Rein Rannap on žanrite vahel ristlev muusik, unustamatute meloodiate meister, kuulajaid sütitav pianist. Rein Rannapi teekond muusikas algas väga varakult. Pianistina on ta laval olnud alates 14. eluaastast. Popmuusikamaastikule on ta jätnud kustumatu jälje ansambel Ruja asutaja ja juhina.

"Ma olen väga rahul ka selle põhjendusega, püüan ka edaspidi võimalikult sujuvalt liikuda erinevate žanrite vahel ja sageli neid ka õmblusteta kokku sulatada. Seda võib lausa eesmärgiks nimetada teha see sulatus nii sujuvalt, et keegi ei saakski tõestada, kas see on siis kerge või tõsine muusika. Otsus oleneks iga kuulaja enda maitsest," lausus värske laureaat.

"Varane start, kasvamine muusika keskel on mu saatust kindlasti tugevasti mõjutanud ja edaspidises elus kasuks tulnud. Kodus kõlas ju pidevalt muusika, seda mängiti, kuulati, sellest räägiti. Nii õppisin kõik muusika põhitõed ära nagu ilma õppimata, iseenesest. Nende hulgas ka see teadmine, et ainuke elukutse valik on minu jaoks muusika," meenutas Rannap.

Helilooja sõnul on lood, mis ka kuulajatele kõige rohkem meeldivad, talle kõige südamelähedased. "Kui nüüd küsida konkreetsemalt Ruja laulude kohta, siis näiteks "Suudlus läbi jäätunud klaasi" ei tundunud mulle endale alguses midagi erilist, see pole tüüpiline Ruja stiil ega mitte mu enda isikupärane helikeel, vaid pigem midagi stiliseeritud, retrolikku, kuid kuulajate armumise tõttu olen ma muidugi oma hinnangut muutnud, kui see on ikka valitud kõigi aegade parimaks armastuslauluks," tõdes ta.

Rannapi sõnul on tal kõik esinemised mingite tunnete või piltide kaudu meeles. "Kui rääkida kõige unustamatutest, siis ühest küljest tulevad meelde kõige suuremad saali, olgu siis Hiinas või endises nõukogude liidus, kus oli 3000 vaimustunud kuulajat, aga teisest küljest on kõige rohkem meeles need erilised, ebatavalised kontserdipaigad, millest suurem osa on mu enda leiutatud," meenutas ta esinemisi Kaali kraatris või õhus hõljudes. "Mulle meeldivad ebatavalised väljakutsed. Mida ebaharilikum, seda parem!"

Tunnet, et ei taha lavale minna, pole Rannap tundnud. "Pigem ikka varem ja sagedamini ja kauemaks. Kui ma astun lavale, siis sel hetkel mu olemus muutub momentaalselt ja kardinaalselt. Kui ma olen elus pigem introvert, siis laval ikka ekstravert."