Sina oled selle raamatu autor, millest kohe rääkima hakkame, sinu pereliikmed aga on selle raamatu peategelased ― abikaasa Lena ja tütar Nadja. Kõigepealt küsin, millised on muljed Tallinnast ja festivalist, mis käib juba mitu päeva? On teil juba olnud võimalus selle õhkkonnaga tutvuda?

Kas tohib, ma esmalt tänan kutse eest?

Palun.

Ja siis räägin Tallinnast, mis meile väga meeldib. Käisime siin umbes kahe aasta eest Andrei Ivanovi kutsel. Nüüd tulime Tallinna nagu koju. See on endiselt nagu uus, avab meile uusi rakursse ja tahke, ja samas tunneme ära vana ― ta võttis meid vastu nagu kodulinn.

Suur tänu festivalikutse eest ja selle eest, et andsite võimaluse tulla koos perega, raamatu peategelastega. See on meile suur au ja suur pidupäev. Me pole ammu välismaal käinud ja oleme sügisest saati pärast teie kutse kättesaamist elanud tuleviku nimel, selle kohtumise nimel.

Tahan tänada Andrei Ivanovi, ilma kelleta poleks seda raamatut. Päris tõsiselt poleks. Tema oli nende juttude esimene lugeja ja esimene nõuandja – mida nendega teha, kuidas paremini toimida, mida ja millisest küljest näidata ja kuidas jutud raamatus järjestada. Nii et seda poleks ilma Andreita, nagu poleks ka ilma Veronika Einbergita, kes selle raamatu ära tõlkis ja tuli välja raamat, mis on eesti keeles veel parem kui see raamat, sest Maarja Kangro ütles mulle eile, et see raamat kõlab eesti keeles, et selles on rütm. Mulle on väga oluline, et selles lakoonilises dokumentaalses stiilis oleks rütm ja raamat kõlaks.

Mul on endale suuri pretensioone, kas mul on õnnestunud rütm paika panna ― reas, lauses, lõigus, muidu raamat ei kõla. Mul on endale suuri pretensioone, aga eesti keeles raamat kõlab tänu Veronika Einbergile. Suur tänu! Mis siis ikka ― aitäh kõigile, kes on raamatuga seotud. Aitäh!

Aga Tallinn on imeline, suurepärane! Sõitsime väga kaua läbi paljude linnade alates Przemyślist, Nürnbergist ― sõitsime läbi Saksamaa, sõitsime, sõitsime, ja kui jõudsime Tallinna, kus olime juba käinud, armusime sellesse uuesti.

Ma ei ütle seda lihtsalt sellepärast, et me oleme siin. Me tõesti armusime Tallinna.

Pooleteise aasta eest käisid sa Käsmus.

Jah.

Pärast seda hakkasite teineteist teretama eesti keeles?

Jah, see on tõsi. Kui saame kodus Poltavas Lenaga pärast tööd kokku või kohtume kuskil mujal või saame hommikul köögis kokku, ütleme eesti keeles: "Tere!" See jäi meile külge. See on nagu mälestus Tallinnast. Lisaks külmkapimagnetitele. Ja miski, mis seob meid Tallinnaga, Eestiga.

Nende sissejuhatavate repliikide foonil tekkis huvitav olukord: ühest küljest kulges teie teekond Poltavast siia festivalile läbi mitmete riikide ja linnade, teisest küljest hakkame liikuma vastassuunas. Tahan rääkida millestki, mis sind võibolla üllatab, sest see üllatas mind ennastki, kui valmistusin meie vestluseks. Nägin sind 2015. aastal.

Tartus? Ei. "Vene preemial"?

Jah.

Ahaa! Sa kuulsid seda esinemist?

Jah.

Ah nii...

Lugu on selline, et 2015. aasta aprillis anti Moskvas üle "Vene preemiaid". Eesti laureaat oli tookord Jaan Kaplinski luulekoguga "Valged ööliblikad". Olin selle raamatu kirjastaja ja Jaan kutsus mind kaasa, nii sõitsimegi koos. Lühiproosa nominatsioonis sai laureaadiks just Andri Krasnjaštšõhh.

