Mul on hea meel siin olla ja kasutada imelist võimalust intervjueerida Daisy Goodwini, kes on lisaks kõikidele muudele asjadele ka võrratu kirjanik. Keskendume tema romaanile "Diiva", mis jutustab tõelisest diva assoluta'st, Maria Callasest, kes on ilmselt läbi aegade kuulsaim ooperilaulja.

Alustuseks, Daisy, Maria Callasest on juba nii palju elulooraamatuid, kuid sina otsustasid ikkagi kirjutada veel ühe romaani. Mis sind seda tegema pani? Millest siiani puudu oli?

Ma otsustasingi kirjutada Maria Callasest romaani, mitte biograafia, see on ilukirjandus, kuigi tõsielul põhinev. Olen Callast terve elu kuulanud ja pandeemia ajal mõtlesin, et tema lugu on üks väga hea lugu. Lugesin tema kohta kõike, raamatuid on tõesti palju, oma sada elulugu, ja ma ei jäänud ühegagi neist päris rahule, sest need keskendusid kas Callase lauluoskusele, kuidas tal ikka mõni noot polnud päris puhas, või siis ohati: vaene Maria, kurikaval Jackie Onassis röövis ta eluarmastuse!

Need rääkisid muusikast või kuulujuttudest, aga mitte Mariast kui naisest,
kui terviklikust inimesest. Mind vaimustas see tüdruk, kes ilmus eikusagilt, Ateenast. Ateena polnud 1940. aastatel koht, kust oleksid tulnud suured ooperilauljad. Ta tuli läbi oma mittemidagiütlevast lapsepõlvest ja sai üheks maailma kõige kuulsamaks inimeseks. Ja Maria Callas oli tõesti kuulus. Kuulus nagu filmitähed. Ta oli väga glamuurne, ta oskas esineda pressile, kaamerate ees, ta oli tõesti vaimustav. Ja mina tahtsin teada saada, tahtsin panna oma lugejaid tundma, mis tunne võis olla Callasel enne lavaleminekut kulisside taga.

Nii ma siis veetsingi aasta, et saada diivaks. Mu perele oli see raske, aga minul oli väga lõbus.

Sa ütlesid, et sind huvitas Callas kui naine, aga mainisid, et kuulsid teda juba lapsena, muidugi mitte laval, selleks sa oled liiga noor, aga sa kuulasid kodus tema plaati.

Ma olin kaheksa-aastane, kui mu ema ostis ühe vinüülplaadi ja sellel esitas Maria Callas oma kuulsamaid aariaid. Ema pani plaadi mängima, ma kuulasin seda häält ja taipasin, et see juba on keegi, see hääl rabas mind. Ma olin kaheksa-aastane,
kuid ma teadsin, et see hääl saadab mind terve elu.

Hämmastav oli see, et tema väljendas kõike seda, mida mina tundsin, kuid ei osanud väljendada. Ja kui ma olin teismeline, 14- või 15-aastane, ja elasin läbi kõiki neid rahutusi koolis ja poistega, kõik need lahkuminekud ja kokkujäämised, kogu see teismeea segadus, siis mu eakaaslased kuulasid The Cure'i või Simon & Garfunkelit, aga mina kuulasin Maria Callast, sest tema mõistis kõike, mida ma läbi elasin: kirge, draamat, tunnet, et olen paks või vinniline...

Maria Callasest sai minu elu tunnusmeloodia või heliriba. Alati, kui mu elus olid raskused, panin ma peale Maria Callase ja laulsin väga kehvasti kaasa.

Aga diivaks saamise käigus võtsid sa ka laulutunde?

Jah, võtsin.

Kas ainult mõned tunnid või oli see pikem periood?

Ma õppisin ikka pool aastat laulmist. Seda võib vist nimetada meetodkirjutamiseks. Kui ma tahan kellestki kirjutada, siis mulle meeldib tunda, kuidas on nende nahas elada. Kui ma kirjutasin kuninganna Victoriast, kandsin ma korsetti, et saada teada, mis tunne on liikuda nii, et ei saa hingata.

