Su debüütromaan "Paradise Garden" nomineeriti Saksa raamatuauhinnale ja jõudis ka ajakirja Spiegel bestsellerite nimekirja. Kas selline edu üllatas sind?

Muidugi. Seda ei osanud lootagi. Kes üldse oma esimese romaaniga millegi sellisega arvestaks? Aga loomulikult oli hea tunne, see oli ilus tunnustus minu tööle. Kui Diogenese kirjastaja helistas, et olen nomineeritud auhinnale ja minu romaan on nn long list'is, olin küll täiesti jalust rabatud.

Paljud on öelnud, et tegelikult oli otsus ebaõiglane, et sa oleksid pidanud Saksa raamatuauhinna võitma.

Parem alustada väiksemast, siis on, mille poole püüelda, oma teise, kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda romaaniga.

Seda muidugi.

Olen väga rahul, et niimoodi läks.

Kuna see on sul debüütromaan, räägid ehk, mida oled õppinud ja kuidas sa kirjutamiseni jõudsid?

Kirjutanud olen ma kogu aeg. Pean päevikut sestpeale, kui õppisin pliiatsiga kirjutama. Tegelikult juba varemgi. Dikteerisin emale, tema pani kirja, esimeses klassis kirjutasin siis suurte tähtedega oma nime alla. Kirjutamine on alati olnud osa mu elust.

Millalgi asusin lühijutte kirjutama, olen ka luuletusi kirjutanud. Pärast keskkooli tahtsin minna loomingulist kirjutamist õppima. Ei saanud aga ülikooli sisse, mis valmistas tõelise pettumuse, nii et mitu aastat ei kirjutanud ma üldse.

Sain magistriks üldises ja võrdlevas kirjandusteaduses ning filmiteaduses. Mingil ajal märkisin päevikusse, et alustan nüüd taas kirjutamist, mõtlemata, kas kunagi keegi leiab, et see, mida kirjutan, on hea. See oli tõotus iseendale.

See on midagi, mida püüan hoida, eriti nüüd teist romaani kirjutades. Eeskätt teen seda enda pärast. Kui keegi teine seda meeleldi loeb, siis see muidugi rõõmustab mind, kuid see pole asja algne mõte.

Mis ülikoolis sa õppisid?

Mainzis.

Aga kus saab kirjutamist õppida?

Hildesheimis ja Leipzigis.

Selge. Niisiis huvi kirjutada on sul alati olnud, kuid millalgi mõistsid, et parem on teha seda enda jaoks kui mõelda teiste inimeste peale.

Jah, ma arvan, et see on hea alus. Kui hakata n-ö turu jaoks kirjutama, ei tule sellest midagi head välja, vähemalt siis mitte, kui on ikka ilukirjanduslikke ambitsioone. Tuleb lähtuda endast ja ümbrusest, mitte teha toodet teatud publikule.

Nõustun sellega täielikult. Aga sul on ka perekond – kuidas leiad kirjutamiseks aega? Ükskord ütlesid, et kirjutad siis, kui sul on tuju hea.

Niimoodi ütlesingi või?

Jah, Frankfurdi raamatumessil. Et halva tujuga laua taha ei istu.

Nüüd meenub, millele viitad. Mul on eelduseks kirjutamisel see, et tunnen end muretult, et pole midagi, mis parajasti piinab, mis viib mõtted mujale. Vastupidi 19. sajandi müüdile geniaalsest kirjanikust usun ma, et kirjutamiseks on vaja tasakaalu, elu turbulentsid seda ei soodusta.

Ise püüan kõik muu korda teha, nii et tekiks ruumi kirjutamiseks. Ma püüan kirjutada iga päev, ei tee seda küll korraga eriti kaua. Eelkõige kirjutan siis, kui poeg on lasteaias. Piisab sellest, kui saan istuda paar tundi kirjutuslaua taga.

Teen seda alati, välja arvatud siis, kui tunnen, et tõesti tuju pole. Siis küll loobun, sest kui ennast sundida, ei tule midagi head välja. Kuid muidu püüan rutiini hoida, see on mulle äärmiselt oluline.

Samas peaks kirjutamine tunduma ka mänguline, seda naudin ma väga ja tahan, et see jääks nii ka edaspidi. Umbes nii ma tookord mõtlesingi.

Jah, saan aru. See geeniuse-müüt ei pea ju tegelikult paika. Sellist asja tegelikkuses pole.

