Tere kõigile! Tere, Clare! Mul on hea meel vestelda sinuga kirjandusfestivali Headread 2025 laval. Tänaseks valmistudes lugesin intervjuud, kus sa ütlesid: "Hea krimiromaani kirjutamine on nagu mustkunstitrikk. Lugejale avaneb lugu kiht kihi haaval, nagu saladusi täis võlukast." Romaanide saladusi avastatakse lugedes, aga siin katsume paljastada mõned sinu omad. Kõige lihtsam, aga ka kõige sagedasem küsimus on: millal sa otsustasid, et sinust saab kirjanik?

Tahtsin juba lapsena kirjanikuks saada. Kirjutasin nooruses kohutavaid luuletusi ja novelle, mitme romaani esimesed peatükid, aga neist ei saanud kunagi midagi. Ma ei tundnud nooruses ühtki professionaalset kunstiinimest. Kõik mu tuttavad täiskasvanud tegid tavapärast tööd. Nad olid õpetajad, arstid või poetöötajad. Mitte keegi neist polnud kutseline muusik, luuletaja või maalikunstnik. Seega ei tulnud see mulle pähegi.

Käisin ülikoolis. Mul oli hea karjäär politseis. Pärast politseist lahkumist hakkasin kirjutama. Pärast laste saamist. Siis tuli äkki peale ind kirjutada. Tahtsin kirjutada emadusest ja leinast. Üks mu lastest suri imikuna. Tundsin peaaegu füüsilist vajadust midagi paberile panna. Siis hakkasingi kirjutama. See oli oma 12 aastat tagasi.

Lugesin su biograafiast, et sa töötasid Thamesi oru politseis. See on krimifännidele tuntud paik, eriti Colin Dexteri inspektor Morse'i raamatute kaudu. On see sinu kirjanikukarjääri mõjutanud?

Tohutult. Olin Oxfordi politseijaoskonna uurija. Ma põhimõtteliselt olingi Morse. Loodan, et pisut naiselikum. Kui ma räägin, et olin politseinik ja nüüd kirjutan krimiromaane, arvavad inimesed, et ma saan ainest päris kuritegudest. Nad kujutavad ette, et mul on päris roimadega dokumendikapp ja kui tahan romaani kirjutada, sirvin toimikuid ja valin midagi. See pole üldse nii. Aga karjäär politseis õpetas mulle üht-teist.

Esiteks, ma õppisin lugu jutustama. Tõestisündinud lugu. Uurija töö on lugu üles leida. Inimesed, keda küsitleme, võivad olla ebausaldusväärsed jutustajad, kes ei räägi tõtt. Me sõelume läbi kõik erinevad lood, et leida tõde. Näiteks, kui selles ruumis keegi mõrvatakse – loodame, et seda ei juhtu –, oleksite te kõik tunnistajad. Politsei küsiks teilt ütlusi ja igaühe lugu oleks erinev. Mitte tingimata vale või tõde, aga iga lugu on pisut erinev, sest kõigil on erinev vaatepunkt. See loo jutustamise element sarnaneb mu praegusele tööle.

Aga politseis töötamise ajal hakkasin mõistma, miks inimesed hirmsaid asju korda saadavad. Toon ühe näite. Kui ma olin verinoor politseinik, alles paar nädalat politseis töötanud, kohtasin noort naist, kes oli täpselt minuvanune. Olime käinud ülikoolis samal ajal. Õppinud mõlemad prantsuse keelt. Kasvanud sarnases keskkonnas. Ta oli minuga paljuski väga sarnane. Hakkasime rääkima. Kohtusime paari nädala jooksul mitu korda Oxfordi kesklinnas. Ta ütles, et teisel ülikooliaastal suri tema isa, läbisaamine emaga halvenes ja ta jättis õpingud pooleli. Ta hakkas uimasteid tarvitama. Sellest sai allakäiguspiraal. See oli kolm aastat tagasi. Mina olin politseinik ja tema kodutu heroiinisõltlane. Meie ainus erinevus oli see, et temaga juhtus midagi kohutavat, aga minuga mitte.