Ja kui ma kirjutasin Callasest, pidin ma õppima laulma. Muidugi ei õppinud ma nii hästi laulma, et võiksin La Scalas esineda, aga ma suutsin päris hästi kaasa laulda. Minu meelest päris hästi, aga kui ma ütlesin lauluõpetajale, et mu raamat avaldati Itaalias ja esitlust tahetakse teha La Scalas, siis mina mõtlesin, et kui vahva, ma võiksin seal ju midagi laulda. Mu lauluõpetaja vastas: "Võib-olla mitte veel!". Siis ma mõistsin, et ma pole siiski selles liigas.

Aga see oli huvitav kogemus, sest ma sain aru, millist tunnet tekitab see väike võim, kui sa saad lihtsalt seista ja laulda, kui saal vaikib, ja sa saad tõesti muusikaga üheks. See oli väga põnev ja tõesti meeldis mulle.

Kas kuuest kuust piisas, et laulda näiteks "Casta Divat", Callase ehk kõige tähtsamat aariat?

"Casta Divas" on väga kõrged noodid, millega isegi Callas oli hädas. Aga ma võin laulda "O mio babbino carot". Kuid ära mul praegu palu seda teha.

Kuid laulutunnid polnud ainus ettevalmistus. Sa reisisid palju ringi, et näha neid ooperiteatreid ja Skorpiose saart, samuti kuulsat restorani Maxim's Pariisis. Aga kuidas oli ooperiteatritega? La Scalas on ju ka muuseum. Millist inspiratsiooni need pakkusid?

Väga hämmastav oli see, kui ma käisin Covent Gardenis ja nad lubasid mul seista laval, kus oli seisnud Maria Callas. Ja ma tean, et Callas oli iga kord enne lavale minekut kabuhirmus, ta värises, lõi risti ette, peaaegu et hakkas oksele. Lavale jõudes leidis ta ennast jälle üles. Aga lavaleminekut võrdles ta lahinguga, kus peab publiku enda poolele võitma.

Ja see oli erakordne, sest kui ma seisin Londonis Covent Gardeni laval, see on meeletult suur saal, siis mõistsin, kui uskumatu oli see, et Callase hääl pidi kostma ilma mikrofonita viimasesse ritta. See on uskumatu füüsiline saavutus. Ooperilauljad on nagu maratonijooksjad. Lisaks sellele, et nad on suured kunstnikud, on nad erakordsed vokaalatleedid. Sul on kostüüm seljas, grimm peal, tekst peab peas olema ja sa pead suutma veel õigesti laulda, nii et kõik kuulevad. See on uskumatu. Mina olin väsinud pärast ühte laulutundi.

Lisaks sellele annab laulmine sulle uskumatud kõhulihased. Kui olete mures oma põhilihaste pärast, siis sellest on kindlasti abi. Jahil, mida ta Onassisega jagas, oli massöör, ja Callas käskis massööril oma kõhtu taguda, massöör tegigi seda ja see oli kivikõva. Laulmine võib seda teha, sulle kuuspaki anda.

Aga kuidas oli Maxim'siga?

Kui Maria Callas oli oma armukese Ari ehk Aristoteles Onassisega kokku üheksa aastat, siis nad einetasid Pariisis alati seal. See on imekaunis art nouveau stiilis restoran ja tollal oli see väga šikk koht. Kõik käisid seal, Windsori hertsog, Maurice Chevalier, kõik-kõik.

Aga kui mina seal käisin, oli selle sära juba tuhmunud. Olimegi mina, mu abikaasa
ja seitse Korea turisti. Selle hiilgeaeg on minevikku jäänud, kuigi uhke interjöör on alles, samad maalid, veidi luitunud art nouveau hiilgus, aga see pole enam nii šikk.

Mu romaan algab õhtust, kui Maria Callas saab teada, et ta armuke Ari on otsustanud abielluda presidendi lese Jackie Kennedyga. Ja selle asemel, et pugeda voodisse linade alla peitu, lööb ta end üles ja annab hiilgava etenduse, minnes Elizabeth Tayloriga filmi esilinastusele. Ta naeratab, laseb end pildistada, siis läheb Maxim'si, jälle naeratab. Seespool on ta süda muidugi murdumas.

