P. I. Filimonov: Katrin, ma lugesin sinu novellikogu "Prügimaja Dionysus" ja mulle meeldis, pean ausalt ütlema. Ma ei oodanud alguses, et see mulle meeldib, aga meeldis. Mõned novellid rohkem, teised vähem, see on loomulik, aga küsiksin alustuseks, et miks just novell? On see sinu lemmikžanr või oled mõelnud ka mõne suurema žanri peale? Või ongi novell sinu see?

Katrin Ruus: Ma vist ei ole üldse žanripõhiselt mõelnud ja kindlasti ei saa ka kõiki neid lugusid, mis selles kogus on, novellideks nimetada. Sageli on need pigem sellised jutud, võib-olla mõni kvalifitseerub novelliks ka.

Kuna mul ongi see üks raamat, siis võrreldes sinuga on see alles algus, nii et mine tea. Ma pigem kirjutan, kui mingi mõte või idee tuleb, ma ei tea ju täpselt, mis sellest vormub. Ma olen kirjutanud ka luuletusi, aga ei kammitse ennast sellega, et peaksin kuskile formaati kirjutama.

Filimonov: Hea vastus, aga siis palun defineeri, mis on novelli ja jutu vahe.

Ruus: Sellest on nii palju räägitud ja professionaalid võib-olla teavad seda täpsemalt, aga kui selle kogu jutte või novelle hakata eraldi lahkama, näiteks "Teraslindu", mis võitis ka novellipreemia, siis ta oli oma struktuurilt ja puänteeritustelt ja kõigelt justkui kõige novellilähedasem tekst seal kogus. Võib-olla ka "Tegova naine". Samas on mul ka väga palju lühijutukesi.

Mina olin eelnevalt lugenud mõnda sinu novelli, aga ma ei olnud lugenud romaane ja võtsin ette selle "Alicante", veel paar teost, põhimõtteliselt kõik, mida ma raamatukogust sain, et vaadata, kellega tegu on, kuidas kirjutab ja nii edasi. Mul on elus sageli nii, et kui ma mingi teema või autori sisse lähen, siis hakkavad mu elus ka teised asjad iseenesest samasse tunnetusse minema. Maailm sinu ümber hakkab ka pakkuma raamatust loetud või kogetud situatsioone.

Ma tahtsin välja tuua ühe juhtumi, mis mind oleks olmelises olukorras üsna närvi ajanud. Ma elan ise Stroomis ja seal on üsna kirev elu, aga meie trepikoda on olnud üsna rahulik. Ma ei süüdista sinu teoseid, et mul seal igasugu asju juhtuma hakkas, aga ma kuidagi tajusin, et mingisugused maailmad hakkasid kokku jooksma. Avastasin, et ma ei olnud märganud, et minu korterist diagonaalis asuvas korteris toimub kaks aastat remont. Ma ei olnud sellele ise tähelepanu pööranud ja lihtsalt kogu aeg nägin seda inimest, kes teeb remonti, tassib mingeid segupotte. Ainsad hetked, kui ma näen, et ta liigub ja see remont muudkui kestab ja kestab.

Raamatute lugemise keskel ühel hetkel märkasin, et seal on midagi muutunud. Iga päev umbes kella ühest kolmeni toimub selline aktsioon, et inimene paneb muusika põhja, avab kõik aknad ja lihtsalt röögib. Kaks tundi röögib. Selline röökimine, et hakkad mõtlema, et äkki on abi vaja või kas see on mulle ohtlik. Ei oska aru saada, mis selle taga on. Kell kolm ta pani aknad kinni, see kõik lõppes ja ta ei tülitanud mitte kedagi.

Mind see nii väga ei häirinud, aga inimene, kes tema kohal elab, oli sellest rohkem häiritud. Ta tuli minuga rääkima, et kas me saaksime uurida, mis täpselt toimub, sest tal on vana ema ja ema nutab, sest ta ei suuda selle röökimise sees olla. Mina olin oma lugemismaailmas ja ütlesin, et muidugi saame. Võib-olla mõnel teisel juhul ei oleks ma julgenud sinna ukse taha minna ja oleksin mõelnud, et parem oleks neid asju kuidagi teistmoodi lahendada.