Jah.

Kas sul kirjutamise kõrval on ka n-ö päris töö?

Oli kuni "Paradise Gardenini". Tegutsesin kommunikatsiooni vallas, ühe tervishoiu- ja haridusettevõtte avalike suhete spetsialistina. 2021. aastal sündis mu poeg, romaan oli siis umbes poole peal. Siis sobitus kõik kokku, iseenesest, justkui keegi oleks nii kavandanud. Teate ju, muidu ei lähe sugugi nii, kui hakkad selliseid plaane tegema.

Aga tõesti, nii juhtus. Pikendasin oma emapuhkust. Ei tea, kuidas Eestis on, meil saab võtta vanemapuhkust kolm aastat. Kasutasin need aastad hästi ära, kirjutasin romaani lõpuni. See jõudis turule augustis 2023, veebruaris 2024 pidanuksin tagasi tööle minema, kuid enam polnud vaja. Selleks ajaks oli selge, et raamat saab väga edukaks ja vähemalt mõnda aega suudan ma sellest elada.

Saksamaal saab niisiis autor oma teostest ära elada?

Arvan, et seda saavad küll vähesed, ja see võib ka kiirelt mööduda, kui su teine raamat läbi kukub. Aga nii see on: tuleb pidutseda, kui on pidu, ja seda nautida. Kui nii enam ei lähe, siis vaatan, kuidas leian teise tee.

Äkki on nii nagu muusikutel: teine plaat pole alati menukas, aga kolmas on jälle väga menukas?

Võib-olla, aga praegu olen rahul sellega, mida kirjutan. Mis siiski ei tähenda, et see peaks teistele meeldima.

Kas on ka mingeid toetusi, mida kirjanikuna saaksid taotleda?

Saksamaal on võrreldes Euroopaga toetuste poolest päris hästi. Residentuuristipendiume siiski ma praegusel ajal taotleda ei saa, oma perekondliku olukorra tõttu. Eks siingi ole võimalusi, et sõidad mõneks nädalaks või kuuks kuhugi, kus stipendiaadid saavad suhelda, kus tasutakse elamiskulud, mõnes kohas saab veel taskurahagi, ent praegu pole see minu jaoks.

Muidugi võin osaleda konkurssidel. Tasu saab ka avalike lugemiste eest. Kui käia palju lugemas, on see hea sissetulekuallikas.

Sa oled nüüd niisiis palju oma lugejatega kohtunud?

Saksamaal on mul selle teosega olnud juba üle saja lugemise.

Aga raamat on ka väga hea, soovitan, kes pole veel lugenud. Inimesed armastavad alati võrdlusi. Seda raamatut on näiteks võrreldud Wolfgang Herrndorfi "Tschickiga" ("Miks me varastasime auto"). Oled lugenud?

Ei ole, ainult vaadanud filmi. Hakkasin lugema, aga läbi pole saanud.

Nii et inspiratsiooni oma raamatuks ei saanud sa sealt?

Ei.

Kas Ewald Arenzi "Suurt suve" tead?

Mulle see üldse ei meeldinud.

Miks siis?

Ei tea, jäi pooleli, kuidagi ei paelunud enam.

Sinu raamat ongi parem, ma olen mõlemat lugenud.

Mul oli küll rõõm seda kirjutada, loodan, et lugejatel ka lugeda.

Kuidas üldse jõudsid selle teemani? Mis oli sul algne idee?

Oli kolm impulssi, millest lõpuks tuli välja "Paradise Garden". Esiteks tahtsin teha isa-tütre loo, mitte kirjutada emast ja tütrest. Alustasin kahest vaatenurgast, adusin aga peagi, et see pole toon, mida olen ette kujutanud, küll aga on teema mulle huvitav. Nii panin 70–80 lehekülge kõrvale ja alustasin romaani uuesti, seekord Billie perspektiivist.

2019. aastal istusin ema juures köögis, kirjutasin esimese stseeni, nagu see ka raamatus on, ja tabasin ära selle uue tooni. See oli maagiline hetk, mis kirjutamise juures üsna harv: sellest hakkab nüüd miskit tulema! Taipasin siis, et olin otsinud midagi, mida ise veel ei teadnudki. Olin otsinud atmosfääri, mis ühtaegu kerge ja raske, melanhoolne, ent mis siiski ei suru maha, vaid milles on midagi lohutavat. See oli üks oluline koostisosa.