See oli niivõrd uskumatu esitus, ma olen sellest fotosid näinud, aga samal ajal mõtlesin, et kui ooperlik moment see oli. Ta naeratas läbi oma valu, see oli võrratu, nii et pidin lihtsalt sellest alustama.

Maxim's on tõesti ooperlik restoran. Kahju, et nad ei paku toitu, mida Maria Callas sõi.

Ma võin öelda, mida Callas sõi: böffi. Ja võib-olla üks klaas šampanjat. Kui Maria Callas alguses lavadele astus, oli ta üsna tüse. Ta kaalus 210 naela, ütleme umbes 100 kilo. Siis nägi ta filmi Audrey Hepburniga ja teatas, et tahab
samasugune välja näha. Ta hakkab sööma ainult böffi ja rohelist salatit ning ta võtab alla 60 naela, umbes 40 või 50 kilo. Siis saab temast see glamuurne olevus.

Ja see oli sensatsioon, sest tollal ei näinud enamus ooperilauljad välja sellised nagu Callas. Me mäletame teda ka seetõttu, et ta oli nii hea näitleja. Ta tõepoolest lõi need rollid ja kehastus nendeks. Kui ta hakkas kaalust alla võtma, siis ta teadis, et peab alla võtma, sest hakkas mängima "La traviatas" Violettat.

Violetta sureb tiisikusse ja muutub aina kõhnemaks. Seda on raske 100-kilosena mängida. Nii ta otsustaski alla võtta. Ja kui siis vaadata teda Violettana, siis on usutav, et see naine on suremas.

Enne Callast öeldi, et ooperilauljad pargivad ja kärgivad. See tähendab, et nad tulid lavale, jäid ühe koha peale seisma, laulsid ja läksid siis minema. Aga tegelikult nad ei näidelnud. Callas jällegi näitles kogu aeg, oli igas hetkes sees.

Kaalukaotus on oluline, sest Callas oli perfektsionist. Ta tahtis, et kõik oleks täiuslik. Võib-olla oli ta sellepärast ka nii hea laulja. Aga ma olen tihtipeale mõelnud, et kas ta päriselt armastas laulmist nii väga, nagu väljapoole paistis, või oli laul võimalus saada publikult tingimusteta armastust? Sinu raamatus on tähtsal kohal tema armastus Onassise vastu, aga teine väga tähtis suhe on tema emaga, kelle silmis tundis Callas end alati teisel kohal olevat. Mis sina arvad, kas ta tegelikult ka armastas laulmist?

See on hea küsimus. Ma usun, et ta armastas, sest ta oli väga musikaalne. Muusika oli tal veres, see oli osa temast.

Kui Maria sündis, oli ta ema just poja kaotanud ja siis jäi ta Mariat ootama. Ta ootas meeletult uut poega, aga sündis Maria. Kui talle öeldi: "Proua
Kalogeropoulos, teile sündis tütar," ütles ema: "Oeh, viige ta ära." See oli kohutav.

See väike tüdruk kasvas oma vanema õe varjus, kelle nimi oli Jackie ja kes oli blond, kleenuke, väga ilus ja "hea". Maria oli suurem, tume, jõuliste näojoontega. Kreekas tahavad ju kõik heledapäised olla. Maria oli kõike muud, mida ta ema oleks tahtnud.

Kuni ühel päeval läks ema poodi, nad elasid New Yorgis, kus Maria ka sündis, ja leidis tagasi tulles kõnniteele kogunenud rahvasumma. Ta mõtles, et mis siin juhtus, tõstis pilgu ja nägi, et väike Maria laulab rõdul täiest kõrist "Danny Boyd". See rahvahulk oli tulnud teda kuulama. Sel hetkel sai ema aru, et Mariast on siiski kasu, sest Maria teeb ta kuulsaks. Maria täidab ema täitumata unistused ja ambitsioonid, sest emagi oli tahtnud näitlejaks saada, ei saanud sellega hakkama, ja nüüd teeb Maria selle tema eest ära.