Selle autasustamise fooniks oli rohkem kui aasta tagasi toimunud Ukraina idaosa okupeerimine. Mis täpselt toimus, polnud eriti selge. Praegu teame, et see oli suure sõja algusfaas. See oli väga toretsev tseremoonia, kõik oli lavastatud esmaklassiliselt. Muide, kas sa mäletad, kes sulle preemia üle andis?

Jah, Jelena Skulskaja. Teie inimene.

Näed, kui palju on kokkupuutepunkte Eestiga. Ja selle preemia üleandmisel valitses päris pinev õhkkond. Kirjanike kogukond väljendas kuluaarides Ukrainale täielikku toetust. Pöördudes tagasi tänasesse päeva, näeme, et need kirjanikud, kellega me siis suhtlesime, on peaaegu kõik Venemaalt lahkunud. Preemiate kätteandmisel esines Andrei kõnega, mis oli väga... Ma isegi ei oska täpset omadussõna valida. Ilmselt oli see kõne oluline ja küllap mõneti ka prohvetlik. Toon sellest kõnest tsitaadina selle viimase lause. Niisiis, see oli 2015. aasta aprillis:

"Juba üle aasta elab Harkiv tohutu pinge all, et täna-homme algab sissetung ja seda valmistatakse ette. Iga nädal tulistavad terroristid millegi pihta, lasevad midagi õhku. Inimesed hukkuvad. Kui kujutada ette sündmuste kõige traagilisemat arengut, et algab sissetung, Harkivit tabab Donbassi saatus ja sellest tõrjutakse välja kõik ukrainapärane, siis muutub vene keel okupatsiooni keeleks ning keegi ei saa ega taha selles midagi luua. Seepärast tahan tänada kõiki, kes toetavad Ukrainat ning kes ei hävita, vaid säilitavad vene ja ukraina keele sidet ja hoiavad seda, mis oli enne meid ja peaks selliseks jääma ka pärast meid."

Kuidas need sõnad praegu kõlavad?

Olin need täiesti unustanud. 11 aastat on möödunud. Ma pole neid üle lugenud. Siis oli see tõesti...

Esiteks oli väga hirmus sinna sõita ja kõike seda rääkida, olla seal nende koopas. Aga mu sõber, toimetaja Juri Tsaplin ütles, et ei maksa süüdistusi loopida, vaid tänada neid, kes meid toetavad. See võimaldas mul leida õiged sõnad ja tänada neid, kes Ukrainat toetavad.

Mõte oli selles, et pole vaja kaitsta venekeelseid Harkivis ja Ukrainas, sest nad on ukrainlased. Olgu nad vene- või muukeelsed, nad on ukrainlased ja tunnevad end ukrainlastena. Mingit väljastpoolt tulevat kaitset pole meile vaja. Mäletan, et läksin pärast esinemist oma kohale ja ametliku žürii liikmed, kes istusid minu kõrval, nihkusid minust tasakesi eemale. See-eest tulid paljud hiljem mul kätt suruma. Neid käesurujaid oli väga palju, nad tegid seda avalikult. Nad avaldasid toetust Ukrainale. Sellest toetusest jäid kõige soojemad mälestused.

Küllap on nad kõik tõesti juba Venemaalt ära sõitnud viimase kolme aastaga. Kindlasti.

Aga see on üllatav, et mul on foto sinust 2015. aastal.

Mul oli jälle üllatav sinu lugemist kuulda (naerdes).

Rohkem ma nii ei ennusta. Või ennustan teisiti. Näiteks ennustan Putini surma.

Ennustustest räägime veel meie vestluse lõpuosas, aga läheme ajas veel veidi tagasi. Enne sinu sõnavõttu preemiate kätteandmisel jõudsid sa ju kirjanduse juurde. Kuidas see juhtus? Miks sa tahtsid ennast väljendada kirjutamise kaudu?

Olen seda ammu või isegi alati tahtnud. Algul tahtsin olla ajakirjanik. Kirjutasin mingeid värsse, juba koolis kirjutasin poeeme. Midagi väga koledat, hirmsat, grafomaanilist. Hiljem, kuskil 1990. aastate lõpus, hakkasin kirjutama seda, mida polnud häbi avaldada või polnud väga häbi avaldada.