See kohtumine mõjutas seda, kuidas ma politseitööd tegin. Rääkisin kõigiga nii, nagu oleksin ise nende asemel. Polnud tähtis, kas nad olid rikkad või vaesed, tegid häid või halbu valikuid. Usun, et igaüks on oma keskkonna, asjaolude ja saatuse tulem, et head inimesed võivad teha väga halbu asju, nagu halvad võivad teha head. See mõjutas mu politseikarjääri. Ma kirjutan sellest palju. Minu tegelased pole üdini kohutavad ega läbinisti head. Kirjutan hirmsatest asjadest, mis juhtuvad tavaliste inimestega.

Vahetame natuke teemat. Su debüütromaan "Ma lasen sul minna" ilmus 11 aastat tagasi, 2014. aastal. Kui kaua sa seda kirjutasid ja mis oli tõukeks, et sa pidid selle loo kirja panema?

"Ma lasen sul minna" on mu teostest ainsana inspireeritud tõelisest juhtumist. See juhtus Oxfordis, samal aastal, kui ma politseis tööle asusin. Ma ei osalenud selles uurimises. Tegu oli allaajamisega. Auto sõitis otsa väikesele lapsele. Laps sai surma ja juht põgenes. Teda ei tabatud kunagi. Minu 12-aastase karjääri jooksul jäigi see juhtum politseitöötajatele peavalu tegema. Aeg-ajalt tuli uut informatsiooni, aga juhti ei saadudki kätte.

Kohtusin paar korda lapse emaga. Olin väga noor, 20-ndates. Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik laps matta ja eluga edasi minna. Ma imetlesin teda väga. See tundus erakordne. Tükk aega hiljem, kümne aasta pärast, suri mu poeg. Taipasin, et me läheme eluga edasi, sest meil pole valikut. Ärkame hommikul, tõstame ühe jala teise ette ja lihtsalt läheme edasi.

Tahtsin sellest kirjutada. Mitte sellest, mis juhtus tolle emaga või minuga, vaid naisest, kes kaotas lapse ja ta elu muutus tundmatuseni. Tahtsin uurida, mis saab pärast traumat. Pärast kõige hullemat traumat. Kuidas see su elu mõjutab.

Kui ma kirjutama hakkasin... Kõlab imelikult, aga alguses polnud see krimiromaan. Ma ei teadnud, mis see oli. Olin verivärske kirjanik, kirjeldasin selle naise teekonda ja leina. Lugu läks üha süngemaks ja keerukamaks. "Ma lasen sul minna" pakub väga ootamatut pööret. Lähen alati elevile, kui kuulen, et keegi loeb seda. Küsin: "Kui kaugel sa oled? Mitmes lehekülg?" Mõtlen, et ta pole veel sealmaal. Põnev, kui ta sinnani jõuab.

Kirjutasin käsikirja esimest mustandit umbes kaheksa kuud. See oli kohutav. Täiesti kohutav. Mõnikord vaatan seda esimest käsikirja ja imestan, kuidas ma suutsin ikkagi kirjanikuks hakata. See mustand oli lausa hirmus. Aga midagi seal oli. Ootamatu pööre ja hea lugu, kõige halva seas. Mul vedas, et leidsin agendi ja kirjastaja. Järgmise kahe aasta jooksul enne raamatu ilmumist tegin sellest midagi palju paremat.

Lugesin, et su esimest romaani saatis tähelepanuväärne menu. Võitsid peaaegu kohe mitu auhinda. Ka su järgmised romaanid olid väga edukad. Nüüdseks on sind tõlgitud enam kui 40 keelde.

41 keelde.

Kuidas sa seda teed? Milline on sinu kirjutamisrutiin, esimesest ideest käsikirjani?

See on iga raamatuga erinev. Oleneb, kust ma idee saan ja millise raamatuga on tegemist. Mu lood on kõik natuke erinevad. Psühholoogilised põnevikud, detektiivromaanid, paar märulit. Kõik sõltub teose olemusest.

