"Mu elu on alati olnud selline, et teen seda, mida on vaja teha ja mis hingele ka midagi annab, mitte nii, et teeks tegemise pärast. Minu kõige suurem ettevõtmine võib-olla oligi see, et kui ma peale lapsepuhkus kultuuritööle tagasi tulin, arvasid siin targad mehed, kolm Pauli, et hakkame leelopäeva tegema. See oli kõige suurem ettevõtmine, otsast alustamine, kõikide setode kuulamine, ettevalmistamine ja välja mõtlemine," rääkis ta saates "Kultuurkapitali aastapreemiad".

Ka Lõvi ise käib siiani igal kolmapäeval leelokooris Kuldatsäuk laulmas. Kuulus leelopäev on vaid üks näide sellest, mida ta on setode kultuuri hoidmiseks teinud.

"Ükskord mõtlesime, et meil võiks ikkagi seto muuseum olla, kuhu kõik setod saavad tulla kokku laulma, tantsima ja pilli mängima. Muuseumi ehitamine, asjade kogumine ja üles ehitamine on mu kõige suurem elutöö olnud. Me tahtsime ehitada sellist seto talu, mis inimestel veel meeles on, et kui nad siia kokku tulevad, siis nad tunneks ennast nii hästi, nagu oleks oma kodus käinud," kirjeldas ta.

"Kui Eesti vabariik taasiseseisvus, siis ei teadnud ju keegi, mis saab. Osal oli Vene poole peal kodu ja küllaltki palju oli neid, kes käisid siin ja nutsid, et see on tõpselt selline nagu vanaema või tädi kodu. Nad tundsid ennast siin nii hästi, nagu oleks kodus käinud. Ei saanud enam kõik Vene poole peal käia, ja nüüd ei saa enam ammu. See ongi selline ehtne seto talo. Kui ma kooli läksin, siis ise ütles alati nii: "Kallis laps, ära kunagi unusta oma rahvast. Ela kas või Ameerikas, aga seal oled sa ka seto. Ära kunagi unusta oma juuri." See on emapiimaga mulle kaasa antud ja alati mulle väga oluline olnud, et teha midagi Setomaa jaoks. Mitte et ma elaks selle pärast, et ehitada muuseum, aga et teha midagi Setomaa jaoks, mis on oluline setodele ja iseendale."