Teine oli otsus panna Billie ja ema elama tornmajja. Sellel oli ka reaalne eeskuju, mis andis oma panuse, et romaan sai selline, nagu on, kuna lisaks tuli klassisuhete teema. Otsus, et Billie isa jääb kõrvale, nihutas tugevalt keskmesse ema, lõppude lõpuks poleks ma tahtnud temast sugugi loobuda, salamisi oligi ema mul pikalt peategelane.

Taipasin, et peaksime veidi avama, millest see raamat õieti räägib. See on ehk sugupõlvede-romaan, siin on vanaema, ema ja tütar.

Just, tegemist on kolme naisega, loo algul kahega: Billie ja Marika. Billie on 14-aastane, elab tornmajas koos oma üksikvanemast emaga, väga vaestes oludes, kuid siiski suudavad nad endal elu ilusaks teha. Nad oskavad argipäeva kõrvale lükata ja näha ilu, väärtustada väikseid hetki. Nii liiguvad nad omamoodi mullis, maailm muutub neil maagiliseks.

Siis tuleb Ungarist vanaema, kolib nende väikesesse korterisse ja tekib generatsioonide kokkupõrge. Esile kerkivad ununenud teemad, saladused, Marika minevik, millega ta ei taha tegelda. Tekib riid ja Marika sureb. Ma ei lobise liialt midagi välja, ta sureb kohe esimesel leheküljel.

Lausa esimeses lauses?

Jah, lausa esimeses lauses. Billie asub siis vana Nissaniga teele, hakkab otsima oma isa, keda ema on saladuses hoidnud.

Nad elavad anonüümses suurlinnas, kuid mina mõtlesin lugedes Berliini Märkisches Vierteli peale. Kas sina ka seda silmas pidasid?

Ei, seda mitte, aga ma rõõmustan, kui kuulen, et inimesed lugedes tegevuskoha omaseks muudavad, et igaühele on seal midagi tuttavat.

Minule pole kohad niivõrd olulised, mistõttu jätkan kirjutades nii, et tegevuspaigad on nimetud. Minu jaoks on oluline atmosfäär. Sarnane atmosfäär võib valitseda näiteks Mainzis, Berliinis või...

Tallinnas?

Jah, muidugi, ka Tallinnas.

Ja saar pole ka Usedom või Rügen, vaid midagi hoopis väiksemat?

Saare puhul mõtlesin ma siiski konkreetsele kohale – Spikeroog.

See on Põhjameres?

Jah. Käisin seal kohapeal ka. Mulle on oluline tunda kohta, millest konkreetselt kirjutan. Sellepärast käisin ka seal ringi vaatamas.

Raamatus on üheks teemaks ka linna-maa vastandumine, opositsioon. Billie elab algul linnas, seal on palju stressi, kuigi emaga on ta õnnelik. Raamatu lõpus aga leiab ta oma teel muid asju, ehk ka mingit laadi rahu.

See oli üks põhjusi, miks lasin tal üksinda põhja poole sõita. Ma ei tahtnud kirjutada tüüpilist arenguromaani, kus on seltskond sõpru, kes asuvad koos teele. Billiel on kaasas vaid märkmik, ta õpib vaikust taluma, sest kui sureb armastatud inimene, tekib suur painav vaikuseauk. Ma tahtsin, et ta sinna sattunult suudaks ise edasi tegutseda, sellest välja kasvada, areneda, saada terveks.

Kust võtab Billie säärase julguse, miks on ta nii vapper?

Usun, et ta on selline ema eeskujul. Ema on väga südi naine. Ta on õppinud elus läbi lööma, pingutades toime tulema. Mitte ainult materiaalselt, vaid kõiges, mis meid ümbritseb, eriti veel, kui oled pärit oludest, kus raha napib. Oluline on fantaasia, loomingulisus, need teevad vastupanuvõimeliseks.

Selles on sul täiesti õigus. Kuid miks ei taha ema rääkida Billiele tema päritolust?

Eks see ole tal endal liiga valulik, aga ma ei või siin liialt paljastada.

Sellest saab ka üsna alguses aru.