Maria omakorda sai aru, et kui ta laulab, siis ema naeratab, armastab teda, tunneb tema vastu huvi. Ja kui Maria jõuab lavale, pakub seda kõike publik, ta tunneb end erilisena, armastatuna, terviklikuna. Nii et ma arvan, et muusika oli talle väga tähtis, aga publiku armastus samamoodi. See ongi huvitav nii kombinatsioon. Ta armastas laulmist ja kartis seda samal ajal. See huvitav psühholoogiline tegur
panigi mind temast kirjutama.

Ta oli muidugi muusikaline geenius, aga ta sai oma laulmisest ka tunde, nagu teised suured lauljad Judy Garland, Billie Holiday jt, et ta pole maailmas üksi, et teda armastatakse ja vajatakse. See muutis ta terviklikuks.

Kui mõelda raamatu algusele, veel enne Maxim'si, siis on seal üks stseen, kus Maria on koos oma lauluõpetaja Elvira de Hidalgoga. Maria on just midagi uut õppinud ja tahab seda ette näidata. Aga väljas on väga külm ja õpetaja käsib olla ettevaatlik, sest Marial on kõris kuldmündid ja kui need ära kaotada, ei saa neid enam tagasi.

Tundus, et Maria hindas õpetajat ja püüdis tema sõna kuulata. Kuid hiljem kutselise lauljana võttis ta vastu kõik rollid. Ma ei tea ajaloost ühtki teist lauljat, kes oleks laulnud täna Normat, homme Carmenit, kõike läbisegi. Kui sa võrdlesid ooperilauljaid maratonijooksjatega, siis tema jooksis ühel päeval maratoni, teisel sprinti ja kolmandal päeval püüdis maadelda. Ta tõesti raiskas oma annet.

See paneb mõtlema, kas ta ei uskunud oma õpetaja sõnu või pidas ta oma häält üleloomulikuks, millele loodusseadused ei kehti?

See on väga huvitav küsimus, sest kui praegu õpitakse lauljaks ja professionaalsete lauljatena tegutsetakse, siis ollakse väga ranged: mida ja millal võib laulda. Krahvinnat "Figaro pulmas" ei lasta laulda enne 30. eluaastat. EI taheta, et sa oma hääle liiga vara ära kasutaksid. Sa kasutad lauldes lihaseid,
aga kui teha seda liiga palju, hakkavad need nõrgenema.

Õpetaja ütles Mariale selgelt, et ta peab ette vaatama. Aga kui tüdruk on nii andekas, et võib laulda ükskõik mida, kõik kutsuvad teda laulma ja tema ei raatsi ära öelda, sest kõik on ju võimalused. Tema elus oli üks dirigent Tullio Serafin,
kes ta ande avastas ja teda tagant tõukas. Kui Maria laulis ühel päeva Bellinit
ja teisel Wagnerit, siis oleks pidanud dirigent selle ära keelama. Aga tema kasutas üpris tihti Mariat enda karjääri tarvis ära.

Siis abiellus Maria tellisetööstur Meneghiniga. Ma ütlen tema kohta vaid nii palju,
et ta magas juuksevõrguga. Nii et vaevalt Maria temaga armastusest abiellus. Võib-olla pisut, aga see mees oli pigem isakuju kui romantiline kuju. Tema oli Maria mänedžer ja toetaja, aga ta ei öelnud kordagi Mariale, et sa peaksid nüüd puhkama.

Vanemaks saades hakkas Maria mõistma. Noorena mõtled ikka, et oled võitmatu ning võid juua ja suitsetada palju kulub, midagi ei juhtu, aga vanemana ta sai aru,
et see ei kesta igavesti. Keegi ei soovitanud tal puhata, ta oli oma töögraafiku vang.

