto tahtis arhitektiks saada. Ta tahtis kangesti arhitektiks saada. Sel ajal, kui ta õppis, oli Soomes ainult paar naisarhitekti. Kui sa arhitektiks õppima hakkasid, siis avalik arvamus oli, et sa minetasid naiselikud omadused. Sa polnud enam naine, vaid mingisugune friik, sest arhitektuur polnud naisele sobilik amet.

Aga kunagi polnud ka lootust meesarhitektiks saada. Polnud lootust saada kangelase oreooliga arhitektiks. Naisarhitektina olid sa alati kusagil vahepeal. 20 aastat enne Ainot oli üks Soome naisarhitekt Wivi Lönn, kes on ka Estonia ooperimaja projekteerinud. Aastaid nimetati projekteerijana Armas Lindgreni, mitte Wivi Lönni.

Nad projekteerisid koos, eks?

Jah, aga peaarhitekt on Wivi Lönn, mitte Armas Lindgren.

Sa räägid sellest väga eredalt ka selles raamatus.

Wivi Lönn on esimene naisarhitekt, kellel oli Soomes oma arhitektuuribüroo. See raamat räägib ka sellest. Ja toonased arhitektuurikonkursid olid samasugused nagu praegugi. Osaleti pseudonüümi, mitte oma nime all. Kui korraldati uue kooli või muuseumi konkurss, siis esitati palju projekte, kõik pseudonüümide all. Ja siis valis žürii võitja välja.

Wivi Lönn võitis Soomes arvukalt selliseid konkursse. Meesarhitektid muutusid nii kadedaks, et nad hakkasid teda igasugustes asjades süüdistama. Näiteks et ta magas kõigi žüriiliikmetega, kes olid mehed, ja mida kõike veel. See kestis umbes kümme aastat, misjärel ta otsustas büroo sulgeda ning kolis Tamperest Jyväskylässe.

Sellises maailmas alustas Aino oma karjääri. Et pisut konteksti anda – Aino sündis 19. sajandi lõpus. Ta õppis aastatel 1910–1920 ja oli tippvormis enne sõda.

1920-ndatel, 1930-ndatel, ka 1940-ndatel. Siis ta suri. Aga need olid tema tugevad aastakümned. Ta sai arhitektiks paar aastat enne Alvar Aaltot. Nad kohtusid Jyväskyläs. Nad abiellusid, aga Ainol oli paar reeglit.

Ta teadis, et iga naisarhitekt oli pärast abiellumist oma karjäärile järsu lõpu teinud. Pärast seda said neist emad ja koduperenaised. Aino ütles, et on valmis temaga abielluma, kui ei pea kunagi süüa tegema ega maja koristama – selleks olgu teised inimesed –, ja olgu ka lapsehoidja. Et ta ei tegele lastega. Ja ta tahtis hoopis arhitektuuriga tegeleda.

Kõik nende bürood olid alati nende kodudes – Jyväskyläs, Turus ja hiljem Helsingis. Aga need olid reeglid. Nii et mõlemad olid arhitektid, mitte üks arhitekt ja teine koduperenaine.

Sa teed selles raamatus midagi väga huvitavat. Esiteks suunad sa valgusvihu selle väga andeka naise peale, kes võis isegi oma abikaasast andekam olla. Või kes oli niisama andekas. Sa murrad seal selles mõttes meeste müüdi. Aga väga liigutav on ka see, et sa räägid seal kogu nende tegutsemisviisist. Sellest, kuidas kaks andekat inimest koos töötavad. Mul küsimus, et raamatu pealkiri on "Aino A." – ehk siis Aino Aalto. Kui ta poleks kohtunud Alvariga, kes oli nagu väike laps ja väga impulsiivne inimene, kas ta oleks olnud sama Aino, kes tegi nii palju häid projekte, kui ta oleks olnud ainult Aino M., Aino Marsio?

Võibolla mitte, sest nii raske oli Soomes naisarhitektina läbi lüüa. Aino teadis seda. Ta teadis ka Wivi Lönni saatust. Kui raske on naisel oma bürood pidada. See oli väga ratsionaalne abielu. Muidugi oli ka armastus, sest Alvar Aalto oli väga eriline inimene ja väga ekspressiivne, õnneliku loomuga.

Väga karismaatiline.

Jah, väga. Ta oli väga hea jutumees ja kuidas öeldagi... Ta oskas hästi kõnesid pidada ja oma ideid maha müüa, aga ta polnud kuigi keskendumisvõimeline. Ta kirjeldas ennast vahel nii, et tal mängib korraga peas kümme raadiojaama. Tal võis olla kümme ideed, aga ta ei teadnud, mis on hea ja mis halb.