Aga ma ikkagi läksin, koputasin ja uurisin: "Meil on siin selline mure, et kas teil on midagi lahti, miks te röögite. See tekitab meis muret." Ma ootasin mingit teist inimtüüpi, aga mulle tuli vastu täiesti korralik tööriietes keskealine mees, selge pilguga. Ta ütles: "Ei, ma armastan lihtsalt valjult muusikat kuulata ja see on lubatud kella 11-ni." Sellest polnud muidugi midagi, me kõik kuulame siin vahepeal muusikat, aga lisasin veel: "Ma lihtsalt panin tähele, et te röögite kaks tundi. Kas sellel on mingi põhjus? On teil midagi viga?" Tema vastas: "Ei ole, ma ise küll seda tähele ei pane."

Selle peale ei osanud ma midagi kosta ja ütlesin lihtsalt, et kui teil otseselt mingit väga veenvat põhjust ei ole, siis kas on võimalik, et te äkki ei röögi. Selle peale ütles mees: "Tavai."

Nendes sinu lugudes ja ka romaanis on see sama tunnetus. Kuidagi asjad lihtsalt kulgevad, inimesed satuvad olukordadesse ja lõpuks on ikkagi nu davai. Lähme edasi ja vaatame, mis see järgmine eluetapp toob.

Filimonov: Sul on iga novelli lõppu märgitud, millal ja kus see esimest korda avaldati. Miks sa seda teed? Kas sulle on oluline aega niiviisi fikseerida? Ma küsin seda sellepärast, et mul on vastupidi. Ma olen alati arvanud, et ei ole absoluutselt oluline, millal mingi tekst on kirjutatud. Ajastu võib-olla on oluline, et me kirjutame mõne Euroopa sõja ajast, aga need konkreetsed aastad, kuud, päevad koos konkreetse väljaandega, ei oma mulle mingit tähendust. Miks see sulle tähtis on?

Ruus: Ei, see ei ole mulle otseselt tähtis. Võib-olla on see ka toimetaja otsus olnud, et võiks olla kirjas, kus ja millal need lood on ilmunud. Kuna seal on ka varasemaid lugusid, mille puhul võib-olla on kuidagi oluline näidata, et need on pärit näiteks 2007. aastast. Praegu on 2025, ja nii joonistub välja mingi ajaline telg – kuidas kirjutaja on varem kirjutanud ja kuidas ta nüüd kirjutab. Aga mulle endale see ajaline nüanss ei ole kindlasti nii oluline, sest minu enda lugudeski on aeg minu meelest väga amorfne.

Minu jaoks aega justkui ei eksisteerigi. Ma üritan kogu aeg on kuskil mingisuguseid niidikesi kokku viia, aga need eriti ei lähe kokku. Ja siis ma avastangi, et see, millest ma kirjutan, ja mingid oma eluloolised asjad – seal ei ole justkui mingit lineaarset kulgemist nagunii.

Filimonov: Kui ma praegu hakkan mõtlema, siis sinu juttude ja novellide süžeed toimuvad tõesti n-ö ajatus ruumis. Reeglina ei ole mingeid ajatunnuseid või vihjeid ajale, kus tegevustik toimub. Minu meelest on see hea kirjanduse tunnus.

Ruus: Ma kuidagi ei tunne vajadust selle järgi. Seal tuleb ka mäluteema mängu, et ega ma nii täpselt ei mäleta ka.

Filimonov: Üks asi, mis mulle väga meeldis – ma ei mäleta, et oleksin seda ükskõik millise teise raamatu puhul märganud, aga sinu puhul paistis see väga selgelt välja. Sa mängid oma minategelase perekonnaseisuga väga ebatavaliselt ja minu jaoks väga üllatuslikult. Kord on minategelane täiesti abielus ja tal on mitu last – neliteist või midagi sellist. Kord on ta üksik naine, kes ei mõtle abiellumisele ega meestele ja on kindel, et jääb elu lõpuni üksi. Kord on tal mingi armusuhe sündimas ja tekkimas. See ambivalentsus meeldis mulle väga. Tahaksin, et sa seda ise kommenteeriksid.