Oli üks kohutav hetk, kui ta laulis Roomas vana-aastaõhtu gaalal. Kohal oli Itaalia president ja kogu Itaalia ühiskonna koorekiht. See oli hiiglaslik üritus. Ta laulis Normat, oma signatuur-rolli. Hommikul enne esinemist ärkas ta üles ja avastas, et ta hääl on kadunud, ta ei saa laulda. Ta ütles, et tuleb leida asendaja. Selle peale krimpsutati nägu ja öeldi, et see on ju gaala, kuhu kõik tulevad sind kuulama. Callas ütles, et ta ei saa laulda, aga kõik käisid talle muudkui peale, sa pead laulma. Lõpuks ta läkski lavale. Esimene vaatus läks hästi, aga ooperi keskel kadus ta hääl äkitselt ära. Ta kuulis justkui mingit klõpsatust ja mõistis, et siit edasi läheb kõik allamäge. Ta ei saanud enam edasi laulda.

Ta tuli lavalt ära ja lava taga anti talle nõu: "Sa oled nii hea näitleja, lihtsalt räägi oma tekst ära." Maria ütles, et ei saa seda teha, sest publik ei tulnud tema rääkimist kuulama. Maria läks lavalt minema, aga publikule ei selgitata midagi. Ja teatris puhkes sõna otseses mõttes mäss. Maria hiiliti majast välja ja see oli suur skandaal.

Kui Maria jõudis tagasi Milanosse, oli ta ukse taha jäetud surnud koer. Uksele oli kirjutatud "la strega", mis tähendab "nõid". Punase värviga. Itaallased võtsid 1950. aastatel ooperit just nii tõsiselt, see oli nagu jalgpall. See oli väga suur asi.

Mariat oldi avalikult alandatud, sest teda sunniti laulma. See oli väga traagiline hetk. Sel hetkel ta taipaski, et tal ei ole üleloomulikke võimeid, vaid et temagi on surelik.

Praegu on ilmselt raske öelda, miks ta nii vara oma hääle kaotas. See võis tuleneda nii paljudest erinevatest rollidest, ent kuna laulmine on peale füüsilise ka psühholoogiline ja ta teadis juba sellal, et jääb Onassisest ilma, siis ka see võis mõjutada.

Jah, küllap. See on huvitav. Armastus või üldse kõik mõjutab häält, aga tema puhul ilmselt ikkagi see, et ta laulis liiga palju.

Kõik süüdistavad Callast, et tal oli Onassisega afäär. Öeldakse, et ta valis kunsti asemel armastuse, vastukajana kuulsale aariale "Toscast": "Ma elasin kunsti nimel
ja armastuse nimel". Tegelikult teadis ta Onassisega kohtudes, et ta hääl on kadumas. Ilmselt ta teadis, et ta päevad on loetud, ja kui ta kohtus Onassisega,
kes oli ääretult karismaatiline, tundus Callasele väga ahvatlev, oli Callas haavatav.

Kümme aastat varem poleks ta ilmselt Onassisest huvitatud olnud. Sest siis sai ta kõik oma publikult. Aga kui sa tead, et sinu üleloomulik anne on kadumas, siis vahest lootis ta kogeda seda suurt kirge, millest ta kogu aeg laulnud oli. Ta armus Onassisesse, kes on võluv ja väga-väga rikas, mis ei tee ka paha. Aga ma ei usu, et ta valis Onassise raha pärast. Üks minu lemmikseiku Callase elust on see, et Onassisele kuulus Kreeka rahvuslik lennukompanii Olympic. Maria lendas nendega pidevalt, aga ta ostis alati ise pileti. See meeldib mulle diiva puhul, see näitab stiili.

Nii et ta ei olnud kullakaevaja, ta ei otsinud raha. Mariat köitis just see, et Onassist huvitas ta kui naine. Ooper Onassist ei huvitanud, tal ei oleks saanud muusikast rohkem ükskõik olla, aga ta pidas Mariat veetlevaks ja ihaldas teda. Korraga oli Maria maailmas, millest ta oli alati laulnud ja teadis sellest seega kõike, aga polnud seda kunagi ise kogenud. See on erakordne.

