"Taevaminejad" on Aleksejevi jaoks oriendi avastamise lugu. "See on lugu ühest noorest mehest. Mina enam noor mees ei ole, aga samastuda suudan. See noor mees satub orienti, Lähis-Itta, ja ta ei saa üldse aru, mis seal toimub. Aegamööda see mõistmine paraneb ja see ongi selline omalaadne avastusretk," tutvustas ta.

"Taevaminejad" on neljas osa esimese ristisõja raamatusarjast ning viib lugeja aastasse 1099. aastasse. "Tundub, et inimene ei ole muutunud," tõdes Aleksejev tolleaegset ja tänapäevast inimest võrreldes.

"Meil on küll peal rohkem kultuurikihti ja meil on kahtlemata rohkem informatsiooni kui 11. sajandi inimesel, aga see kultuurikiht on omalaadne tuhksuhkruga kaneelisai. Kui seda kaneelisaia natukene raputada, siis tuhksuhkur langeb maha ja see sama inimolend tuleb välja, kes armastab võimu, vabadust, soovib teisi rahvaid allutada, vastu panna. See pilt võib olla küllaltki trööstitu," nentis ta.

"Teinekord tundub mulle, et mingi koha pealt [on inimesed] vaesemad kui 11. sajandi inimesed. Meil on see usuline mõju nõrgaks jäänud. See ei pea tähendama alati religiooni, see võib olla usk ükskõik millesse," märkis kirjanik.

Raamatut kirjutades Aleksejev aga usku ei kaotanud. "Kui Ukrainas sõda algas, siis oli keeruline hetk. Mõtlesin, et esimene ristisõda päädis lõpuks samamoodi teatud alade allutamisega, aga siis ma sain aru, et need sõjad ei ole siiski võrreldavad. Siis oli jälle võimalik edasi kirjutada. Ma ei jutustaks seda lugu, kui ma sellesse loosse ei usuks," rääkis ta.