Ilmar Tomuski on iga raamatu sünnilugu erinev. "Kukeleegu" mõte sündis lastekirjanikul jaanipäeval, mil ta käis abikaasa ja noorema pojaga lõket tegemas. Nende grillimist saatsid laulvad linnud, mis tekitas isa ja poja vahel arutelu, millest linnud laulavad. Ühel hetkel selgus, et kui poja jaoks ütleb kukk kikerikii, siis isa jaoks aga kukeleegu.

"Natukene vaidlesime selle üle ja siis sain aru, et oli sündinud mõte kirjutada raamat sellest, kuidas meil on klassikaline taluõu, kus on koerad, kassid, sead, lehmad, kanad, hiired ja kõik sellised tegelased ning kuke ülesanne on kogu see seltskond hommikul üles äratada. Loomulikult ütleb klassikaline eesti kukk kikerikii, loomad on sellega juba mitu aastat harjunud," rääkis Tomusk.

"Aga nii nagu meil kõigil, tuleb ka sellel klassikalisel eesti kukel kätte pensioniaeg. Tema läheb pensionile, aga ta rahustab talurahva maha, et tuleb uus kukk ja tema äratab teid üles. Loomad on väga ärevil, nad ei saa magada, nad ootavad uut kukke. Hommik on käes ja üle terve taluõue kõlab kukeleegu. Keegi ei saa aru, milles asi on. Mis mõttes kukeleegu? Mida ma nüüd tegema pean? Kas ma pean üles ärkama või edasi magama? Ühed ütlevad, et see on nagu mingi võõrkeel, teised ütlevad, et uus kukk ei oska üldse rääkida, see pole üldse mingisugune keel," tutvustas ta.

Lastekirjaniku sõnul on tema raamatutes alati vähemalt kaks kihti. "Üks on see sõnum, mis on lastele. See räägib sellest, et on tore taluõu, loomad elavad oma elu ja siis tuleb uus kukk ja äratab nad üles. Aga lasteraamatute kõrval teen ma ka keeleameti juhi tööd, kus me teeme kogu aeg väga palju tööd inimestega, kes tulevad kuskilt mujalt ja räägivad teist keelt. Nad hakkavad siin tegema mingit tööd, aga räägivad teist keelt. Mis siis saab, kui meie töökollektiivis on harjutud, et see inimene, kes seda tööd teeb, räägib seda keelt? See on ka natukene selline meie ühiskonna keelepoliitika ja keeleolukorra peegeldus, mida lapsed ei pea teadma, aga kui issid-emmed seda lastele ette loevad, siis saavad nemad sealt ka selle oma kihistuse kätte."

Tomusk leiab, et kui töö saab tehtud, pole oluline, mis keeles keegi räägib. "Kui ta oma töö ära teeb, siis ei olegi tähtis, mis keelt ta räägib, mis värvi juuksed tal on, millist lipsu ta kannab või üldse ei kanna lipsu. Me pöörame teinekord väga palju tähelepanu välistele asjadele, aga peaksime vaatama sisulist poolt," usub ta.

Kirjaniku sõnul ei ole taluelu tänapäeva lastele võõraks jäänud. "Ühes teises raamatus, mis ilmus paar aastat tagasi, räägin ühes jutus lehmadest ja lehmakoogist. Mõiste lehmakook on lastele täiesti tuttav. Mina arvan, et nii kaua kui lapsed teavad, mis seal taluõuel toimub või mis asi on lehmakook, siis on meil veel lootust."