Vestluse põhjus on su raamat "Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu". Oled pannud kokku muljetavaldava ja õõvastava kogu andmeid ja fakte seksuaalsest vägivallast, mida Vene sõjaväelased, ametnikud ja vahel isegi tavainimesed on Ukrainas läbi viinud. On üsna raske ja tegelikult isegi mõttetu neid fakte siin korrata, aga milliste faktide või lugudega oli sinul isiklikult kõige raskem tegeleda, ja miks?

Ilmselt nendega, mis sisaldasid vestlusi Vene sõjaväelastega Ukrainas, kes neid sõjakuritegusid sooritasid. Me räägime vestlustest, mida nad pidasid oma peredega. Harri Tiido viitas ühele sellisele vestlusele, mida mainin ka oma raamatus, kus ema räägib oma pojaga, kes sõdib Ukraina rindel. Nad räägivad erinevatest piinamismeetoditest ja ema ütleb pojale... Õigupoolest nad jagavad rõõmu piinamise üle. Nad räägivad väga konkreetsetest piinamismeetoditest. Kujuta ette: ema ja poeg! Ja ema ütleb, et temagi tahaks selliseid asju teha, kui saaks. Sellist vestlust on väga raske ette kujutada.

Ja siis veel üks, kus ühe Vene sõduri naine ― sõdur on taas rindel, naise nimi on Olga Bukovskaja ― ta annab oma mehele loa Ukraina naisi vägistada, kui too kasutab kaitsevahendeid. Ja siis ta naerab.

Me võime lugeda nende vestluste transkriptsioone, ja see ei ole päris sama, aga sa kuuled neid. Ja sa mõistad, et see pole lavastus ega telesaade, need on päris inimesed ja päris jutuajamised. Ja siis võib minna netti ja näha sotsiaalmeediat ja FB-lehekülgi...

Muidugi on ukrainlased nende pereliikmed üles otsinud, ja tuleb välja, et mõni vanaema on väga uhke oma poja üle ja nad tähistavad võidupüha. Ja kogu perekond toetab meest, kes sõdib Ukrainas ja sooritab sõjakuritegusid.

Tahtsin need lood raamatusse kirja panna, sest kui sõdurid ei saaks kodust tuge, siis nad ehk poleks nii innukad sõjakuritegusid sooritama. Nad ei suhtuks Ukraina tsiviilelanikesse nii vaenulikult. Nad ei piinaks nii innukalt kinnivõetud Ukraina sõdureid. Sest kõik sõdurid ― sõltumata riigist, sõltumata sõjast ― tahavad minna tagasi koju kangelaste, mitte sõjakurjategijatena. Seega on naiste toetus sõjakuritegudele ülioluline. Selliseid vestlusi kuulata oli kindlasti kõige jahmatavam.

Naised teiste naiste vastu ― seda on raske ette kujutada.

Just. Seda on väga raske mõista.

Rääkides lugudest, mida sa oma raamatus jagad ― olen mõelnud Maša Moskaljovast, kes joonistas pildi Vene agressioonist Ukrainas, kandes Venemaa lippu kirjaga "Ei sõjale". Tema isa pandi selle pildi pärast vangi. Kui keegi küsib sinult, mida peaksid need lood meile rääkima või õpetama, siis mida sa vastaksid?

Seksuaalset vägivalda konfliktikolletes või sõdades tõlgendatakse sageli umbes nii, et seda juhtub alati, igas sõjas. Aga see ei tohiks nii olla. Kui on antud käsk tegutseda vastutustundlikult, on seksuaalse vägivalla tekkimise tõenäosus oluliselt väiksem. Olen üsna kindel, et kuritegusid sõjapiirkondades saaks ära hoida. Teine küsimus on see, kas seda tahetakse teha.

Ja mis puudutab Venemaad, on kuulda palju jutte rahust. Rahu siin ja rahu seal, see tundub Venemaal olevat lausa käibefraas. Kuid ma ei kuule kedagi rääkimas venelaste vastutustundest. Me kuuleme jutte rahust ja Ukraina julgeolekugarantiidest. See on muidugi oluline. Aga samal ajal tundub, nagu oleksid tsiviilisikud avalikust vestlusest kadunud.