Ruus: Ma arvan, et asi on selles, et need minategelased ei ole ju mina. Mul ongi kirjutades alati see vabadus luua karakter ja hakata sealt siis neid asju ajama.

Filimonov: Ma küsin siis nii, et kui palju on sind ennast nende novellide ja juttude minategelastes? Mitu protsenti sinust?

Ruus: Ma ei oska ise ka enam öelda, mitu protsenti seal minust on, sest ma ise olen nende lugude kirjutamise jooksul kogu aeg muutunud. Kui ma mõnda lugu kirjutasin, võis seal olla minust võib-olla 30 või 40 protsenti, aga ajaga see kõik muutub. Mõnda lugu hiljem üle vaadates näen, et seal ei ole enam minust mitte midagi.

Kuna ma kasutan teatud nimesid, mille taustu või eluloolisi seoseid lugejad teavad, siis ma kasutan neid teadlikult ära, toon neid oma tegelaste ellu. Kindlasti on seal ka elulisi elemente – kui näiteks kuskil reisil käia või mingi olukord läbi elada, siis püüan need situatsioonid kirja panna. Aga loomulikult kogu aeg paned midagi juurde, võtad midagi vähemaks, jätad midagi võib-olla mõne teise loo jaoks alles.

Kirjanduse võlu minu jaoks ongi see, et kirjutades saab kogu aeg mängida. Ja mulle meeldib see, et kui kirjutama hakkan, siis ei tea ma ka ise täpselt, mis juhtuma hakkab. Lihtsalt hakkad minema ja siis näed, kuidas tegelane kirjutamise käigus kujuneb. Sa paned küll mingid jooned paika, aga tegelane hakkab elama oma elu.

Filimonov: Ma küsin seda sellepärast, et minu jaoks ei ole see asi nii lihtne. Tõepoolest, kui ma mina-vormis kirjutan, siis püüan teha nii, et see tegelane oleks minust võimalikult erinev – et temas ei oleks väga palju mind. Aga kirjutamise käigus hakkan märkama, et need väikesed asjad, mille peale alguses võib-olla ei mõtlegi – näiteks, kas see tegelane on abielus või mitte, kas tal on õdesid-vendi – need reedavad mind kogu aeg. Mina päriselus ei ole, mul ei ole õdesid ega vendi, olen üksik laps. Ja "Alicantesse" ma lausa vägisi panin selle venna. Ja see venna-lugu seal oligi vist kõige raskem, millest pidin kirjutama, sest ma ei kujuta ette, kuidas see käib. Tegelikult mul ei ole kunagi venda olnud ja enam ei saagi olla. Ja see oligi see, mida ma sinu puhul imetlesin.

Ruus: Jah, mul on vist olnud läbi selle kirjutamisaja – või üldse läbi elu – see, et ma kuidagi armastan inimesi kuulata. Väga palju. Ja kui ma kellesegi kiindun või keegi pakub mulle huvi, siis ma püüan sellesse inimesse hästi süvitsi minna. Võib-olla see aitabki mul kirjutades justkui sellesse teise inimesse sisse minna ja püüda kirjutada justkui kellegi teisena. See on natuke üle pakutud, aga ma ise tunnen küll, et mõnikord on mul pärast raskusi rollist välja tulemisega. Võtan ühe tegelase ja pärast mõtlen, et kui palju seal oli mind ja kui palju olin ma hoopis keegi teine. See on kuidagi hästi loomulik ja see pakub mulle kirjutamisel hästi palju rõõmu.

Aga "Alicante" puhul tahtsin kindlasti veel öelda seda, mida sinu teoste kohta on ka väga palju kirjutatud, et sul on sellised hästi löövad algused. Need haaravad kohe kaasa. Seda on palju rõhutatud, ja ma mõtlesin just selle alguslause peale – see on nagu konks, sa hakkadki edasi lugema. See on umbes nagu krimka fenomen: sa saad mingi teadmise ja tahad juba sellepärast lõpuni lugeda.

"Alicantega" on minu meelest täpselt sama lugu – see on väga osavalt üles ehitatud. Siin on sul mitu keerdu sees, aga algab ta nii: "Ma elan majas, mille seinale on kirjutatud "Rita on lita"" – sa kohe mõtled, mis maja see on, kes on Rita. Sa ei saa jätta pooleli.

