Romaani ajendas Ehinit kirjutama sisemine tung. "Olin juba teinud elu kohta proosavormis tähelepanekuid," rääkis Ehin raamatust, kus on väga kirev tegelastering. On tuntud nimesid, vähem tuntud nimesid, juttu tuleb ka Ehini emast ja elukaaslasest.

"Üldiselt ma olen tänulik, et mu tegelased nõustusid olema raamatus niisama veidrad ja vastuolulised kui ma ise olen. Nad olid lahked kirjanikuga. Aga kui meil toimus kodus kaks suurt pidu – ühe nimi on romaanis veidrike pidu ja teine pidu on nimetamata, aga ta sattus olema selline tuntud kirjanike pidu – ja need toimusid ajal, mil ma olin parasjagu raamatu kirjutamiseks head hoogu täis, pidudel toimus ägedaid asju, siis Contra, Mika Keränen ja Justin Petrone kõik andsid oma nõusoleku, et võib neist kirjutada päris nimedega," selgitas Ehin.

Kirjanik tõdes, et tema sõpruskonnas oli ka konservatiivsemaid hääli. "Nad ütlesid, et ma paneks ikka endale Maali nimeks ja Silverile (Silver Sepp, Ehini elukaaslane, toim.), aga see kamuflaaž tundus mulle mitte-vajalik. Kõige toredam tundus see raamat mulle sellise otse, enda nimel ja olevikus kirjandusliku võimalusena," lisas ta.

Ehinil põhinev figuur võtab raamatus mitmeid erinevaid minasid – aasta ema, loominguline jumalanna, fuuria, luhalt leitud naine. Üheks raamatu tõukejõuks oligi tõdemus, et nende erinevate rollide vahel liiklemine Ehinile kerge ei ole.

"Ma olen sünnipoolest saanud kaasa sellise unistava, igatseva, luulelise loomuse ja vahel ka melanhoolse. Nii et Silveri sangviinilisus ja minu kohatine melanhoolsus moodustavad ilmselt naljaka koosluse ja raamat süngeks ei lähe. Inimestelt on tulnud tagasisidet, et see on rõõmus romaan ja kujutlusvõimet õhetav," rääkis Ehin.

Romaani ja luuletuse kirjutamine Ehini jaoks põhimõtteliselt ei erine. "Ma olen näinud kõikide oma luulekogudega sama palju vaeva ja neid on olnud enamasti sama tore kirjutada. Kuid selles mõttes ta erineb, et romaanis saab kirjutada luuletuseni jõudmise teedest. Sügava luuletuseni jõudmine võib ju olla naljakas, traagiline ja koomiline. Nii et neid lugusid, kuidas jõuda millegi sügavani, millega hing on rahul, neid on siin raamatus palju," selgitas kirjanik.

Kuigi raamatus ütleb Kristjan Jaak Peterson Ehinile, et südametammide taha koguneb ainult prahti, millest on hoopis olulisemaid asju. "Aga ma arvan, et igal inimesel on omad tabud ja tammid. Oluline on neid teada ja püüdma neid tundma õppida – mida me varjame, mida me väldime, mida tagasi hoiame. Seda raamatut kirjutades nägin ma sellega vaeva, käisin ka psühhoterapeudi juures mitu aastat, et osata ikka enda üle nalja teha," rääkis Ehin.

"Rahvana on meil ka südametammid ja kollektiivne alateadvus. Sinna tammide taha koguneb ka huvitavaid asju, need purskuvad vahetevahel välja. Nii tarkused kui rumalused," muigas Ehin.