See kõik oli pooleldi fantasmagooriline, ülimetafooriliste fraasidega… Tahtsin öelda "ülitroopiline", aga see oleks juba teine mõte. Rohked troobid, keerulised laused, ülespuhutud stiil, hoopis erinev selle raamatu stiilist. Paljud sõbrad mõistavad tolleaegset mind, aga ei mõista praegust mind, sõjaaegset mind.

Ent kirjandus ei ole sinu jaoks ainult kirjutamine. Oled kaua olnud ajakirja toimetaja, õpetad tänaseni väliskirjandust, seega on see sinu tavapärane elukeskkond. Sul on hea seal, kus on sõna ja kirjandus.

Tead, neid keskkondi on kaks: pedagoogiline ja… Kui lõpetasin ülikooli, hakkasin kohe õpetama. Astusin aspirantuuri, kirjutasin väitekirja ja õpetasin. Ma ei tunne ennast päris õige õppejõuna, sest mul on kirjandus.

On selge, et kirjandusteadlane on ebaõnnestunud kirjanik. Kirjandusloolane tunneb kirjaniku ees alati teatud ebamugavust, sest kirjanik kirjutab, aga kirjandusloolane analüüsib teda. Mina kirjandusteadlasena saan ennast varjata, tunda end enesekindlamana. Aga teisest küljest kirjanduslik tegevus aitab mind, kui tunnen end kirjanikuna ebakindlalt.

Kui olen kirjanikuna kompleksides, siis mõtlen, et võibolla olen hea kirjandusteadlane ja saan toimuvast aru. Kui ma mõistan, miks ma halvasti kirjutan, siis võibolla olen kirjandusteadlasena hea, kui ma kirjanikuna ei ole hea. See loobib mind ühest äärmusest teise ja võimaldab tasakaalu otsida.

Kirjanikule on vist üldse iseloomulik olla kõhklev ja kahelda oma tegudes. On see nii?

Jah, see on tohutu ebakindlus, tohutud nõudmised enda suhtes, aga see-eest milline rõõm, kui midagi välja tuleb, eks? Kui tunned, et õnnestus. Ehkki homme loed üle ja ütled, et oi-oi-oi, aga täna tunned niimoodi. Selle nimel vist jah.

Raamatus "Jumal on. +/–" on muu hulgas arutlus stiilist. Raamatul on Andrei Ivanovi järelsõna, kus ta kirjutab sinu arutlustest. Ei tea, mulle tundub, et kui sa praegu räägid, et kirjutasid varem teisiti kui nüüd selles raamatus, Andrei Ivanov on sinuga selles solidaarne, aga mina tahaksin vastu vaielda.

Vaatasin sinu varem kirjutatud asju, näiteks "Kultuuri- ja puhkeparki". Ühest küljest on see fragmentaarium, kus narratiiv pole peamine, nagu muide ka siin. Teisest küljest ― see lähenemine, kus pakutakse detailidest koosnevat lõuendit, kus pakutakse faktuuri, juhtides seda märkamatult, välistades igasugused manitsused ja muu sellise ― see kõik oli juba siis olemas. Kusjuures tekstiühikuks võib olla üks lause või kaks lauset, aga võib olla ka paarileheküljeline lühijutt. See oli juba siis nii ja on praegugi.

Mida sa silmas pead öeldes, et see raamat on kirjutatud teisiti kui sinu eelmised?

Varem ma lubasin endale veiderdamist. Mul oli huvitav just niimoodi väljenduda, mängida. Mõnikord mängisin lolli, mõnikord tembutasin. See oli stiil. Aga sellises dokumentaalstiilis tundub see vale, võlts, kassikuld, olgu siis ehted millised tahes. Isegi kesksõnatarindid tunduvad võltsid, ülepingutatud, parem on neid vältida, kasutada lihtsamaid vorme.