Nagu siis, kui ta esimest korda Itaaliasse läks, siis ta oskas itaalia keelt, sest ta oli seda oma rollide laulmiseks õppinud. Ta oskas öelda: "Ma armastan sind meeletult ja sureks sinu eest," kuid ei osanud küsida pastat või kus asub tualett. Neid lauseid pole ooperilibretos. Armastuse ja kirega oli sama, ta oskas neist laulda, aga ei tundnud neid ise.

Üks ta võimsamaid esitusi – ma ei tea, kas see on Youtube'is, seal on tema laulmisest liiga vähe videoid. Aga otsige Youtube'ist aariat "Tosca" II vaatusest – "Vissi d'arte". See on hämmastav, sest seal ta tõesti laulab ja näitleb, selles osas on ta sel hetkel tipus, hääle poolest vast enam mitte. Ta elab selles rollis. Tema esituses on sügavust, milleni ta poleks ehk jõudnud Onassist kohtamata.

Veel üks hämmastav lugu on, et ta oli nii noor, 23-aastane, kui ta läks ühte maailma tippteatrisse ette laulma, Metropolitan Operasse. Ta võeti vastu, aga talle pakuti lepingut väiksematele rollidele. Tema ütles ära. "Ma ei soovi väikseid rolle. Te veel tulete mind paluma."

Kuidas ta sai nii enesekindel olla? 23-aastasena, perest, kus isa oli eemalehoidev ja ema armastas ta õde rohkem, ometi on ta oma andest nii teadlik.

See on tõesti ebatavaline naiste puhul, kes on ikka tagasihoidlikumad. Tema teadis, et on geenius, ta oli väga enesekindel. Ta ei kartnud oma mõtteid välja öelda ega nõuda vajalikku.

Üks mu lemmiktsitaate temalt on: "Ma olen nii tülikas, kui vaja täiuslikkuse saavutamiseks." See on hea tsitaat, sest ta teadis, kui hea ta on ja et ta väärib parimat.

Üks asi, mille ma tahtsin oma raamatus ära klaarida, on valearusaam sellest, et diiva tähendab midagi halba. Ma ei tea, kuidas eesti keeles on, aga inglise keeles mõeldakse diiva all tihti kapriisitsejat, kes nõuab mullita vee asemel mulliga vett, vahuvein olgu aastakäigu šampanja, mitte Prosecco jne. Ma pean seda valeks. Sealjuures kutsutakse diivadeks ainult naisi. Naisel on samuti õigus olla geniaalne laulja ja nõuda, mida tal on vaja, ilma et see oleks probleem, sest tal ongi õigus parimale. Callas ei olnud minu arvates ebamõistlik diiva, ta tahtis lihtsalt olla parim laulja. Teised lauljad vihkasid teda, sest nemad laulsid proovis poole jõuga, aga Maria pani alati kõik välja.

Mulle meeldis ka see, et oled oma raamatusse toonud ka tolle aja kuulsamad tenorid. Seal on Mario del Monaco ja Giuseppe di Stefano. Tänapäeval on ooperimajades tööl intiimsuskoordinaatorid, kes vastutavad lauljate omavaheliste füüsiliste kontaktide, alastuse ja muu eest. Tollal oli vist tavaline, et tenorid lauljannat katsusid.

Raamatus on kaks stseeni, kus tenorid Mariaga inetult käituvad. See oli vist Metropolitanis, kus Maria del Monacole vastu kõrvu andis ja selle eest direktori vaibale kutsuti.

Sellel on veel järellugu. Mario del Monaco poeg, kes elab Itaalias, andis mu selle eest kohtusse. Ma olin Itaalias kohtu all. Inglismaal ei tohi surnute kohta valetada, aga Itaalias ei tohi kellegi peret häbistada. Mind anti kohtusse selle mehe pere häbistamise eest. Õnneks ütles kohtunik: "See on romaan." Umbes et, tulge mõistusele. Nii et kaebus lükati tagasi, aga sellest oli ikkagi omajagu draamat.

Mulle oli see ikkagi ehmatus. Ma oleks võinud vangi minna. Kuna ma kirjeldasin, kuidas del Monaco Mariat käperdas. Tegelikult oleks ma teda häbistanud, kirjutades, et ta ei käperdanud, sest tollal tegid seda kõik. See oli ka huvitav kogemus.