Ja ta varastas Aino ideid.

Jah, tõsi. Seda ma kirjutasin. Aga ma usun, et see on tõsi, sest Aino käis koos kahe naisarhitektiga ringreisil Itaalias vahetult pärast seda, kui nad diplomid kätte said. Nad olid seal mitu kuud, läksid Napolisse välja. Aino nägi seal "Maarja kuulutust". Seda maali, kus on Maarja, kes loeb toas, ja peaingel Gabriel tuleb, tervitab teda ja ütleb Maarjale, et ta sünnitab lapse. Sel hetkel jääb Maarja rasedaks.

Aga see on ka väga arhitektuuriline kompositsioon, sest Maarja loeb toas, peaingel Gabriel on aga aias. Ent toa ja aia vahel pole seina. See on ühteaegu nii välis- kui sisestseen. Ja kui Aino seda maali nägi, hakkas ta arhitekti kombel mõtlema, et toas viibides oleks psühholoogiliselt väga tore alati järgmist ruumi näha. Või välja näha. Et interjöör ja väliskeskkond kokku sulaksid.

Ja ta rääkis "Maarja kuulutuse" maalist Alvar Aaltole. Kui nad abiellusid, tahtis Alvar Aalto Itaaliasse mesinädalatele sõita. Nad läksidki, aga see oli sootuks teistsugune reis, sest Alvar oli rahaga lootusetu. Tema isa ja vend olid sama lootusetud. Nad laenasid kogu aeg erinevatest pankadest raha ja käendasid üksteise laene.

Nad kulutasid kogu raha ära juba enne Itaaliasse jõudmist Viinis, sest Aino ja tema kaks tuttavat naisarhitekti olid odavates hotellides ööbinud, aga Alvar Aalto oli seda meelt, et arhitekt on sama tähtis inimene kui kuningas või peaministrid, nii et ta tahtis alati viietärnihotellides ööbida, Veneetsias ja mujal.

Kõigepealt kulutati kogu raha juba enne Itaaliat ära, järgmine kord Firenzes ja Firenzest kaugemale nad ei jõudnudki, aga ta nägi seal "Maarja kuulutust". Aino rääkis, mida ta arvas arhitektuurilisest ruumist, interjöörist ja eksterjöörist. Alvar kuulis ainult seda, et Maarja on rase, lähme nüüd lapsi tegema. Tema oli selline mees. Aga see on Aalto arhitektuuri põhimõte, et peab olema psühholoogilist ruumi.

Seda siis ilmselt Aino sellest reisist õppiski, kui ta enne ilma Alvarita ringreisil käis.

Ei maksa unustada, et Aino oli müüriladuja ja tisler, mõlemas väga hea, enne kui temast arhitekt sai. Aalto arhitektuuris on tellised väga olulised, nagu ka mööbli puitdetailid. Aino tundis neid materjale väga hästi.

Selle reisi ajal koos teiste arhitektidega leiutati veel üks asi. See kuulus kolmejalgne taburet. Sest Aino ööbis ühes pansionaadis, kus ta pidi tegema visandeid laual, mille üks jalg oli puudu. See oli ainult kolme jalaga. Teda lummas see, et laud seisis väga hästi püsti ja oli päris stabiilne. Hiljem nägi ta kolme jalaga koera, kes sai samuti päris hästi hakkama.

Seepärast ongi noortel oluline sellistel ringreisidel käia. Nad peavad visuaalselt võimalikult palju endasse ahmima. Hiljem saab seda kasutada. Ja see läkski kasutusse.

Jah, nad olid hea tiim. Alvar Aalto oli suur Ameerika Ühendriikide fänn. Ta soovis alati pilvelõhkujat projekteerida. See oli tema suur unistus, mis ei täitunud. USA-s oli arhitektide paar Ray ja Charles Eames. Nemad kirjutasid kõigile oma töödele mõlemad nimed alla. See on päris veider, et kui nad ise projekte ja eskiise tegid, siis eskiisidel ja visanditel olid mõlemad nimed, Aino ja Alvar. Aga töö lõppversioonidel oli alati ainult Alvar Aalto nimi.

Räägi ka see lugu, kuidas arhitektuuribüroo oma nime sai. Seda raamatut oli päris raske tõlkida, sest Alvar ajas mind vahepeal väga vihaseks. Pidin keskenduma ja mõistma, et see on elulooline ilukirjandus, mitte puhas tõde.