See on ilmselt seotud iseenda ja sõja laiema tajumisega, ja enda tajumisega sõjaolukorras. Pean silmas seda ― ja see ei olnud ainult minul nii ―, et täiemahulise sõja puhkedes ei suutnud paljud – mitte ainult mina, vaid ka minu kolleegid, kirjandusloolased, teadlased, professionaalid ― midagi lugeda.

Vähemalt esimestel kuudel või esimesel aastal ei suutnud lugeda ilukirjandust. Neil oli äratõukereaktsioon. See näis valelik, võlts... Aeg tundus olevat vale. See tundus kohatu. See oli hoopis teistsugune. See oli kuskil seal, aga sina kui lugeja olid koos sõjaga ja elutunnetusega kuskil siin. Ja see oli sulle täiesti võõras.

See oli paljudel nii. Räägin sellest ka raamatus, see on ilmselt sellega seotud. Edastamiseks oli vaja hoopis teistsugust stiili.

Meenutagem Adorno lauset "Kuidas saab kirjutada luulet!" Mitte täpselt see fraas, aga sellisena see käibele läks: "Kuidas saab kirjutada luulet pärast Auschwitzi!" See käib just stiili, väljendusmeetodi kohta, mitte ei tähenda, et ilukirjandusel oleks lõpp või kirjandus oleks üldse läbi.

See pole ainult minuga nii. Žadan andis intervjuu ja rääkis sedasama, et vaja on sõjastiili, et meil pole sõjastiili. Et ta saaks edastada seda, mis toimub.

Veel üks filoloog, minu sõber tudengipõlvest, kes on täiemahulise sõja esimestest päevadest rindel, sõdis Bahmuti all, Velõka Novosilka all, on saanud kaks korda põrutada, olnud haiglates, kirjutame temaga pidevalt, peamiselt mitte sõjast, vaid kirjandusest ja ajaloost, sest miks ta peaks minuga rindest rääkima? Tal on minuga huvitavam rääkida muudest asjadest, rinne on tema elu.

Tema räägib samuti, et kaasaegne sõjakirjandus, mida tema on lugenud, on pehmelt öeldes jama. See kõik pole see. Selles mõttes, et ei ole veel sõjakirjandust, mille stiil oleks vastav, mis oleks täiesti adekvaatne. Nii et selline ülesanne, selline probleem.

Kui see raamat ilmus vene keeles, oli selle pealkiri "Vštšent". Palun ütle mõne sõnaga, millest selline pealkiri, mida see ilmselt ukrainakeelne sõna tähendab?Paneme meie sünkroontõlkide kannatuse proovile.

Seda sõna pole võimalik tõlkida ei vene, inglise ega saksa keelde. See on ühe tõlgitud jutustuse pealkiri. Kuidas seda ka ei tõlgiks, ei kõla see õigesti. "Vštšent" kõlab nagu plahvatus. Vštšent! Nagu tabamus.

Üks kõige levinumaid sõnu viimasel kolmel aastal on priljot (tabamus). Vštšent on umbes sama mis priljot.

See on nagu põmaki!

Põmaki, jah. Seda on püütud tõlkida inglise keelde sõnaga smash, aga smash tähendab laksu, see pole täpne, laks ei ole põmaki ega isegi mitte babahh.

Aga mõtte poolest tähendab see "kildudeks", "tükkideks", "maatasa", "täiesti". Ja kõik see koos. Seepärast on ukrainakeelset sõna vštšent raske edasi anda.

Mulle meeldib see väga. See esimene on Harkivi väljaanne, ja kuna see on Harkivi väljaanne, on vštšent kõigile arusaadav. Teine väljaanne oli juba rahvusvaheline, seepärast tegi kirjastaja ettepaneku asendada arusaamatu "Vštšent" pealkirjaga "Jumal on. +/–". See on ühest tekstist pärit fraas, seinale kirjutatud lause sõja algusest. Kirjastaja pakkus seda, jäin nõusse, sest kirjastaja teab paremini, kuidas raamatut paremini vastuvõetavaks teha.

"Vštšent" on juba olemas ja see sobis mulle. See on vštšent. Mitte küll päris, aga see on meie aken. Fotod on samuti tõelised. See on tabamus. Need olid pommikillud. Aga pealkiri "Jumal on. +/–" on samuti tabav ja hea, see sobib samuti.