Jah, see on seotud ta minevikuga. Ema on igatahes ambivalentne kuju, lõin ta teadlikult selliseks. Ta teeb paljusid asju hästi, aga nii mõndagi ka tõesti halvasti. Nii nagu kõik. Ega lapsevanemad tee alati kõike õigesti või valesti. Vanemaks olemine on väga raske töö. Tema jaoks on see eriti keeruline, kuna ta on immigrant, raha napib.

Jah, nii see kokkuvõttes on. Miks valisid sa just Ungari selle pere migratsioonitaustaks?

Mul endal on Ungari-Saksa juured mõlema vanaisa poolt. Ungari keelt ma kahjuks ei räägi, kuid mind paelus mõte kogeda veel kord seda maailma, millega lapsepõlves kontakti sain. Üks vanaisa oli väga aktiivne, korraldas bussireise Budapesti. Ta on kahjuks juba surnud, aga ta oli hästi seltsiv, tundis kõiki.

Tore oli mõelda end tagasi sellesse maailma, avastada asju, mis olid selgelt ungaripärased, aga mulle lapsena täiesti tavalised, muuta need raamatus taas reaalseks, kas või näiteks mingid toidud. See tegi mulle lihtsalt rõõmu.

Tõesti, toidud, mida nad söövad, tunduvad väga maitsvad. Vanaema väljendab just söögi abil oma poolehoidu. Kas olid siis ise ka Ungaris?

Lapsena jah, seal oli sugulasi. Hiljem olen käinud Budapestis.

Kas ka maal?

Jah, maal samuti. Üks vanaisa ongi maalt pärit, teine on kasvanud Budapestis.

Lugedes on aru saada, et selle tausta jaoks on tehtud tublit uurimistööd.

See rõõmustab mind.

Miks on vanaema nii keerukas? Miks ei taha minna tagasi Ungarisse? Miks tekitab ta aina segadusi?

Minu meelest otsib ta armastust, nii nagu me kõik. Aga ta pole õppinud oma tundeid sobilikul kombel väljendama, nii-öelda terveid suhteid looma. Seda tuleb ju meil endal õppida, kui perekonnas eeskuju ei ole. Tema seda omandanud pole, ta on kaotanud kontakti Marikaga, püüab seda uuesti luua, just nagu tagauksest sisse pugeda.

Ta pole kuri naine, vaid haavatud, üksildane, teisest põlvkonnast. Hiljem ta ju siiski areneb edasi, vähemalt natuke.

Seda tõesti. Sa veidi juba rääkisid, miks valisid jutustamiseks lapse vaatenurga. Millised eelised sellel on?

Arvan, et iga raamatu jaoks on olemas sobiv peategelane. See ei saa tekkida suvaliselt, see tuleb leida, seda täiendada. Seda raamatut sain kirjutada ainuüksi säärasest perspektiivist, kuna Billie on maagilises vanuses, mitte enam laps, mitte täiskasvanu.

Sellises vanuses tuleb end leida, sind heidetakse siia-sinna, sa pead jääma püsti ja leidma ise oma tee. Muidugi on see raskem, kui ainus lähedane inimene sureb. Ent olen õppinud, et oma tegelastel tuleb elu võimalikult raskeks teha. Ta unistab, aga on ka pragmaatiline. Leidsin, et niimoodi on ta köitev. Ta keel on täpne, aga ka kujundlik, sobib hästi selle vaatenurgaga. Lõpuks oli see intuitiivne valik.

Nii saab ka väljendada mõndagi, mida täiskasvanu ei väljendaks. Ta ei anna hinnanguid, mis on ka oluline. Ta ei hinda, vaid jälgib – oskus, mis tänapäeval paljudel kadunud. Aga minu töö kirjanikuna on esmajoones just jälgimine.

See on mu isiklik arvamus, teistel kirjanikel võib olla teisiti. Aga tema teeb nii, see tuleb tal juba lapseeast kaasa. Võimalik, et see oleks kadunud, kui ma oleksin ta vanemaks teinud.

On ka huvitavaid kõrvaltegelasi. Näiteks Ahmed ja Luna.

Aa, see armastusstseen?

Kas sul oli eeskujusid päris elust?

Ei, tegelikult mitte.

Kuid kes nad sellised on, miks aitavad nii sageli seda peret?

Eks nad ole sarnases olukorras... Aga mida siis tegema peaks? Hoitakse kokku, aidatakse üksteist.

Too Ahmed on läbini hea inimene.

Ma vist ei oska halbasid luua.