Ja isegi kui rahuleping sõlmitaks, ei tähendaks see midagi, aga Venemaa ei lõpeta genotsiidi läbiviimist. Selline "rahu" ei takista venelasi sõjakuritegusid läbi viimast. Tuleks rääkida rohkem sellest, et Venemaa peab enne rahu kehtestamist sellise tegevuse lõpetama.

Muide, millistesse keeltesse on see raamat seni tõlgitud?

Üsna paljudesse, ma ei suuda järge pidada. Esimene oli tõlge prantsuse keelde, sellele järgnes kohe itaalia, siis kõik Põhjamaad. Hiljuti tuli välja ingliskeelne tõlge. Saksa keeles eelmisel aastal, horvaatia keeles samuti tänavu... Neid keeli on palju. Kõigis nendes riikides on tagasiside on olnud hea.

Kas oled kokku puutunud ka umbusuga või väidetega, et sa liialdad?

Muidugi on alati kusagil mõni Vene troll. Kui vaadata netivestlusi ja minna Twitterisse ehk X-i, nagu seda tänapäeval nimetatakse, on seal muidugi palju Vene trolle, kes meenutavad neid vanu lugusid, mida me Eestis liigagi hästi teame. Aga need ei ole tõsiseltvõetavad vestlused.

Mulle tuli üllatusena, et Ukraina laste väljasaatmine on samuti avalikest aruteludest kõrvale jäänud. Aga kui ma käisin näiteks selle aasta algul Austraalias, kohtusin paljude inimestega, kes polnud Ukraina laste väljasaatmisest midagi kuulnud. Kui ma aga rääkisin neile, mis seal tegelikult toimub, said nad kohe aru, miks Venemaa ukrainlasi välja saadab.

Tegelikult ei ole see igal pool nii, olen mitmel pool kuulnud küsimusi: "Miks nad seda teevad?" Aga Austraalias mäletavad inimesed väga hästi, et austraallastel on samuti röövitud sugupõlved. Põlisrahvad seisid silmitsi samasuguse ajupesuga Austraalia valitsuse poolt. Tänu sellele said nad kohe aru, millest jutt käib.

Olen kirjutanud küüditamistest nüüdseks 20 aastat. Mind häirib, et soomlased on sageli küsinud: "Millal sa ükskord lõpetad selle küüditamistest kirjutamise? Äkki liiguks edasi?" Olles kirjutanud 20 aastat küüditamiste tagajärgedest, on mulle kohale jõudnud, et ma pole kirjutanud piisavalt.

Tundub, et Venemaa kontseptsioon kolonialismist ja sellest, kuidas nemad maid vallutavad, ei ole veel piisavalt hästi teada. Ja küüditamine mängib piirkondade okupeerimisel väga tähtsat rolli.

Sa juba mainisid seda teemat, aga märgid ka oma raamatus, et venelaste seksuaalne vägivald ei ole avalik poliitiline teema. Välja arvatud Austraalias. Valgete austraallaste esivanemad olid ju ise tegelikult küüditatud. Kas näed selles protsessis mingeid arenguid, kas oled täheldanud arengut poliitilises tahtes tasakaalustada sellise vägivalla vormi, näiteks pommitamiste või uudistega eesrindelt?

Kardan, et ei. Kindlasti räägitakse sellest kulisside taga. Tahaksin seda uskuda, aga tegelikult mitte.

Mis on sinu arvates sellise olukorra tekitanud? Sellise vaikimise?

Ma ei tea. Vahest puudub selleks poliitiline tahe, aga samas tekib küsimus, miks? Vahest inimesed ei tea sellest piisavalt. Uudistes keskendutakse enamjaolt militaarsetele analüüsidele või uudistele lahinguväljalt, mis on arusaadav, aga samal ajal tähendab see inimsuse aspektist kaugenemist.