Ma tahtsin küsida, kas sa kohtusid ka kellegagi, kes oli ise Maria Callast laval näinud? Sellest on juba üle 51 aasta, kui ta karjäär lõppes. Aga äkki on veel keegi?

Mu isa nägi teda Covent Gardenis laulmas. Ma ka kirjeldan seda stseeni. See oli isale unustamatu elamus. Ta oli täiesti lummatud. Tihtipeale, kui ma kohtun lugejatega, istub saalis keegi, kes hüüab, et tema nägi Callast laval. Siis ma olen alati nii kade, ma annaks selle eest kõik, aga paraku jäin mina sellest ilma.

Õnneks on meil ka intervjuud. Kas sa sealt leidsid midagi?

Intervjuude puhul on huvitav see, et ta võib öelda, et teda ei huvita, mida Onassis teeb, aga näost on näha, et ta on valmis seda meest tapma. Ta on nii ehe. Sellepärast on teda on huvitav praegugi jälgida, sest ta elas avalikkuse silma all ja ta oli alati teadlik, ta polnud kunagi ilmetu. Polnud hetkegi, kus sa ei näeks, mida ta mõtleb.

Ta pidi kõik ise tegema. Tal polnud reklaamimeeskonda ega kõiki neid abilisi, kes on tänapäeva staaridel. Ta lõi väga hästi ise oma brändi. Tal olid ilusad käed, mida ta kasutas, ta oli alati graatsiline. Ta teadis täpselt, mis muljet ta avaldab. Paraku ei taibanud ta seda, et Onassis, see jube mees on ta reetnud.

See on nii liigutav, kuidas ta tahtis lihtsat õnne, aga ometi jäi sellest ilma. Ja siis veel laps. Ma olen lugenud ka teooriad, mis seavad kahtluse alla, kas ta üldse sünnitas selle lapse.

Me ei tea muidugi kindlalt, aga selle kohta on veenvad tõendid, et kui ta kohtus Onassisega, jäi ta rasedaks. Oma esimesest mehest mitte, ei tea, kas viga oli juuksevõrgus või muus. Sel ajal ja selles eas ei tahtnud ooperilauljad last saada, sest nad ei teadnud, mis nende häälest saab. Enamikul lauljannadel polnud lapsi.

Aga kui ta kohtus Onassisega, tahtis ta abielluda, saada lapsi, valmistada õhtusööki jne. Ta jäigi rasedaks ja Onassist see ei rõõmustanud. Aga mida ta ikka teha sai?

Seepeale Maria kadus ja oli kadunud oma kaheksa kuud. Ta on avalikkuse eest täiesti kadunud. Ma usun, et tal sündis laps, aga paraku surnult. See oli tema jaoks väga kurb. Mitte et ta oleks meeletult lapsi tahtnud, aga ta tahtis meeletult Onassise last. Kuna seda ei juhtinud, oli see ilmselt suur isiklik tragöödia.

Ta ei saanud sellest rääkida, sest ta oli kreeklanna, ta oli kellegi teisega abielus, abieluväline laps oleks sel ajal skandaali kaasa toonud.

Kui mõelda ta elule, siis tal oli erakordne anne, aga teisalt võib öelda, et ta oli õnnetu naine. Lapsepõlves ta ei tundnud armastust, ja kui ta lõpuks armastuse leidis, jäi sellest ikkagi ilma.

Jah, aga tal olid ka täiesti ülemeelelised kogemused laval. Ta võis vahel ka õnnetu olla, aga kui paljud saavad seista laval ja nautida seda, et 3000 inimest ahmib iga su nooti? See on uskumatu võimutunne.

Muidugi olid tal tõusud ja mõõnad, tal oli selline temperament. Suurtel kunstnikel pole kunagi hirmus õnnelik eraelu. Õnnelik eraelu on neile, kel pole suurt annet. Aga temal oli suur anne. Nii et ma ei usu, et ta oli õnnetu. Teda on lihtne segi ajada ta ooperikangelannadega. Võib arvata, et Maria oli madama Butterfly, kes suri armastusest Pinkertoni vastu, lõpuks lihtsalt kukkus kokku ja suri murtud südamest.