Sind kuulates kujutasin ette, et kui keegi meie juttu konspekteerib, pani ta kindlasti kirja fraasi "Laks ei ole põmaki."

Ei, see pole põmaki! Enamgi veel, babahh pole veel hep.

Vaesed tõlgid!

Kõik, ma enam ei tee.

Kuidas nägi välja viimane rahupäev, viimane rahuõhtu teie perekonnas? Kuidas te saite toimuvast teada? Raamatus on sellest kirjutatud, aga kas sa saaksid meenutada, kuidas see sinu jaoks oli?

Oi, ma ei mäletagi. Kas raamatus on viimane õhtu? Küllap see oli täiesti tavaline.

Hommikut, kui kella neljast algasid akna taga plahvatused ja tekkis tulekuma, mäletan ma hästi. Aga õhtu oli kõige tavalisem. Oli neljapäev või kolmapäev, järgmine päev oli tööpäev, mul pidid olema loengud, mu naisel Lenal töö. Järgmisel hommikul oli tal kolleegidega kirjavahetus, ta uuris, mida teha ja kuidas tööle sõita, ja talle öeldi, et pole vaja tulla, tööd enam pole. Teine töökoht hävis tal juba Poltavas, see sai ka tabamuse.

Ilmselt oli see kõige tavalisem… Me ei uskunud, et sõda tuleb. Selge see, et juba kaks-kolm kuud ette… Aga ikkagi kuidagi… Me elasime tavalist elu. Täiesti tavalist. Polnud mingit kavatsust ära kolida või mingeid varusid soetada.

Mäletan hästi, et täiemahulise sõja esimesel päeval, kui saime hommikul teada, et sissetung on alanud, läks abikaasa Lena poodi, seal olid pikad järjekorrad, ta ostis paar pakki makarone, kolm mingisugust konservi, ja kõik. Polnud mingeid varusid. Nii et tavaline elu. Kõige tavalisem. Aga siis algas uus reaalsus, uued helid, uus režiim, uued harjumused.

Mainisime sinu tütart Nadjat. Raamatus on kirjas, kuidas ta magas 24. veebruari hommikul sisse. Eestis on 24. veebruar iseseisvuspäev, seepärast tajume siin seda kuupäeva mitmetähendusliku, mitmekihilisena.

Tean, et nii Nadja kui Lena on siin saalis, seega kutsun Nadja ka siia. Räägime natuke sinust, las isa jutustab. Kui vana sa praegu oled?

Nadja: Kolmteist.

Nadja, mis oli sinu jaoks see, mille foonil õudusfilmid ei olnud enam õudsed?

Nadja: Kõige hirmsam oli päris sõja algus. Esimesed pommitamised ja sõja alguse ma magasin maha. Kui ärkasin, rääkisid vanemad mulle, et sõda on alanud. Kõige hirmsam oli see, kui me sõja esimesel päeval jalgsi, sest mingi transport ei töötanud, püüdsime minna linnast välja vanaema juurde, õigemini meie vanaemade juurde, sest seal pidi olema rahulikum. Läksime jala üle silla, ja hiljem räägiti, et seal lähedal sõitsid tankid, oli pealetung.

Kõige hirmsam algas vist seal, sest nagu isa rääkis, oli palju tabamusi, sageli tuli varjuda keldritesse. Esimene kuu enne Harkivist Poltavasse jõudmist oli väga hirmus.

Andri: 24. veebruaril ärkas Nadja üles ja ehmus, aga mitte sõja pärast, vaid et oli sisse maganud. Me ei ajanud teda üles.

Tahan nüüd küsida nii Nadjalt kui sinult, Andri. Kui te praegu Ukrainast välja sõidate, näiteks kui te tulite Käsmu loomemajja, et saaksid tööd teha ― kas need väljasõidud rahulikku piirkonda… näiteks meie Tallinna rahulik rutiin on oluliselt erinev või pole Poltaval ja Tallinnal mingit vahet?