Kui me unustame, et Ukraina tähendab inimesi, siis kaotame üldpildi täielikult. Ja ilmselt on lääneriikidele keeruline ka hoomata, miks Venemaa seda sõda peab. Nende jaoks on see identiteedi küsimus. Nad ei näe ukrainlasi ukrainlastena, nad ei leia, et Ukraina peaks olema iseseisev riik. Või rahvus. Nad tahavad, et ukrainlased oleksid venelased. See on identiteedi küsimus.

Teine küsimus on see, et venelased peavad seda sõda, kuna valitseb teatud müütiline arusaam Venemaa vägevusest. Eestis teame seda liigagi hästi. Muu maailma arusaam suurest võimust tähendab olemist kõige keskpunktis, sõdade pidamist... Nende jaoks näitab see Venemaa vägevust.

Lääneriikidel on väga raske aru saada, et meie jaoks tähendab see vägevus midagi hoopis muud. Ja kui Venemaa peab sõda soovist näha end võimsa riigina, siis me ei saa sellise mõtteviisiga leppida, see on lihtsalt võimatu.

Minul tekkis sinu raamatut lugedes mõte, et imperialistlik Venemaa on tegelikult riigi vormis vandenõuteooria. Nagu sa juba mainisid, põhineb see meie uskumusel vene keele, kultuuri, ajaloo ja ühiskonna ülemvõimu. Ja mõistagi usul Vene sõjaväe võitmatusse. Lääs nimetab seda kadedusega "suursuguseks tsivilisatsiooniks". Olen hakanud mõtlema, et ehk on see nende suurim tugevus, sest paljud väljaspool Venemaad kalduvad samuti seda lugu uskuma. Samas on nende suurim nõrkus see, et nad ise seda usuvad. Kas oled selle mõttega nõus, ja kui ei, siis luba mul küsida nii: mis on sinu arvates imperialistliku Venemaa suurim nõrkus?

Raske öelda. Olen sinuga täiesti nõus, aga ma ei tea, kas see on nõrkus...

Vandenõuteooriate vaimustus sai Nõukogude Liidus alguse juba Andropovi ajal. KGB-l oli tegelikult lausa vajadus vandenõuteooriaid välja nuputada. Sest kui poleks olnud vaenlast, ei oleks saanud neid olemas olla, nende eksistentsil puudunuks mõtestatud vajadus, kui räägime Nõukogude Liidu või Venemaa julgeolekuteenistusest.

Seega nad vajavad vandenõuteooriaid ja nad vajavad vaenlast, kes oleks suurem ja tugevam kui kogu Lääs kokku.

Ühtaegu nii suurem kui ka nõrgem.

Kas tegu on tugevuse või nõrkusega, sõltub tegelikult perspektiivist. Nende jaoks on see ka ettekääne mitte muuta inimeste elu paremaks. See annab neile selleks õigustuse ja inimesed lepivad sellega. Seega sõltub perspektiivist, kas see on nõrkus või tugevus.

Sa kirjutad, et seksuaalne vägivald puudutab kogu inimkonda, mitte ainult naisi. Kas oled märganud soopõhiseid erinevusi seksuaalse vägivalla mõistmisel?

Jah, olen sellest teemast ka varem kirjutanud. Pärast #metoo liikumist on avalikes aruteludes toimunud teatud nihe. Samuti tundub, et keegi ei sea enam selle teema olulisust kahtluse alla. See on suurepärane ja me peame nüüd otsustama, mida selles osas ette võtta.

Võrreldes eelnevate sugupõlvedega on antud juhul teistmoodi see, et infot on palju rohkem. Rohkem infot sõjakuritegude kohta ja miks sõda ikka veel kestab. Seda pole varem olnud. Meil on paremad vahendid kuritegude uurimiseks. Aga meil on nii palju infot, et küsimus selle info turvalisusest, mis puudutab ka ohvreid...

Venemaa on meister genotsiidi ja sõjakuritegude eitamises. Nad on selles tõelised meistrid. Neil oli oma nuhk ka rahvusvahelises kohtus, aga ta jäi õnneks vahele. Aga me ei tea nende kohta, kes pole vahele jäänud.