Kõik raamatutegelased on head.

Jah, aga teevad muidugi ka vigu.

Nad pole perfektsed.

Seda mitte. Kuid süda on neil õige koha peal.

Teemaks on ka nostalgia, mitte vaid sinu raamatus, vaid praegu üldse. Miks sa valisid tegevusajaks 2000-ndate algusaastad?

Mu meelest pigem 90-ndate lõpp, kuid see pole nii tähtis. Oluline oli mulle, et see ei toimu just käesoleval ajal.

Esmane põhjus oli banaalne: tahtsin vältida mobiiltelefone. Kui tegevus toimuks praegu, võtaks Billie pidevalt mobla kätte, näpiks seda ja hakkaks ühtelugu mingeid sõnumeid saatma. Mulle ei meeldi säärased raamatud, see on mul isiklik antipaatia, ma ei tahtnud sellest kirjutada, tahtsin, et keskendutaks olulisele.

Teiseks tunnen hästi seda aega, mu sünniaasta on 1987.

Tõesti?

Jah. Nii on seal palju, millega saan end samastada.

Kas sul on juba uusi raamatuideid?

Jah, töötan teise romaani kallal. Olen juba päris kaugel, lehekülg 163.

Võiksid meile sellest veidi rääkida? Millest seal juttu tuleb?

See on lugu 45-aastasest mehest, kes elab tagasitõmbunult mägedes. Nii et täiesti teine tegevuspaik, hoopis teises toonis. Kohe esimeses peatükis püüab ta sooritada enesetappu, kuna on sattunud kriisi, tema naine ja poeg on ära läinud.

Siis heliseb uksekell, uksel seisab noor naine, kes põgenenud kirikuõpetaja perest. Tegevustik leiab sedapuhku aset 1960-ndatel aastatel. Tulija on Birdie ning nende vahel kujuneb välja omalaadne sõprus, tänu millele leiab mees järk-järgult väljapääsutee oma kriisist.

See on pisut vaiksem romaan kui esimene. Ka armastus on teemaks, seekord kahe naise vahel. See pole aga nii kitšilik, nagu võib-olla tundub, ei arutleta valikute üle, ei hõigata loosungeid.

Lõpupuänti ma juba tean, aga muidugi ei reeda. Kokkuvõttes tõuseb see mees kolme naise abil uuesti jalule.

Midagi on ehk sarnast või mitte?

Ei, ikka teistsugune. Kirjastuse rahvas on juba lugenud ja kiitnud, et toon on hoopis teine, et sobib hästi looga, on veenev, sobib ka peategelasega.

Vormilt on lugu ka teistsugune, jutustan seda kahel ajatasandil. Olen ise väga uhke, et selline võte mulle pähe tuli, see annab sisule palju juurde.

Rõõmustan juba ette tagasiside üle, mis ükskord lugejatelt tuleb.

Sa oled siis päris kiirelt kirjutanud, eelmine raamat tuli välja 2023.

No nüüd on juba varsti 2026, niisiis mitte väga kiirelt. Aga niimoodi on hästi, püüan kirjutada ilma tähtajata. Kirjastus teab ka, et ma ei taha seda, vaid kirjutan oma tempos.

Mässan oma argipäevaste asjadega, aga motivatsioon kirjutada on kõrge, niisiis ma ei vaja tähtaega, vaid kirjutan siis, kui saan.

Leian, et üks raamat 3–4 aasta järel on igati normaalne. Ei taha lugejaid ära hellitada, et saavad iga aasta mult uue teose. Arvan ka, et nõnda ei saaks tagada kirjanduslikku kvaliteeti, kui tekib tunne, et pean pidevalt midagi ette andma.

Muudkui bestsellereid.

Ei, mulle nii sobib. Ega ma siis vahepeal laiskle. Teatud vahe tekib nagunii. "Paradise Garden" oli toimetatud, kui otsisin juba järgmist teemat. Aga vajan küll umbes kolme aastat, mil saaksin regulaarselt tööd teha.

Kui palju sinust endast on selles või siis ka järgmises raamatus?

Arvan, et kõik ja mitte midagi. Muidugi on mind nendes tegelastes, muidu ei oskaks neist kirjutada. Siiski pole ma elanud läbi midagi, mida üldjoontes kogevad nemad. Ma ei kirjuta autobiograafiliselt.

Miks mitte?