Mul tuligi mitu kriminulli meelde, kuigi sinu raamatus neid teemasid otseselt ei ole, aga ülesehituslikult sa tahad teada, mis on mis ja kuhu see kõik viib. Sulle antakse väikseid vihjeid, aga asja ennast ei anta kohe kätte. Sa pead nende vihjete põhjal ise liikuma.

Okei, siin ta mainib midagi, siis laseb loo minna mujale, räägib veel umbes kümnest asjast, ja siis jõuab tagasi – ning sa mõtled: ahhaa, võib-olla nüüd saan ma teada! See on nagu heades krimkades, kus alles viimasel leheküljel saad teada, kes on mõrvar. Selline loogika ja ülesehitus mulle väga sümpatiseeris – oled sellest lugejana kohe haaratud ja läheb kiiresti edasi.

Ja veel – mulle meeldis ka see stiil. Mulle meeldib ka, et tõlge ei ole tehtud liiga "puhtaks". Siin on säilitatud ka näiteks vene keele mõju, mis mulle väga meeldib. See lisab head kõnekeelsust. Sinu jutustamisstiili puhul mulle meeldis jällegi see "no nii", "ja siis", "ja siis juhtus see" – nii, nagu inimene sageli päris elus lugusid jutustab.

Filimonov: See konkreetne raamat oligi meelega üles ehitatud kõnekeelsena ja suulise esitusena, sest peategelane, minategelane, pidi olema püstijalakoomik. Mõtlesin selle üle päris palju – kuidas ta räägib, millest ta räägib. Käisin kontsertidel ja esinemistel, kuulasin neid üsna palju ja üritasin matkida nende esinemisviisi.

Samuti jälgisin enda ja oma sõprade jutustamisviisi. Mul oli juba esimeses romaanis selline mõttekäik, et kui inimene tahab sulle mingit juttu rääkida, siis selle jutustamise käigus jutustab ta sulle tegelikult neli-viis-kuus muud lugu, enne kui jõuab selle algse loo ivani. See on inimestele lihtsalt omane. Inimesed ongi sellised. Jah, sa tahtsid näiteks rääkida oma sissejuhatuses, kuidas me sinuga siia sattusime – ja rääkisid hoopis loo oma naabrist. No vot, sellised lood.

Ruus: Novellides on üsna konkreetsed tegelased, nende enamasti väga kummalised situatsioonid ja lood. Sinu novellides – ja ka romaanis – võetakse inimest sageli kui mingit objekti, kellega hakatakse midagi tegema. Minu meelest iseloomustab sinu novell "Viies" väga hästi ka teiste novellide ja romaani tegelasi. Neil ei ole justkui vaba valikut – sinuga midagi lihtsalt toimub. Samamoodi sinule Tuglase preemia teeninud "Sebastian Rüütli tõehetk" – seal ka ei ole justkui tegelasel valikut: sa lähed matustele ja sul on erektsioon, ja see ei ole sinu valik. See lugu oli selles mõttes väga võimas.

Mulle meeldib nende tegelaste puhul just see inimese paratamatus ja ausus – see, et sa ei saa olukordi kontrollida. See teeb sinu novellide ja romaani tegelased väga sümpaatseks. Nad ei ole sellised, kes kontrolliks kõike, mis nendega juhtub või kuhu nad satuvad.

Filimonov: Meie elud ongi sellised, et me ei ole alati võimelised oma elu omanikud või valitsejad olema. Päris tihti lähme vooluga kaasa. See on lihtsam ka, lihtsam on mitte mõelda, alluda teistele meist tugevamatele tahetele ja nii edasi. Igaüks tahab meist mõelda, et oleme tugevad ja suure tahtega inimesed, kes otsustavad oma elu üle ise, aga paraku enamuste puhul see nii ei ole. Vähemalt mina arvan nii.

