Talvet rääkis, et ta ei ole kunagi mõelnud, miks ta luuleraamatuid kirjutab. "Ma lihtsalt kirjutan luuletusi, need kogunevad ja kui on mingi aeg möödunud, siis ma vaatan, kas neid on nii palju, et neid juba mingisse kogusse saaks."

Tema hinnangul, ei pea pea luuleraamat olema ühtne tervik. "Tähtis on, et seal on võimalikult palju häid luuletusi. Iga luuletus on individuaalne. Ühtlase terviku ja teemaga raamatud on igavad," leiab Talvet.

"See maa peal saladuseks jääma pidid" on Talveti 12. luulekogu. "See raamat on selles mõttes eriline, et selle esimene luuletus 20 aastat tagasi kirjutatud," märkis ta. "Vaatasin nüüd, et see on päris ilus luuletus ja alustasin sellega."

Seda, et kõik kirjanikud luuletama peaksid, Talvet ei arva. "Paljud, kes kirjandusse tulevad, vaatavad, et luuletajad on ikka erilise au sees ja katsuvad ka otse luule poole minna, aga igaühele luule siiski ei sobi. Võib-olla on parem, kui mõned nende hulgast, kes katsuvad iga hinna eest luuletaja silma paista, jääksid selle asemel siiski proosa juurde, mis neile võib-olla rohkem sobib," arutles ta.

Talveti sõnul on hea luule haruldane. "Siin ei ole keele küsimus, nagu mõnikord arvatakse, vaid küsimus on algupärases kujundis. Kujund tärkab ja tekib kusagilt, seda ei saa ette planeerida. See ongi see asi, miks luule ei ole tavaline."