Eesti on väga osav spioonipüüdja ja ma loodan, et teised riigid järgivad seda eeskuju. Ainuüksi fakt, et nad tahtsid rahvusvahelisse kohtusse illegaali sokutada, on selge märk. Nad sokutasid selle nuhi sinna juba aastaid varem. Miks nad seda tegid, kui kõik illegaalid on tegelikult väga kulukas inimressurss?

Nad hakkasid paigutama neid illegaale positsioonidele, kus tegeldakse inimõiguste vastaste ja sõjakuritegudega. Ja seda aastaid enne sissetunge. Olen üsna kindel, et see üks, kes vahele jäi, ei ole ainus.

Tahaksin käsitleda seda väga keerulist teemat teise nurga alt. Sa kirjeldad oma raamatus Tate Modern Museumi külastust, kus olid tunnistajaks pimedusele Venemaa ja Nõukogude imperialismi suhtes. Sa kirjutasid, et Nõukogude Liit on ainus diktatuurne riik, millele muuseumis ei viidatud kui totalitaarsele riigile. Venemaad ei ole sunnitud oma koloniaalset pärandit tunnistama ja seetõttu on ühiskonnas juurdunud teatav karistamatuse põhimõte. Venemaa kolonialismi teema on nagu ― kasutan taas sinu väljendit ― "jõehobu elutoas". Kas Lääne ühiskonnal on praeguses olukorras aktiivne roll, mitte poliitilises ja militaarses, vaid ka vaimses mõttes? Nagu omamoodi kalduvus pehmendada Vene imperialismi?

Ma usun seda kindlasti. Venemaa on väga osav näitamaks "pehmet võimu". Kuni 2022. aastani tegi kultuurimaailm Venemaaga aktiivselt koostööd kunsti ja kultuuri vallas. Ja kui teed Venemaaga koostööd, siis tegelikult levitad ka Venemaa informatsiooni.

Näiteks mõned aastad tagasi taheti Helsingi raamatumessil esitleda Venemaad fookusriigina. Mul oli just ilmunud uus raamat ja ma pidin messile minema, ehkki ma ei kujutanud ette, et läheksin messile, mille fookusriik on Venemaa. Ja riigi rahastuse toel. Kui ütlesin avalikult välja, et ma ei saa sinna minna, nimetas messi korraldaja mind tüdrukuks, kes näeb diivani all koletist. See oli avalik väljaütlemine.

Venemaa oli selleks ajaks juba üht ja teist korda saatnud. Inimesed panid Venemaa ja vene rahva ühte patta näiteks Venemaa opositsiooniga eksiilis. Ma ei tahtnud öelda, et nad ei tohiks vene kultuuri esitleda, küll aga mitte võtta vastu raha Venemaa valitsuselt, sest kui sa neilt raha võtad, siis see, kes maksab, tellib ka muusika. Ja nad oleksid sama hästi võinud jagada kaarte, kus Krimm ja teab mis kohad veel kuuluvad Venemaa alla.

Lõpuks läks kõik hästi, PEN Internationalist sai üks messi sponsoreid. Aga Venemaa saatkond oli sellest üsnagi ärritunud. See on kõigest näide täielikust naiivsusest Venemaaga käitumisel. Ka Soome Rahvusmuuseumis ehk Ateneumis oli üleval Ilja Repini näitus, mida eksponeeriti kõikjal maailmas. Ilja Repin ei olnud venelane, aga ta esindas suurt Vene kunsti kõigis näitusega seotud tekstides. Seega levitasid kõik maailma rahvusmuuseumid seda infot.

Ukrainlastel on väga raske. Vene kunstiajaloolased on andnud selleks oma panuse, võttes ühendust erinevate rahvusmuuseumidega ja esitades kunstnike nimekirja, kelle tööd kuuluvad kunstikollektsioonidesse. Nad parandavad vigu. Olgu, muuseum on sildistanud ühe või teise kunstniku venelaseks, aga ta ei ole venelane. Seda infot on väga raske parandada, sest muuseumid kalduvad arvama, et neil on alati õigus. Ehkki tekib mõistagi küsimus, kust see info üldse pärit on.