Alvar rajas oma büroo üksinda. See oli väga väike tuba keldris. Aga büroo nimi oli aia peale värvitud umbes poole meetri kõrguste tähtedega. Ja see nimi oli "Alvar Aalto arhitektuuri- ja monumentaalkunsti büroo" ning võttis enda alla umbes 20 meetrit aeda. Hiljem, kui nad juba koos töötasid, nägi Aino seal nime "Alvar Aalto arhitektuuribüroo Oy". Aino küsis, miks tema nime seal pole, ja Alvar vastas, et on ju lausa kaks korda: "Aalto" ja "Oy".

Aga see on suur küsimus. Osaliselt seepärast, et nad said omavahel päris hästi läbi. Aga Alvar oli väga võistlushimuline, juba lapsena. Ta tahtis kõik mängud võita ja igal pool esimene olla. Ma ei tea, kas Eestis teatakse seda mängu "Künka kuningas". On suur lumehunnik ja kõik püüavad selle tippu saada. See, kes tippu jõuab ja kõik teised alla lükkab, saab künka kuningaks. Tema oligi see künka kuningas.

Ta lubas oma naisele, et ta paneb Aino nime mitte esimesena, vaid teisena, nii et mitte tähestiku järgi "Aino ja Alvar Aalto", vaid "Alvar ja Aino Aalto", aga nime registreerides läks see tal lihtsalt meelest ära. Tagasi tulles ta ütles, et tegi, mida lubas. Kui Aino viimaks arve kätte sai, sest tema maksis registreerimise eest, siis ta luges, et seal on ainult Alvari nimi. Tema nimi jäi täiesti kõrvale, mis tekitas minus väga halva tunde.

Aga, jah, me ei tohi unustada, et tegu on ilukirjandusliku elulooga. Ja ma oletan, et sa oled inimestelt päris vastakaid arvamusi kuulnud. Minu jaoks on väga huvitav see, et sina oled meeskirjanik, aga kirjutasid sellise raamatu. Kui autor oleks olnud Jaana Järvelä ja täpselt sedasama teinud, oleks teda kindlasti suures feminismis süüdistatud, et ta raputab Alvar Aalto mälestust. Kas sinu arust on ka mingit vahet?

Jah, võib-olla. Ma ise arvasin, et kuulen mõningatelt inimestelt väga karmi kriitikat, sest Alvar Aalto on osade jaoks pooljumala staatuses. Ma arvasin, et karmi kriitikat teevad mehed, aga enamik kriitikast on olnud väga hea ja need, kellele raamat meeldinud pole, on kõik keskealised naised, kes on öelnud, et ma poleks tohtinud nii head inimest nagu Alvar sedasi solvata. Aga nad kõik on keskealised naised.

Ma ütleksin, et sa andsid tegelikult hääle inimesele, kes ei saa enam sõna võtta, Ainole. See on tähtis.

Kõik need romaanid on traagilised, aga ma usun, et igas tragöödias peab olema komöödiat.

Ja need olidki väga naljakad. Seal oli vaimukaid kohti, mida ma pidin oma perele ette lugema, et ka neid lõbustada. Neile meeldisid need väga. Minu arust on see hästi tasakaalus.

Aaltode loost tehti sinu kodulinnas Kotkas tegelikult ka näidend. Ma käisin seda isegi vaatamas ja see oli väga hea. Seal oli väga toredaid kunstilisi valikuid. Selles mõttes, kuidas inimesed üksteiseks muutusid. Alvar Aalto kaks abikaasat, esimene naine Aino ja tema teine naine, muutusid lõpus väga sarnaseks. Mis oli huvitav valik, aga minu teada samas ka tõsi.

Alvari ja Aino suhe oli päris keeruline, sest Alvar kaotas oma ema 8-aastaselt. Ta pidas Ainot alati omamoodi uueks emaks. Ta tahtis Ainot alati mammaks või mamiks kutsuda. Aino aga vihkas seda. Alvaril oli palju suhteid teiste naistega, aga mitte midagi tõsist, Aino oli ikka tema ainus ema. Päris hirmutav.

Aga see oli suur tragöödia, kui Aino vähki suri umbes 50-aastaselt. Alvari büroo ei toiminud paar aastat kohe üldse. Alvar peamiselt jõi ja siis kohtus ta uue, umbes 20 aastat noorema arhitektiga, kellega ta küll abiellus, aga ta tahtis naise soengustiili Aino sarnaseks muuta, et ta kannaks samasuguseid rõivaid nagu Aino. Naine pidi ka oma nime muutma. See on nagu Hitchcocki filmis "Peapööritus".