See oleks igav. Nagunii pean ma päevikut. Kirjutamisel paelub just see, et saan lipsata teise maailma, seda luua, tutvuda tegelastega – see on mulle huvitav. Endast ja oma elust kirjutamine oleks kui lõputu ringitiirutamine. Ma tahan kirjutades oma elust välja, mitte veel sügavamale sisse.

See on tegelikult mõttekas.

Oleneb sellest, mida otsitakse.

Aga päevikut kirjutad ikka veel?

Jah.

Kas iga päev?

Ei, siis kui tahtmine tuleb, kui on tuju ja aega, kui midagi on toimunud. Üldiselt küll korrapäraselt, vahel jääb paar päeva vahele. Ei istu igal õhtul ega kirjuta.

Räägi, millised kirjanikud on sind enim mõjutanud. Oled ka midagi uuesti avastanud?

Seda on mult sageli küsitud, aga ikka tuleb see ootamatult.

Loomulikult.

Sellele on väga raske vastata, kuna mul on tohutu raamaturiiul. Ostan väga palju raamatuid, loen, kuid palju on ka lugemata, sest ma tean, et loen neid näiteks viie aasta pärast, siis on õige aeg. Hakkan midagi kindlat otsima, siis võin selle riiulist võtta.

Mõjutusi saab ikka alati, aga otseselt ei oskagi nimetada. See võib nüüd kõlada jaburalt...

Las kõlab, oleme ju ikkagi kirjandusfestivalil.

Loen oma pojale parajasti ette "Pipi Pikksukka".

See on klassika.

Jah. Kui ma nüüd Pipi uuesti leidsin, mõtlesin mitmes kohas, et nii oleks võinud ka Billie öelda. See on tõesti päris pöörane, ehk olen Pipist mõjutusi saanud?

Küllap alateadlikult.

Jajah. Püüan nüüd meenutada, mida ma viimati lugenud olen. Hiljuti lugesin Irene Solà "Mina laulan ja mägi tantsib".

Millest see räägib?

See on kakofoonia eri häältest. Loodus räägib, on isikustatud. See on lugu loodusest, loomisest, inimese rollist selles kõiges, külaelanikest, kes omavahel seotud. Õiget süžeed seal nagu polegi, kuid see inspireeris mind väga, sest ka mu pooleliolevas romaanis on loodus tähtis, suures plaanis, kui võrrelda "Paradise Gardeniga", täpsemalt selle teise osaga.

Minu kangelane on piiritletud, on ka väga usklik, huvitub inimese-looduse vahekorrast. Nii loen ise ka praegu sellel teemal.

Näiteks avastasin just hiljuti sellise autori nagu Tarjei Vesaas. Suurepärane on tema "Jääloss" ja ka tema "Seeme". Üldse meeldivad mulle Põhjamaade kirjanikud. Loen ka palju ameeriklasi, seal ikka avastamist jagub. Armastan luulet lugeda, näiteks Mary Oliveri, kes on nii-öelda uus avastus ja mõjutas mind ka romaani juures.

Seda küsimust kuuled ka sageli... Miks on pealkiri "Paradise Garden"? Kust see tuleb?

"Paradise Garden" on üks jäätis, mida Billie ja Marika saavad endale lubada kuu algul, kui rahakotis on jälle raha. See on jäätisekohvikus Venezia kõige suurem ja kallim jäätis. Mul oli see stseen juba kirjas, kui adusin: see peab olema pealkiri.

Lugu on ju sellest, et argielus tuleb leida, lubada endale midagi ilusat, mitte pidevalt öelda, et ei saa, kuna raha on vähe.

Pealkiri on ingliskeelne, kuna on seotud raamatu sisuga. Marikal on ju kinnisideeks Florida.

Jah, tõepoolest.

See on koht, kuhu ta igatseb. Kui kujutada seda filmilinal, siis on ümbrus flamingolik, roosa, piparmündiroheline. Midagi sellist nagu atmosfäär Sofia Coppola filmides. Või siis "Florida projekt", kui keegi on seda filmi näinud.

Miks otsustasid loo lõpu kohe algul n-ö ära reeta? Milliseid eeliseid või puudusi on sellisel võttel?

Põhjusi on kaks. Esiteks see: alusta lugu valupunktist, sellest, mis vallandab sündmused – nii õpetatakse algajale kirjutajale. See oligi säärane punkt, mis romaani tegevustiku käivitab. Samas oli see siin raamatus kõige tähtsam stseen.

