"Tiigri aasta" on kirjutatud nii, et ma üritasin aasta jooksul iga päev kirjutada vähemalt ühe luuletuse. Ju ma tundsin, et ma ei olnud kaua luuletamisega tegelenud ja tekkis mõte, et ma proovin, kas selline asi on võimalik. See ei olnud mõeldud mingi päeviku pidamisena, see ei olnud uusaastalubadus, et 1. jaanuaril hakkan kirjutama ja kirjutan aasta otsa. See oli pigem enda jaoks katsetamine, kas on võimalik, mis välja tuleb," selgitas luuletaja, ulme- ja lastekirjanik ning tõlkija Veiko Belials, miks ta luulekogu "Tiigri aasta" kirjutas.

Ühtpidi sundis see Belialsi sõnul ennast kokku võtma, teistpidi oli ka väga põnev kogemus.

"Mingist hetkest läks asi enda jaoks huvitavaks, sest hakkas midagi tulema, mida ma ei osanud isegi oodata. Oli momente, mis olid seotud mingite päevakajaliste asjadega, ma kirjutasin seda ju 2022. aastal ehk siis hakkas juhtuma kõik see, mis siiamaani Ukrainas toimub. Ilmselgelt see tekitas emotsioone. Kindlasti on siin ka mõjutused isiklikest emotsioonidest. Ühe luuletuse kirjutasin näiteks konkreetselt pärast üht teatrietendust," tõi Belials välja.

Mõnikord kirjutas Belials hommikuti, kui oli vaba hetk, mõnikord õhtul. "Vahel jäi raadiost midagi kummitama, see oli autoraadio, muidu ma raadiot tavaliselt ei kuula, roolis olles ei ole võimalik kirjutama hakata, mis tähendas, et tuli mõtetes läbi lasta neid asju, kuni ma kohale jõudsin, siis sain hakata kirja panema."

Mingitel päevadel kirjutas ta ka rohkem kui ühe luuletuse. "Lõpus sai ikka korralik reha tehtud veel," täpsustas ta.

Hea luuletus võiks inimese Belialsi arvates mõtlema panna, sest see, mida autor kirjutab, on üks asi, aga see, mille lugeja sealt välja loeb, tihtipeale hoopis midagi muud ja autorist sõltumatut. "Nii et kui inimene jääb luuletuse üle mõtlema ja sealt midagi enda jaoks leiab, siis ongi hästi."