Ants Heina uurimistöö keskendub peamiselt mõisaarhitektuurile. Tema sulest on ilmunud paarkümmend raamatut. Hoonete ajalugu uurides peab ta ennekõike huvitavaks nendes elanud inimesi.

"Kõik külaskäigud, vastuvõtud, kohvilauad. Missugused imelised rahad nad nende talupoegade kõrval siin läbi laristasid. Mitte ainult hoonete peale, vaid ka igasuguste tõldade, vastuvõttude ja kes teab mille peale," loetles ta. "Ma ei saa öelda, et ma olen mõisate ihaleja, mõisad on igal maal olnud, seda ei ole olnud, et ükski maa oleks pääsenud mõisateta, aga siinsel maal olid nad ikkagi ränk koorem."

Ainult mõisatele Hein ei mõtle. "Igav on tegeleda ainult müüride, sarikate ja selle otsimisega, kes selle välisukse nikerdanud on. Kuna ma olen neid alati tahtnud võtta laialt, isegi liiga laialt, siis olen ma olen alati võtnud sisse ka talupojad. Mul on seda talupoegadega materjali tulnud üüratult palju, ikkagi meetrite kaupa, kümnete meetrite kaupa," rääkis ta.

Parasjagu on tal töös raamat Eesti talupoegadest kunstis. "Minu kirjutamisprotsess on väga aeglane, seda ma võin küll öelda. Aga milline töö siis kiire on? Kõik tööd on aeglased. Ja nii nagu maja ehitajal – ma räägin siin arhitektuuripreemiast – kui maja valmis saab, siis ikkagi see on rõõm. Plaanida on ka tore, aga plaanimise ja lõpptulemuse vahele jääb hästi pikk aeg ja see on mõnikord üsna tüütu."