Seedin ideed mitu kuud. Korraga on käsil mitu raamatut. Praegu näiteks toimetan oma 2026. aasta põnevikku ja planeerin 2027. aasta põnevikku. Samal ajal teen reklaami oma 2025. aasta põnevikule. Ma elan kolme raamatu tsüklis. Järgmise raamatu idee on juba soojas. Nagu kohvikann. See peab veel pisut podisema.

Kui see saab valmis ja eelmine raamat on toimetatud ja ma võin kirjutama hakata, panen esimese asjana loo paika. Planeerin kõik süžeepöörded ja mõtlen tegelased läbi. See võib võtta kaks-kolm kuud. Esimese mustandi peale kulub neli kuni kuus kuud. Tänavu hakkan kirjutama septembris. Tahaksin valmis saada enne jõule. Ma ei tea, kas see on võimalik, aga ma üritan. Tegelik tähtaeg on aprillis. Kirjutan esimese mustandi.

Kirjutades olen üsna distsiplineeritud. Mu tähelepanu hajub kergesti. Elan kaunis Walesi maanurgas Snowdonias, keset mägesid ja järvi. Kui ma ei leia õigeid sõnu või inspiratsiooni, lähen järve ujuma. Teen seda sageli hommikul. Siis käin koertega jalutamas. Mul on kolm koera. Ja kits, temaga ma ei jaluta. Mul on ka kolm last. Nemad ei taha jalutamist. Mu kodune elu on üsna tihe. Aga kui ma laua taha istun, püüan kirjutada peatüki päevas. See on ideaal. Peatükk päevas. Kui saan hakkama, olen väga rahul ja võin muude asjadega tegelda.

Suur osa kirjaniku tööst pole üldse kirjutamine. Mul kulub palju aega turunduskoosolekutele, kirjastajaga ürituste planeerimisele ja e-kirjadele vastamisele. Me kõik veedame suure osa elust e-kirju kirjutades. Minu e-kirjad puudutavad toredaid üritusi, nagu see siin, või makse, arveid ja muud igavat. Palju administratiivtööd ja lugejatega suhtlemist. Vastan kõigile lugejakirjadele. Vastan palju ka sotsiaalmeedias. Püüan sotsiaalmeediasse fotosid postitada. See meeldib lugejatele. Mulle ka. Mulle meeldib kuulda, mida mu lugejad loevad, ja nendega aega veeta. Mul on Facebookis raamatuklubi ja mulle meeldib nendega kohtuda. See kõik võtab aega. See on tore, aga sellal ma ei kirjuta.

Räägi veel Facebooki raamatuklubist.

See on väga tore. See sai alguse mu aastatetagusest uudiskirjast. Ma vihkasin selle kirjutamist. Teadsin, et pean kord kuus uudiskirja välja saatma, aga see tundus nii ennast täis ja väga ebabritilik. Inglased ei oska öelda: "Mul läheb hästi!" "Vaadake, mida mina teen!" Kutsume seda oma saba kergitamiseks. Seda ei tohiks teha. Su saba peaksid kergitama teised. Kas eestlased teevad seda?

Ei.

Siis saate minust aru. Igakuise uudiskirja koostamine oli väga ebameeldiv. Taipasin, et mulle meeldib, kui inimesed vastavad ja kirjutavad, mida nad loevad. Jätsin uudiskirja katki ja asutasin raamatuklubi. Saadan samadele inimestele kirju ja puudutan pisut oma tegemisi. Aga peamiselt arutame seda, mida parajasti loeme. Palju raamatusoovitusi.

Mul on Facebooki grupp, Clare Mackintoshi raamatuklubi. See on nagu raamatukohvik. Inimesed jagavad soovitusi ja pilte oma lugemisnurkadest. See on väga lõbus. Palju toredam kui enda kiitmine.

Su raamatuid lugedes imestan, kuidas sa lood nii keerukaid lugusid. Liigud ajas edasi-tagasi, uued vihjed juhivad eri suundadesse, kuni kõik loksub viimaks paika ning pilt tundub selge ja loogiline. Kas sa tead kirjutama asudes, kuidas lugu lõpeb, või alustad algusest ja naudid selle avastamist?