Ega ma ise ka täpselt teadnud, millises suunas lugu areneb. Süžee pole mu tugev külg, jään tõesti paigale umbes 70. leheküljel, pean veidi tagasi minema, kaaluma, mida ma jutustan, mis on loo tuum. Siis tekib aimdus, kirjutan edasi ja takerdun 150. leheküljel. Nii et pidevalt selline siia-sinna liikumine.

See punkt oli mul selgelt silme ees: suvine pärastlõuna, kuumus, kurbus, tüdruk, kellel oma ema matustel tekib esimest korda menstruatsioon. Eriti hullemaks enam minna ei saagi, seega oli see loole hea lähtepunkt.

Su peategelasteks on kolm naist. Kas feminism on ka sinu teema?

Jah, igatahes. Vist polekski saanud seda romaani teisest vaatepunktist kirjutada.

Ühtlasi oli huvitav tuua välja, milliseid eri kuvandeid on olemas naiselikkusest, emadusest, kuidas need muutuvad, milline on vanaema, milline Marika, milliseks saab ükskord Billie. Seda kõike romaanis käsitleda oli mu enda jaoks huvitav. Oma elu pakub võimaluse võrrelda.

Samas tuleb öelda, et kirjutamist alustades polnud mul veel last. Nüüd märkan, et ei tahaks veel otsesemalt sellega tegelda, mida on ju näha ka järgmise raamatu temaatika valikust. Aga seal, selles maailmas viibida oli minu jaoks huvitav.

Mis teemad sind veel huvitavad, millest heameelega kirjutaksid?

Seda tean ehk alles siis, kui olen teise raamatu lõpetanud. Ent ma kardan... või kuidas öelda?

Tunned hirmu?

On vihjeid sellele, et need teemad võivad olla samalaadsed (naerdes).

Ehk ikka kaotus, kriis, üksildus, kuidas leida oma tee, melanhoolia. Aga ka mingi pragmaatilisus, sest elu läheb ju edasi, selge see. Küll tegelased leiavad oma tee. See on mulle väga oluline.

Ütleksin, et ka identiteet on sul suur teema.

Identiteet? Jah, kust me tuleme, see on praegu ka jälle oluline. Need kõik on laiad teemad, kuid tegelikult ju universaalsed.

Seda küll.

Jah, inimlikud teemad.

Kas sinu arust on Billie raamatu lõpul rahul? On ta leidnud, mida tahtis?

Jah, omal moel. Võib-olla mitte päris otseselt, aga ta on jõudnud punkti, kus mina autorina saan öelda: tore oli, nüüd võid üksi jätkata. Võin ta selles punktis lahti lasta, kuna tean, et ta saab hakkama, tal on ju ka tugi olemas ja nii võin mina tal minna lasta.

Ta on ka saanud täiskasvanuks, ehk küll mitte päriselt, aga... Ta on sinnapoole teel.

Mis sa arvad, kui ta otsis oma isa ja leidis kapist hulga mahajäänud asju, kas ta on siis pettunud?

Jah, igatahes. Ta respekteeris kogu aeg ema kappi, see oli nii-öelda ema oma tuba, päriselt oma tuba emal polnud. Millisel emal üldse on?

Marikal oli niisiis oma kapp, kast, kust Billie leiab need asjad. Muidugi tekitab see temas kibedust, kui paljut minevikust ema varjas, kas või näiteks oma sõpra. Sellega ei saa kuidagi leppida, igaühel on õigus teada oma päritolu.

Marika ei rääkinud, kuna ei tahtnud seda valu uuesti esile kutsuda, tahtis sellele joone alla tõmmata, aga ta ei tegutsenud mõistlikult. Ta polnud seda õppinud, tal polnudki kelleltki õppida, sest tema isa oli varakult surnud. Milline oli vanaema, seda loeme ise.

Kogu lugu on selline, mida Billie ei saa oma emaga enam arutada. Mõistagi on see tema jaoks raske ja põhjustab pettumust, valu.

Vanaema võtab Billie toa endale, nii pole tal üldse enam oma kohta.

Jah, Billie ju lahkub lõpuks.

Aitäh selle vestluse eest. Oli väga huvitav.

Mina tänan heade küsimuste eest. See valmistas mulle rõõmu.