Igatahes on see institutsioonipõhine ja toetab Venemaa "pehme võimu" narratiivi. Seda illusoorset kujutist Venemaa vägevast kultuurist levitavad väga suurel määral lääneriigid ise.

Räägime korraks narratiivist. Sa rõhutad korduvalt Venemaa imperialistliku mõtlemise täiesti teistsugust loogikat. Kuriteod ilma karistusteta ja karistused ilma kuritegudeta, nagu Tatjana Ograkova nii elegantselt öelnud on. Mina üritan regulaarselt ― ehkki mitte liiga sageli ― jälgida Venemaa televisiooni propagandasaateid. Ja kohati tundub mulle, et nimetada seal aset leidvaid vestlusi "hullumeelseteks" oleks väga leebelt öeldud. Olen sinuga täiesti nõus. Aga kuidas me saame reageerida või vastata sellisele loogikale, mis tundub meile täieliku ebaloogikana? Las ma toon siin näite nn "tervistavast vägistamisest". Kuidas peaks sellisesse ebaloogikasse suhtuma?

Me võime tõsta teadlikkust. Ja ühtlasi rõhutada, et kui Venemaa pääseb taas karistuseta, jäävadki sellised kuriteod tulevikus korduma. Isegi nendes riikides, kus inimesed võivad mõelda: "Venemaa ei too oma tanke minu koduhoovi, seega mul on suva." Aga ei tohiks olla.

Nad unistavad pidevalt Berliini ja Londoni pommitamisest, Lissabonini jõudmisest, ehkki nad pole isegi Harkivini jõudnud.

Ei, aga siin on taas tegu imperialistliku vägevusega. See on nende meelest vägev, aga mitte meie meelest.

See, kuidas nad ekspordivad praegu misogüüniat ja väljasaatmiste legaliseerimist, peaks tegelikult puudutama kõiki maailma inimesi. Sest kui nad neid oskusi ekspordivad, võivad samasuguse mõtteviisiga rahvad või riigid või ka väiksemad rühmitused seda eeskuju järgida.

Liberaaldemokraatlikes riikides on muidugi raske uskuda, et keegi võiks pidada Venemaad ja tema tegutsemist eeskujuks, kuid igas riigis, ka Euroopas, on rühmitusi, kes tõepoolest peavad Venemaad eeskujuks. Sellepärast puudutab see naiste ja laste õigusi kõikjal maailmas.

Veel üllatab mind... Üritan ka oma raamatus näidata, et Venemaa kasutab Ukrainas ilmselgelt misogüüniat. Seda nii siseriiklikus kui ka ülemaailmses poliitikas, sest Nõukogude Liidu ajal eksporditi samamoodi kommunismi, mis tundus paljudele meeldiv. Kuni nad pidid selles elama.

Paberil tundus see paljudele tore, seega oli seda lihtne eksportida. Sellepärast on neil tänini sõpru mitmetes Aafrika riikides. Kuid täna pole neil enam eksportimiseks sellist ideoloogiat. Nad võiksid muidugi eksportida õigeusku, aga maailmas ei ole nii palju õigeusklikke riike. Etioopias on muidugi suur Vene kultuurikeskus. Aga sa ei saa maailma vallutada õigeusu kirikuga. Küll aga saab maailma vallutada misogüüniaga.

Selles mõttes on kõikjal maailmas väga suur huvi inimõiguste ja naiste õiguste liikumiste vastu, sest igas riigis, isegi liberaaldemokraatlikes, on inimesi, kellele ei meeldi, et naistel on suuremad õigused. Nad võivad leida sama mõtteviisiga väiksemaid kogukondi või rakukesi igas riigis ning seeläbi jõudu koguda. See kujutab kahtlemata ohtu ka nendele riikidele, kellel pole Venemaaga ühist piiri.

Näiteks mainin siin raamatus naiste marssi USA-s. See oli suurim meeleavaldus, kus osales miljon inimest. Ja alles mõned aastad hiljem tegid paar Stanfordi ülikooli teadlast analüüsi, mis näitas, et 30 protsenti interneti misogüünide vihast naiste marsi vastu oli tegelikult Vene sõjaväeteenistuse algatatud. Kujutage ette, Vene sõjavägi tunneb feminismi vastu nii suurt huvi!