Ma tean, kuidas lugu lõpeb, aga lõpp võib mõnikord muutuda või pärast tuleb veel teine. Jõuan lõppu ja mõtlen: siia sobiks veel üks pööre. Mõnikord tuleb see väga hilja.

"Pantvangi" sündmused leiavad aset 24-tunnise otselennu jooksul Londonist Sydneysse. Jõudsin lõppu välja, tekst oli vist juba toimetatud, hakkasin sellega ühele poole saama, kui märkasin üht niidiotsa, mida annaks oivaliselt krussi tõmmata. See paneks lugeja rõõmust kiljatama. Tegin seda päris lõpus. Agent ütles: "Mulle meeldib, aga kas see pole liiga sünge?" Vastasin, et minu lugejatele pole miski liiga sünge.

Ma hakkasin "Pantvangi" lugema.

See on tore raamat ja meeldib mulle väga. Sa mainisid alguses mustkunstitrikki. Nii see tõesti on. Mustkunstnik teeb ühe käega midagi silmapaistvat ja põnevat, näiteks tõmbab küülikuid kübarast, sa ei saa aru, kuidas see käib. Aga sa ei märka, mida ta teise käega teeb. Seal toimub tegelik töö.

Romaan juhib lugeja tähelepanu mujale, aga saladus oli siinsamas. Oleksid võinud seda näha, aga su mõtted olid mujal. Kirjanik püüab lugeja tähelepanu
kõrvale juhtida. Väga lõbus. Ütleme, et vaatad krimisarja, kus toimub mõrvajuurdlus. Seinal on fotod ja asukohti ja kahtlusaluseid ühendavad jooned. Minu tööruum ongi just selline. Tohutu valge tahvel kõigi mu tegelaste
ja nendevaheliste seostega, palju valejälgi ja kahtlusaluseid. See on väga lõbus.

Hea näpunäide tulevastele kirjanikele.

Hankige tahvel.

Su esimesed romaanid olid eraldiseisvad lood. Siis hakkasid kirjutama Ffion Morgani sarja. Ma olen suur Ffion Morgani fänn. Neid lugusid lihtsalt peab lugema. Miks sa sarjale üle läksid? Kuidas sarja kirjutamine üksikutest romaanidest erineb? Kui kaugele sa jutte ette planeerid?

Kui ma oleksin kavatsenud sarja kirjutada, oleksin planeerinud mitu raamatut,
aga seda ma ei teinud. Kui ma hakkasin kirjutama sarja esimest raamatut "Viimane pidu", arvasin, et sellest saab eraldiseisev lugu. Lugu algas küll pisut teistmoodi, millest oleks võinud arvata, et tuleb hoopis sari, sest erinevusi on üpris palju. Mis meile sarjade juures meeldib? Sündmustik võib küll meelde jääda, aga peamiselt mõtleme tegelastele või sündmuskohale. Eraldiseisvas põnevikus
on keskmes loo idee või sündmused.

Ma tean täpselt, kust tuli mõte kirjutada "Viimane pidu". See juhtus 2020. aasta
esimesel päeval. Hakkasin just järve ujuma minema. Meie linnas on kombeks
uusaastal külmas vees supelda. Kuigi mitte nii külmas kui uusaasta aegu siin kandis. Vesi on siiski üsna külm, umbes kolm kraadi. Me ujume seal. Seisame kõik järve kaldal. Seal on väga ilus. Mägi peegeldub veest vastu. Udu hõljub, lausa lummav. Inimesed ütlesid: "Kui kaunis! Meil on vedanud, et elame nii ilusas kohas." Mina ei mõelnud sellele. Mina mõtlesin: "Mis siis, kui vees hulbiks praegu laip?"

Krimikirjanikud mõtlevad kogu aeg mõrvadele. Lakkamata. Metsa all jalutades mõtlete teie lillede ja puude värvidele, aga mina pean aru, kui kaua läheks aega sinna maetud laiba leidmiseks. Koduteel mõtlesin laibale, kujutlesin, kuidas ujujad karjuvad.