Kas sa olid näidendiga rahul? Miks sina seda ei kirjutanud?

Sest mina olen asjale liiga lähedal. Ma ei oska valida tähtsaid kohti, kui seda näidendiks teha. Aga nüüd tuuakse see lavale Jyväskyläs, mis on Alvar Aalto püha linn.

Räägi meile, miks see nii on.

Sest ta käis seal koolis ja Jyväskyläs on Aalto hooneid igast aastakümnest. Näiteks on ülikoolilinnak Aalto projekteeritud. Ta on seal nagu püha poiss. See on väga tore koht, kus seda näidendit teha. Ma õppisin viis aastat Jyväskyläs ja ma ei kuulnud sel ajal kordagi Aino nime. Kõik rääkisid ainult Aaltost. Ülikool oli Aalto mööblit täis. Ma olen nende taburettide peal nii palju istunud, et ma ei taha nende peal enam kunagi istuda.

Ma sooviksin ka sinu Eva Brauni raamatust rääkida. Miks Eva Braun? Kuidas sa tema juurde jõudsid?

Ta on väga salapärane inimene. Üks neist inimestest, kellele kunagi tähelepanu ei pööratud. Kui liitlased tegid Normandia dessandi 1944. aasta suvel ja hakkasid Berliini poole liikuma, siis salateenistus ei teadnud Eva Braunist midagi. Nad ei teadnudki, et Adolf Hitleril on abikaasa või armuke. Nii et väga salapärane inimene.

Ja ma usun, et minu huvi tärkas paljude aastate eest, kui ma lugesin 1980. aastatel ilmunud võltsitud Hitleri päevikuid. Sakslane Konrad Kujau kirjutas Adolf Hitleri päevikud ja müüs need maha Sternile, Newsweekile, Sunday Timesile, Panoramale. Kokku vist 13 miljoni Saksa marga eest. Nagu me teame, ei pidanud Adolf Hitler kunagi päevikut, aga ma teadsin, et Eva Braun pidas päevikut nii 1930. kui ka 1940. aastatel. Ametlikult on sellest ainult 22 lehekülge säilinud. Seda hoitakse USA-s riiklikus arhiivis, aga see on digitaliseeritud ja ma käisin seda lugemas.

Ja seal on hoiatus, et päevik võib olla väga šokeeriv ja mis kõik veel, ja ma käisin seda lugemas. Ja autoriks on lihtsalt noor naine, kes on armastuse pärast meeleheitel, sest ta on kohtunud endast 20 aastat vanema mehega, kellel pole tema jaoks aega. Ja pärast 22 lehekülge saab päevik järsu lõpu. Just sel hetkel tegi Eva Braun oma teise enesetapukatse. Mind köitis see, et ma sain kirjutada loo Eva Brauni päeviku kirjutamisest.

Ja nende võltsimisest, sest seal on tegelane, kes seda päevikut võltsib. Aga kas digitaliseeritud osa päevikust ei ole gooti kirjas?

Jah, see on sütterlinis. Eva Brauni päevikuga on selline lugu, et ta õppis kahe maailmasõja vahel Saksamaal. Saksa koolides õpetati sütterlini stiilis käekirja. See oli gooti stiilis, seda on väga keeruline lugeda, gooti stiilis kiri.

Eva Braun õppis käekirja sütterlini stiilis. Saksa keel, aga tähti on võimatu lugeda. Aga keegi selles USA riiklikus arhiivis on need inglise keelde tõlkinud. Mina lugesin ingliskeelset versiooni. Aga sütterlini ma lugeda ei oska, siin ei oska seda ilmselt keegi. Aga minu võltsija on sütterlinis kirjutamise ära õppinud.

See on väga kummaline, aga kui natsid võimule tulid, hindasid nad kõiki vanu saksa asju, aga keelustasid sütterlini, ehkki see oli gooti kirjastiil, nii et neile oleks pidanud sobima, kui kõik sütterlinis kirjutaksid, aga nemad keelasid selle ära. Ainult väike arv inimesi, paari aastakümne jooksul sündinud, kirjutasid terve elu sütterlinis.

Minu arust on hea, et saame saata oma lugeja sütterlini kohta rohkem õppima. Suur tänu selle vestluse eest.

Aitäh kõigile.