Raamatu "Samasse jõkke" teema on leebelt öeldes sünge, kohati isegi lootusetu. Ehkki sa kirjutad ilusti, et vene rahva põhivaenlane on Vene riik ise, on raske uskuda, et Venemaa lähiajal muutuks. Kuid kas sinu raamat sisaldab ka mingeidki lootusterakesi? Ja kui nii, siis kust neid leida?

Tahtsin seda raamatut kirjutada sellepärast, et... Tahtsin näidata, et on võimalik kirjutada ja rääkida seksuaalsest vägivallast ka lugejale talutaval viisil. See raamat annab hea võimaluse nendest asjadest rääkida, sest uudistes ei näidata ilmselgelt kõike, mis toimub.

Ajakirjanikud on pidevalt hädas, sest nad ei saa enamikku nendeni jõudnud fotodest avaldada, kuna need on liiga õõvastavad. See on väljakutse: kuidas rääkida millestki, mis on nii õudne, et ei saa isegi pilte näidata? Aga sõnadega saab. Ja essee formaat võimaldas mul kasutada kirjanduslikke oskusi, mis teevad lugemise meeldivamaks, kui võiks arvata.

Igatahes oli see minu mõte: seda raamatut võivad lugeda nii 15- kui ka 80-aastased. Minu eesmärk oli kirjutada see kõigile arusaadavas keeles ja ma loodan, et see õnnestus, ehkki ma ei tea.

Kindlasti õnnestus.

Tänan. Samas on mul ka tunne, et paljud inimesed... Kui küsitakse, millest ma kirjutan, ja ma ütlen, et Vene veresaunast, siis inimesed reageerivad nii...

Aga raamatuformaat annab meeldiva võimaluse kirjutada asjadest, millest on pea võimatu rääkida või mis on liiga talumatud. Lugemine on isiklik kogemus ja see tähendab, et su enda mõistus üritab omal moel loetuga kohaneda.

Samas pakuvad ka kirjanduslikud vahendid teatud võimalusi keeruliste teemadega tegelemiseks. Unustasin nüüd su algse küsimuse.

Sa juba vastasid sellele.

Väga hea.

Sa ei ole teinud saladust, et seda raamatut kirjutades mõtlesid oma vanatädist, kes oli eestlane. See raamat on mingis mõttes pühendatud talle, tema vaikimisele. Kas võib öelda, et kogu su looming, mitte ainult "Samasse jõkke", on võitlus sinu vanatädi vaikimise vastu?

Jah, võib öelda, et ma võitlen sõnadega, sest kuidas leida õigusemõistmist? Kõik Nõukogude Liidu okupatsiooni ohvrid väärivad õigusemõistmist, kuid seaduslikud kohtuveskid jahvatavad väga aeglaselt. Nende teemade käsitlemine on samuti üks õigusemõistmise vorme.

Kui mõelda venelaste kavatsustest, siis nende eesmärk on hävitada üks rahvas või rahvad ja hävitada ka nende mälu. Meie võitleme nende kavatsuste vastu sõnadega. Kui sõnad on olemas, kui me räägime ja meenutame, saame talletada mälu raamatulehekülgedel. Nii saame võidelda nende kavatsuste vastu.

Eesti on riik, kus teatakse väga hästi, kuidas keele ja kirjanduse abil rasketest aegadest üle saada. Kui keel, kirjandus ja kultuur lämmatada, siis mis üldse jääb? Me ei tea enam, kes me oleme, ja see on üks Venemaa probleeme, sest neil puudub rahvuslik identiteet. See oli rajatud nende müütilisele vägevusele. Selles mõttes on kirjandus suurepärane vahend võidelda väga kuritahtlike kavatsustega. Aga kuna ma kirjutan ka ajaloolisi raamatuid, ei ole minu ajaperspektiiv sama nagu tänapäeva sotsiaalmeedial.