Ei-ei-ei! Mitte lihtsalt kolossaalne vahe, vaid see on meile täielik lõõgastus, restart. Unustame mõneks ajaks kõik. Helistame kaks korda päevas, hommikul ja õhtul oma sugulastele, püüame jätkata uudistekanalite jälgimist, aga ei, siiski unustame kõik ja teeme restardi.

See on meile täielik restart. Pärast läheme tagasi uute jõududega, vaatame siit naastes kõike teise pilguga. Ja teie elu pole rutiinne, vaid erk ja pidulik. Ja tänu taevale, et teil pole seda, mis meil seal on. Ega tulegi.

Küsin nüüd Nadjalt. Helid Tallinnas ja helid Poltavas. Nende helide tase ja kvaliteet? Kui sa Tallinnas silmad suled, võid sa ette kujutada, et oled praegu Poltavas? Või ei?

Ilmselt võin, sest Tallinnas ja Poltavas on teatud mõttes sarnane õhkkond, aga siiski on Tallinnas rahulikum, sest Poltavas on sõja tõttu kärarikkam. Poltavas on rohkem plahvatusi ja kõik valjud helid on seal hirmsamad, sest sa ei tea, mida oodata ja mis seekord juhtuda võib.

Tean, et on raske rääkida, milline on elu kohapeal, sest nagu me teame, harjub inimene kõigega, ja kui oled ise millegagi harjunud, on raske teise konteksti ja olukorda sattununa esile tuua ja kirjeldada mingeid iseloomulikke detaile ja elemente. Eile õhtul vestlesime kuluaarides ja sa ütlesid hotelli ees, et mõnikord on selline tunne, nagu kuuleksid kuskil foonil õhuhäire signaali. Kui sageli te Poltavas õhuhäire signaali kuulete?

Nadja: Päris sageli. Mitte nii tihti kui Harkivis, aga tuleb ette. Aga Poltavas, erinevalt Harkivist, ei reageerita eriti häirele, eriti esimestel sõjakuudel. Häire küll antakse, aga enne plahvatusi ei pööra keegi sellele tähelepanu, enamikku poode kinni ei panda ja isegi kahe seina reeglist ei peeta kinni.

Räägi palun, mis see kahe seina reegel on.

Nadja: Kogu meie pere järgib õhurünnakute ajal seda reeglit. Läheme näiteks koridori, kui kostavad põmakad, et mitte kildudega pihta saada. Akendest tuleb eemale hoida. Kui raketitabamus juhtub olema lähedal, võivad seinad sulle peale kukkuda. Sellest on abi lööklaine korral või kui tabamus on kaugemal, sest kui maja ise pihta saab, siis ei aita miski.

Andri: Esimene sein peab kinni lööklaine, teine peab kinni esimese seina ja akende killud. Kõige hirmsam asi on aknad, aknaklaasid. Need lõikavad ja tekitavad kõige rohkem vigastusi. Seepärast tuleb minna kahe seina taha. Kuid seegi pole garantii. Otsetabamuse korral pole abi ka kolmest ega neljast seinast.

Trepikoja kandvad seinad varisevad kokku, kui on raketi või Shahedi otsetabamus. Pean silmas drooni, see on meie terminoloogia. Shahed on Iraanis toodetud ja Venemaale tarnitud droon, mis kannab seal nime Geran-2. Selline suur droon, mis kannab 50―80 kg lõhkeainet, kui ma ei eksi. Kui see tabab viiekorruselist maja, võib see täielikult purustada kaks trepikoda. Poltavas on seda juhtunud. Seepärast tuleb igaks juhuks minna kahe seina taha, aga seegi pole garantii.

Varjendisse jooksmiseks pole aega, eriti Harkivis. Venemaalt Belgorodi oblastist on Harkivisse 30 kilomeetrit, rakett läbib selle 40 sekundiga. Sa ei jõua mingisse varjendisse. Seepärast ― kahe seina reegel.

Saan aru, et elades igapäevaselt rahurežiimil on keeruline seda ette kujutada. Ma veetsin möödunud suvel kaks kuud Ukrainas. Žõtomõris, Kiievis, Lvivis. Ja need olukorrad, kus on õhtu, inimesed on Lvivi tänavatel ja pole absoluutselt mingisugust tänavavalgustust… See on üks pilt.