Varsti pärast seda tuli pandeemia ja algas karantiin. Inglismaa ja Walesi vahel on piir. Tavaliselt seda ei märkagi. Sealt käiakse ja sõidetakse üle midagi mõtlemata, eriti inglased. Walesis mõeldakse piirile rohkem. Väikeriigi asi. Aga pandeemia ajal muutus piir läbimatuks. Piiri ületamine oli seadusvastane. Kehtisid teised reeglid. See paelus mind. Ma ei tahtnud kirjutada pandeemiast, vaid piiridest. Walesis elava inglasena tajun ma Inglismaa ja Walesi vahelisi pingeid väga teravalt. Tahtsin sellest kirjutada. Mõtlesin järve keskele piiri. Nende kolme raamatu maailm on väljamõeldud versioon mu kodukohast. Ffion elab Walesi poolel ja tema partner Leo Inglismaal.

"Viimast pidu" kirjutades pidasin seda eraldiseisvaks raamatuks. Jõudsin umbes poole peale, enne kui taipasin, et Ffion ei saanud piirduda ühe raamatuga. Ta on liiga suur, liiga vali, pealetükkiv ja huvitav. Hakkasin kogemata sarja kirjutama.

See tekitab mõnikord probleeme. Ma alustan liine, mida peab hiljem jätkama. Näiteks andsin Ffionile koera. Ta sai "Valede mängus" koera. Mõtlesin, et oleks naljakas, kui tal oleks koer. Koera nimi on Dave. Ta on pirakas, väikese poni suurune. Ta kardab üksi olla. Hakkab mööblit närima, kui Ffion ära läheb. Ta kõhutuul haiseb kohutavalt. Ta on väga keeruline koer. Ta sai ootamatult
väga tähtsaks.

Kui hakkasin kirjutama kolmandat raamatut "Teiste inimeste majad", ei saanud koerast lahti. Koera ei saa ära võtta, ta on terveks eluks. Aga ma võtsin. See koer oli mul ristiks kaelas. Kirjutasin pool peatükki valmis ja siis mõtlesin: "Kus see pagana koer on?" Vähe sellest, et ma pean päris elus kolme teismelise, kolme koera ja kitse eest hoolitsema, nüüd on mul ka väljamõeldud koer. Tõeline peavalu.

Nüüdseks oleme kõik tuttavad maalilise Cwm Coedi külaga. Kas see on väljamõeldud paik?

Jah, aga see põhineb tugevalt minu kodukohal. See on väljamõeldud, sest päriselt pole Inglismaa-Walesi piiril järve, mida ma väga tahtsin. Ma tahtsin, et saaksin geograafiaga mängida ja et inimesed saaksid ette kujutada oma maailma.

Minu raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Päris paika on palju raskem
omaenda kohana kujutleda. Olen rääkinud eri rahvusest inimestega, kes elavad kusagil piiri lähedal. See ei pea olema riigipiir. Võib-olla regionaalne piir, mis lahutab kaht erinevat kultuuri, dialekti või demograafilist üksust. Nad kõik näevad
raamatutes oma maailma.

Kasutad Ffion Morgani lugudes päris palju kõmri keelt. Isegi Ffioni kolleeg Leo hakkab seda õppima. Kui palju sa igapäevaselt kõmri keelega kokku puutud? Mul oli raske lugeda. Ma ei saanud midagi aru.

Tahaksin raamatutes kasutatud kõmri keele kohta midagi öelda. Esiteks, sellest ei peagi aru saama. Seda pole kuigi palju, ainult väikesed väljendid. Konteksti järgi on alati selge, mis toimub.

Teiseks, mulle oli väga tähtis kõmri keel sisse panna. Selles maailma nurgas räägitakse kõmri keelt iga päev. Ma elan kõmrikeelses kogukonnas, mu lapsed õpivad kõmrikeelses koolis. Poodides räägitakse kõmri keelt. See on selle maa keel. Inglise keelt kõneldakse ka, Wales on põhimõtteliselt kakskeelne. Aga kõmri keel on tähtis. Selle rääkijaid pole palju, vähem kui miljon. See on keele jaoks ohtlik olukord. Peame seda pruukima, et näidata, et keel on elus.