Aga Maria oli midagi enamat. Ta oli geniaalne lauljanna. Teda ei murdnud lõpuks mitte Onassise reetmine, vaid see, et ta ei saanud enam laulda, et ta kaotas oma ande. Ta ei saanud enam laval laulda nii, et 3000 inimest teda kuuleks ja temast võlutud oleksid. See võis põhjustada ta enneaegse surma. Ma ei tea muidugi kindlalt, aga liiga lihtne oleks öelda, et ta suri armastusest.

Tegelikult ma arvan, et tal oli nõrk süda. Kuid elu lõpul andis ta veel meistriklasse. Ta suri tõesti noorelt, kõigest 53-aastaselt, aga ta andis meistriklasse, ta kavatses lavastada ooperi, ta tegi draamarolli Pasolini filmis, kus ta ei laulnud. Ta ei varisenud sugugi pärast Onassise lahkumist kokku. Ta jätkas loomingulist elu. Ta ei saanud endistviisi laulda, kuigi ta tegi veel maailmaturnee, millel oli tohutu menu.

Selle raamatuga on kaasas ka album. Kas sina ka kuulasid seda raamatut kirjutades neid salvestusi?

Jah, kogu aeg olid klapid peas, see oli ülev. Nüüd on mul teda raske kuulata ilma, et hakkaksin mõtlema, et pean midagi kirjutama. Aga kirjutamise ajal oli see parim soundtrack.

Kuidas sa kirjutad? Kas valmistud ja siis hakkad kirjutama? Või milline rutiin sul on?

Ma teen palju uurimistööd, loen kõike, kuulan kõike, vaatan intervjuud läbi, seda kõike ma tegin. Ja siis ma unustan selle kõik ja hakkan kirjutama. Siis muudkui kirjutan. Kui uurimusest väga kinni hoida, hakkab see lugu segama. Lugeja tahab teada, kuidas lugu edasi läheb. Ma püüan lugu jutustada nii, nagu see mulle ette tuleb, hoides huvitavamaid teemasid silme ees, ja aina kirjutan.

Ma olen väga distsiplineeritud ja kirjutan 1000 sõna päevas. Ja kui seda järjest teha, siis saabki raamat valmis. Nii lihtne see ongi!

Sa ei kavatse kirjutada raamatut mõnest kuulsast tenorist?

Ei, jumal küll, meestest kirjutamine mind ei huvita... Mehi on küll, kes neist kirjutavad. Las nad kirjutavad endist ise. Mina kirjutan naistest. Ma tahaksin ise lugeda rohkem kuulsatest naistest või mitte nii kuulsatest naistest. Meestest on palju raamatuid, igasugustest kindralitest, aga kas on piisavalt raamatuid näiteks kokkadest? Mind huvitavad ajalugu teinud naised, keda pole veel avastatud. Ma tahaks kirjutada naisest, kes on andnud tohutu panuse, millest me siiani ei tea.

Kas sa naiskirjanikuna oled kogenud ka naisena takistusi?

Kirjanikuna mitte, küll aga televisioonis produtsendina. Minu nooruses oli palju seksismi, naiste alahindamist. Mitte otseselt takistusi, aga naisel on lihtsalt raskem, sest ta tahab lapsi saada. Sa ei saa mööda ilma filme teha, kui sul on väiksed lapsed. Saad, aga see on raske. Nii et sa pead tegema kompromisse ja klapitama teisi eluvaldkondi oma karjääriga. See on keeruline ja mehed ei pea sellist valikut eriti palju tegema. Raske on olla ambitsioonikas ja ühitada oma pereelu karjääriga. Meil on selleks õigus, aga see ei ole kerge.

Kindlasti on siin naisi, kes tunnevad samuti. See on pidev žongleerimine ja väga raske töö. Samas on see rahuldust pakkuv. Minul on väga vedanud, mul on toetav abikaasa ja mul on mu tagalaga vedanud.

Suur tänu.

Aitäh!