Kui mõtlen oma vanavanemate sugupõlvele, siis neil ei olnud võimalust sellistest asjadest avalikult kirjutada või isegi rääkida. Aga nüüd saame seda teha, ja see on positiivne areng. Selles suhtes ei ole ma täiesti lootusetu, sest see on ilmselt esimene kord inimkonna ajaloos, kui me saame seksuaalsetest sõjakuritegudest avalikult rääkida. See on progress, isegi kui...

Väga valus progress.

Valus küll, aga ikkagi progress. Ja Ukraina on juba seksuaalsete sõjakuritegude ohvritele kompensatsiooni maksnud. See on esimene kord.

Ehkki tegu on väikeste summadega, on see sümboolses mõttes oluline: see annab tunnistust, et tegu on ohvrite ja sõjakuritegudega. See on suur samm, sest see on esimene kord inimkonna ajaloos: ohvritele makstakse kompensatsiooni, ehkki sõda alles kestab. See on juba edasiminek.

Meie koostöö sai alguse juba üle 15 aasta tagasi, kui tõlkisin sinu romaani "Puhastus". Su kirjanduslik elu oli tollal ja on kindlasti praegugi väga pingeline, tegeledes sedavõrd valusate ja keeruliste teemadega. Mis annab sulle jõudu edasi minna? Kui see pole saladus?

Ei ole saladus. Leian, et see on minu kohustus ja samal ajal privileeg. Kirjutamine on ainus asi, mida ma teha oskan, seega ka ainus asi, millega ma tegeleda saan.

Samas elan ma liberaaldemokraatlikus riigis. Kui mina suud lahti ei tee, kuidas me saame siis eeldada, et inimesed, kes ei ela nii privilegeeritud tingimustes, üldse suu lahti teevad?

Kuidas me saame olla kindlad, et me ise tulevikus samu vigu ei tee?

Just.

Kuidas sa tuled toime ärevuse ja hirmudega, mis praegu ähvardavalt meie pea kohal hõljuvad? Suurema sõjaväelise konflikti ohuga Euroopas? Kas sul on omad rituaalid?

Enamiku lääneriikide probleem on selles, et nad peavad end piisavalt privilegeerituks, otsustamaks, kas sõda tuleb või ei. Eestlased seevastu teavad hästi, et see ei ole nende otsustada. Kui Venemaa otsustab teie riiki rünnata, siis te võite vastu sõdida, aga see pole teie valida. Sama lugu on Soomega.

Mul on tunne, et paljudes riikides usuvad inimesed 20. sajandil, et nad saavad ise valida americano ja flat white'i vahel. Et nad saavad valida, kas sõda tuleb või ei. Aga see lihtsalt ei ole teie valida.

Ainus, mida te teha saate, on kaitsta oma riiki ja selle demokraatlikku korda. See on meie parim julgeolek. Keegi ei taha sõda, aga see pole meie valida.

Tahaksin nüüd teemat vahetada. Sul on Eesti juured. Mis on su lemmikpaik Eestis, kui see üldse olemas on?

Lemmikpaik... See on veidi abstraktsem kui üks konkreetne koht. Õhk ja valgus. Eesti õhk ja valgus on teistsugused kui kusagil mujal.

Teistsugused kui Soomes?

Jah. Seda on tunda juba enne Eestisse saabumist.

Tõesti?

Jah, kindlasti. Ja valgus on samuti teistsugune, seega ütlen: õhk ja valgus. Nimetan Läänemerd mõnikord hapukoorepiiriks. Ehkki tänapäeval saab ka Soomes Eesti hapukoort, ja see on tore.

Seega, koht võib mingis mõttes olla ka tunnetatav, mitte niivõrd üks konkreetne koht.

Luba küsida, kuidas sa kavatsed oma kirjanduslikku tegevust jätkata?

Hetkel kirjutan libretot...

On see sul esimene?

Ei-ei. Tegelikult mul on praegu töös lausa kaks libretot. Ja ka üks romaan, mida alustasin juba 2019. Ma ei ole jõudnud seda lõpetada, loodetavasti juhtub see varsti.

Loodame.