Mind tuntakse kirjanikuna paljudes riikides. Mulle näis erakordne, et saan kogu maailmale näidata, et kõmri keelt kõneldakse paljudes kodudes. Sellepärast ma seda tegingi. Ma ise räägin kõmri keeles tihti. Olen kohaliku omavalitsuse liige ja koosolekud on kõmri keeles. Ma ei räägi soravalt. Mu lapsed räägivad. Mina oskan segu kõmri ja inglise keelest. Aga ma saan hakkama.

Konstaabel Morgani kolmandas raamatus on üks ootamatu pööre. Kas tuleb ka neljas romaan? Mitu osa kavatsed kirjutada?

Neljandat raamatut ei tule. Praegu. Paaril põhjusel. Ma vahetasin Suurbritannias kirjastajat ja uue kirjastusega on natuke teine kurss. Aga peamine põhjus on, et mul tuli paari aasta eest mõte kirjutada elu parim süžeepööre. See on auahne, julge ja raske trikk. Ma ei teadnud tükk aega, kuidas seda teha. See tundus võimatu. Eelmisel aastal mõtlesin välja, kuidas seda kirjutada ja sellega lugejaid vapustada. Nüüd kergitan küll oma saba. Tahan selle ära teha, eraldiseisvas põnevikus, millega praegu tegelen. Järgmine lugu on ka eraldiseisev.

Ma ei välista Ffioniga jätkamist, aga jätsin ta lugejate jaoks rahuldavasse seisu. Ütleme, et teen pausi. Raamatutest tehakse praegu telesarja. Ma ei tea, kas need jõuavad ekraanile. Viimase kümne aasta jooksul on paljud mu raamatud töös olnud ja ükski pole veel tele-eetrisse jõudnud. Kui sari peaks eetrisse minema, kirjutaksin veel raamatuid. Praegu jätan ta rahule.

Ma sain teada ühe toreda fakti: Walesis on Ffion Morgani nimeline jalgpallur. Kas nimede kokkulangevuse tõttu on midagi naljakat juhtunud?

Mõned lugejad on küsinud, kas minu Ffionile meeldib jalgpall. Kõlab naeruväärselt, aga kõmri nimesid pole nii palju kui inglise nimesid. Ma ei tea, kuidas teistes riikides on. Mu lapsed käivad kohalikus koolis, kus on umbes 400 õpilast. Seal on neli Bethan Jonesi nimelist õpetajat. Neid kutsutakse eesnime ja keskmise nimega, näiteks Bethan Emyr või Bethan Lois.

Autentseid kõmri nimesid on päris raske kasutada. Kahel tegelasel ei tohi olla sama nimi, see ajaks lugeja segadusse. Oli vältimatu, et minu valitud nime kannab mõni päris inimene. See juhtus olema jalgpallur.

Ta näeb sobiv välja. Ta võiks olla su konstaabel. Kes on su kirjanduslikud eeskujud?

Kirjanduslikud eeskujud? Paljud on mind mõjutanud. Kindlasti klassikalised autorid, näiteks Agatha Christie ja Ruth Rendell. Lapsepõlves mõjutasid mind Enid Blytoni raamatud, kuulsa viisiku detektiivlood. Viimastel aastatel inspireerivad mind kaasaegsed naiskrimikirjanikud, näiteks Lisa Jewell ja Ruth Ware. Loen väga erinevaid raamatuid.

Kui ma eile hotellituppa jõudsin, oli mul hea meel saada festivali poolt raamat katkenditega Eesti kirjanikelt. Hakkasin kohe lugema, loodan sealt inspiratsiooni leida. Ehk võiksid järgmise raamatu sündmused toimuda siin. Tahan kindlasti tagasi tulla. Mõni mu romaan võiks küll siin aset leida. Kes teab? Aga ma peaksin kellegi mõrvama. Andke andeks, see on mu töö.

Mitu inimesi sa oma raamatutes mõrvanud oled?

