Arne Merilai teine romaan "Puuinimesed. Muinasjutt" kujutab inimeste, puude ja seenjuure suhteid puuparki rajava kirjandusprofessori ja tema tulevase nimekaimu, geeniteadlase silme läbi. Omaelulooline teos kasvab üle väljamõeldiseks, mis ühendab animistliku muinsuse, nooruse lähimineviku, teadusliku oleviku ja ulmelise tuleviku.

Arne Merilai rääkis, et ta on tahtud puudest juba pikemat aega kirjutada. "See puude asi on mul juba lapsepõlvest saati. Ma olen ikka mõelnud, et miks nemad ei mõtle, küllap nad ikka mõtlevad ja mismoodi see on. See asi läks mulle väga sügavalt korda ja südamesse," selgitas ta. "Rahvuslik iseloom on meil ka selline animismist pärit ja ma arvan, et eestlased on arhetüüpselt sellised. Nii et ma tahtsin kuidagi puud mängu tuua."

Raamatu esikaanel autori nimi märgitud mitmuses – Arne Merilaid. "Fiktsionaalses maailmas on sellel tekstil kas autorit. Üks on Arne Merilai, kes on minu esindaja, aga ei ole muidugi mina. Ta ei saa oma asja ära lõpetatud ja siis tuleb tulevikus samanimeline Arne Merilai järglane, kes on hoopis naisterahvas, geeniteadlane, kes suures austuses oma vanavanavanaisa vastu paneb need tekstid kokku ja omaette kommenteerib," täpsustas Merilai.

Tagakaanel on räägitakse aga ühe Arne Merilai seisukohas. "See olen mina. Mis esikaanel on, see on juba muinasjutuline väljamõeldud osa. Selle päris mina ja kahe väljamõeldud mina vahel on veel üks instants, seda nimetatakse fiktsionaalseks autoriks. Temal ei ole nime, tema vahendab seda," tõi ta välja.