Teine pilt on see, kus päike särab, tänavatel on palju inimesi, aga kostavad helid, mis on Eestist tulnule harjumatud: mitmete ühiskondlike hoonete, kaupluste, kohvikute juures seisavad generaatorid ja töötavad täisvõimsusel. Generaatorid mürisevad, sest voolu ei ole.

Tuleb välja, et vaenlased, keda on raamatus korduvalt nimetatud näiteks tibladeks, on varastanud öölt valguse ja päevalt vaikuse. Isegi sellistes pisiasjades, mida te ei märkagi. Te teate kahe seina reeglit või seda, mis mitu sekundit lendab, kui kaugele, mis täpselt lendab ja nii edasi. Tekivad hoopis teised harjumused.

Tulles tagasi meie arutelu juurde, siis mis puudutab stiili – oled raamatus ise öelnud, et oled jõudnud umbes Telegrami-stiili juurde. Ka Telegramis edastatakse ühe-kahelauselisi teateid, mis on täpsed, neis on tohutu emotsionaalne pinge, loed läbi ja kohe on kõik selge. Kollaaž sellistest tähelepanekutest. Võime öelda, et raamatu fragmendid järgivad seda stiili. Kui sa kirjutad, mil määral sa loodad mälule ja mil määral on sulle oluline kõik kohe kirja panna?

Väga oluline. Kui kõnnin mööda tänavat, jään seisma ja panen kohe kirja, eriti kui fraas on valmis, kui see keerleb peas juba valmiskujul ja meeldib mulle, püüan selle üles kirjutada, sest kümne minuti pärast tulevad mingid uued muljed, olukord ju muutub pidevalt.

Elu liigub edasi, tulevad uued muljed, natuke teine tuju, miski juhib tähelepanu kõrvale, miski tõmbab tähelepanu endale ja see lause ununeb. See kaob, sureb, seda ei saa enam tagasi. Seepärast püüan kohe kirja panna, kus ma ka ei asuks, ükskõik mis olukorras. Kui olen trollis, igast küljest kokku pressitud, püüan seda oma peas korrata, kuni pääsen välja ja saan üles kirjutada, sest see rahuldab mind rütmi poolest.

Ukraina on väga suur, sisuliselt suurim riik Euroopas. Väga mitmekesine, piirkonniti erinev, traditsioonid on erinevad. Seda on näha ka erinevatest tikanditest ja mustritest. On erinevad murded, erinev ukraina keel. On piirkondi, kus võib kuulda vene keelt. Ukrainast on raske rääkida universaalsetes kategooriates. Kui ma ise seal olin, ei kuulnud ma 12 päeva jooksul neis kolmes linnas kordagi vene keelt. Aga sina ütled, et see ei pruugi nii olla?

Käisime möödunud suvel Ivano-Frankivskis, Tšernivtsis, Lvivis, Kolomõjas, ja seal kuulsime. Meie idaukrainlased on ju sealt pärit. Need on ümberasujad, kes on kolinud Lääne-Ukrainasse. Seda oli näha, see riivas isegi meie kõrva. Võib-olla sa ei pannud vene keelt tähele?

Ei olnud nii.

Oleksid pannud?

Just.

Meie panime vene keelt tähele. Vahetasime Lenaga pilke: "Mis mõttes, räägivad Lääne-Ukrainas vene keelt!" Aga seal on see täiesti tavaline.

Nüüd teeme sellise eksperimendi: kaks küsimust, vasta ühe lausega.

Hästi.

Aga küsimused on rasked.

Nii?

Millal ja kuidas sõda lõpeb?

2026. aastal, umbes 13. oktoobril Venemaa täieliku lüüasaamisega.

Kolm päeva enne seda...?

Kolm päeva enne seda sureb Putin, nad ei leia talle mantlipärijat. Me lihtsalt peame veel veidi ootama! Meie kõik.

Putler kaputt.

Kahtlemata.

Ja viimane küsimus: mis on elus kõige tähtsam?

Vastu pidada, loota, mitte meelt heita. Kõik saab korda.