Kui mitu? Ma tõesti ei tea. Peaksin mõrvade üle arvet pidama. Tunneksin end vist sarimõrvarina, kui kodus uksepiidale kriipse tõmbaksin. Ma ei tea. Kindlasti üle kahekümne. Olen tapnud väga palju inimesi. Kõige raskem on leida erinevaid tapmisviise. Ma ei taha olla etteaimatav. Mul on olnud pussitamist, mahalaskmist, mürgitamist, lööke tömbi esemega, paar uppumist.

Anna nõu neile, kes unistavad kirjanikukarjäärist. Milliseid samme peaks astuma, et unistusest saaks romaan? Mida sa soovitad?

Ärge seda tehke. Kõigile ei jätku ruumi.

Soovitan lugeda erinevaid raamatuid. Lugemata ei saa romaani kirjutada. Lugege ka žanriväliseid tekste. Kui tahate kirjutada krimiromaani, lugege romantilist kirjandust, õppige, kuidas teha suhted kaasahaaravaks. Lugege ulmet, et õppida maailma looma. Lugege erinevaid tekste.

Teiseks, kirjutage romaan lõpuni. Tean paljusid, kes alustasid romaani. Neid, kes said valmis, on palju vähem. See on tõeline väljakutse. Ärge muretsege alguse pärast, ärge jääge seda lihvima. Kirjutage edasi, kuni jõuate lõppu. Tühja lehekülge ei saa toimetada.

Kolmandaks, käige paljudel sellistel üritustel. Tulge kuulama, kuidas inimesed raamatuid kirjutavad. Pange erinevaid asju kõrva taha. Kui võimalik, tulge vabatahtlikuks. Festivalid otsivad vabatahtlikke. See on hea võimalus. Saate kirjanikega kohtuda, näete erinevaid üritusi, tutvute kirjanduse ja kirjastamise maailmaga. Kõigil on võrdne võimalus avaldatud saada.

Aitäh, hea nõuanne. Mida sa viimati lugesid?

Loen praegu Karin Slaughteri viimast raamatut. Valmistun teda intervjueerima. Paari nädala pärast olen Londonis sinu rollis. Praegu loen ja teen märkmeid.

Hiljuti lugesin veel midagi head, Briti kirjaniku Jo Callaghani "In the Blink of an Eye". Suurepärane idee: üsna lihtne detektiivlugu, aga üks partneritest on ehtne detektiiv ja teine on tehisaru. Väga nutikas raamat, käsitleb seda, kuidas tehisaru võib olla peaaegu nagu inimene. Üllatavalt liigutav ja väga põnev. Nautisin seda väga.

Saan aru, et tugivõrgustik on kirjanikele väga oluline. Kes kuuluvad sinu tugivõrgustikku?

Mul on hea tugivõrgustik. Mul on professionaalsed tutvused: agent ja kirjastuse meeskond. Mul on ka väga toredad sõbrad. Mu sõber Anna käib minuga järves ujumas. Laipu pole me leidnud, aga ta arutab minuga mu raamatuid. See on tore. Kuid mu parim toetaja, eriti praeguse põneviku juures, on Whatsappi grupp nimega Mõrv.

Kas politsei tunneb ka huvi?

Olen ilmselt kuskil nimekirjas. Mu otsinguajalugu on kohutav. "Kuidas surnukeha happes lahustada?" Whatsappi grupis Mõrv on kuus naist politsei erinevatest osakondadest. Politseiülem, peakriminalist, kriminaalpolitsei ülem. Erinevad osakonnad. Järelevalve. Nemad on mu entsüklopeedia. Küsin nendelt uurimisprotseduuride kohta.

Kui tuleva aasta raamatut kavandama hakkasin, kohtusime Zoomis. Saatsin neile enne purgikokteile. Jõime Zoomis kokteili ja ma rääkisin järgmisest mõrvast, nagu see oleks päris kuritegu. Esitasin asitõendid ja jälgisin, kuidas nad seda lahendasid. Kui nad jõudsid lahendusele lähedale, andsin järgmise vihje ja vaatasin, mida nad teevad. See oli erakordne ja järgmise raamatu juures suureks abiks.

Jään seda ootama. Aitäh minu poolt.

Aitäh!