Ruus: "Alicante" peategelane Klim on ka mõnusalt naiivne. Mulle meeldib, et ta alati justkui teaks, kuidas elama peab, aga samal ajal on naiivne, kui võtta näiteks see armeenlaste gäng. Ta satub nii rumalasse situatsiooni, kuna usub, et saab kellegi käest raha, mida ta kunagi tagastama ei pea. See ei ole kunagi nii. Alati on elus nii, et raha või midagi muud oodatakse sinult mingil viisil tagasi. Minu jaoks on see meespeategelane väga sümpaatne.

Filimonov: Sa oled vist esimene, kes sedasi arvab.

Ruus: Minu meelest on tema puhul kõik nii inimlikult arusaadav. Võib-olla ma olen ise ka olnud elus väga paljudes situatsioonides, kus asjad lihtsalt juhtuvad ja vahepeal sa ei saagi aru, mis toimub. Aga see aus, vahetu ja mitte kuidagi poosetav stiil mulle meeldib.

Filimonov: Kohe sinu kogumiku alguses oli selline jutt, kus minategelase vanaema oli suremas ja minategelane lootis, et vanaema jätab talle korteri. Vanaema seda ei teinud. Sellel minategelasel arenes välja selline arusaam, millest ma tahaksin ka rääkida. Meie armastus oma sugulaste vastu ei ole absoluutne, ei ole ka tingimusteta. Me ei pruugi, ei pea oma ligimest, sugulast või vanaema armastama, kui ta meile korterit ei jäta. See oli väga hea ja väga terav mõttekäik ja mina olen sellega täiesti päri. Minu praegune elu natukene haakub sellega, jutt ei käi korterist, aga ma ei hakka täpsemalt jutustama. Aga kui ma seda lugesin, siis see minuga haakus.

Ühest küljest on see inimlik seadus, et me armastame oma lähedasi, sugulasi, vanemaid ja vanavanemaid, aga lõppude lõpuks ei ole me kohustatud seda tegema ja nemad peavad ka meie armastuse välja teenima.

Ruus: See on selle novellikogu esimene lugu "Fantoom", mille algus on üsna konkreetselt võetud minu vestlusest vanaemaga mingisugusel hetkel, kus mul oli tõesti vaja, et ta annaks mulle korteriostmiseks tagatise. Oligi keeruline olukord. Ma muidugi tundsin oma vanaema piisavalt, ta oli alati üsna kange mutt ja ma ei arvanud, et ta ütleb kohe "jah, kullake, võta kõik, mis mul on".

Meie suhted olid muidu ka kohati keerulised, sest kui ma väike olin, siis ta pani mind kogu aeg tööle. Ma lõpuks ütlesin talle, et vanaema, ma ei jõua enam, tunnen ennast nagu Tuhkatriinu. Oli selliseid dramaatilisi vestluseid. Aga seal kõnes ma uurisin, kas oleks mingisugune variant, mul on elus selline olukord ja ma tegelikult võtsin päevi hoogu, et seda kõnet teha. Ja vanaema konkreetselt ütles, et ma ei tee seda, sest, nagu seal looski on, sa võid esimesena ära surra.

Filimonov: Ja see minategelane sattus sellest täielikku raevu ja ma lugedes mõtlesin, et see raev on täiesti õigustatud. Miks see vanamutt vingub seal?! Öelgu, mis tahab, aga tema sureb esimesena, eks ole.

Ruus: Siis ma olin noorem ka ja mõtlesin, et miks ta üldse niimoodi arvab. Väga palju mõtteid tekkis. Kas minu elatud elu on talle jätnud mulje, et see oht on õhus. Andis väga palju mõtteainet.

Sugulaste teemat ma olen siin-seal ka maininud ning oma filmidega seoses on see ka kõneaineks tulnud, et sugulus on pealesunnitud lähedus.

Filimonov: Absoluutselt, me paraku ei vali oma vanemaid ega sugulasi. Sellest on kahju tegelikult, sest võib-olla oleksin ma tahtnud sündida mõnda teise perre. Kindlasti oleksin tahtnud, jah, tegelikult. Nüüd ma olen muidugi juba leppinud.

Ruus: Lapsena, viie- või kuueaastasena sageli tekib inimestel see mõte, et äkki ma olen ikkagi lapsendatud. Aga siis vaatad otsa oma vanematele ja peeglisse ning saad aru, et siin ei ole mingit varianti.