Rahvusvaheline heliloojate rostrum on alates 1954. aastast olnud üks olulisemaid nüüdismuusika tutvustamise ja levitamise platvorme maailmas. Rahvusvahelise muusikanõukogu korraldataval foorumil kuulavad raadiojaamade delegaadid eri riikidest uusi heliteoseid ning valivad nende seast väljapaistvamad, mida hakatakse järgneval hooajal tutvustama kümnetes raadiojaamades üle maailma.

Eesti tänavusteks esindusteosteks on Georg Jakob Salumäe kammerteos "Silmavees" noorte heliloojate kategoorias ning Rasmus Puuri orkestriteos "Trikster" põhikategoorias. Puuri sõnul oli see üllatav ja meeldiv uudis.

Helilooja tõdes, et muusikat kirjutades ta auditooriumile, kelleni tema muusika jõuab läbi raadio, eriti ei mõtle. "Ma mõtlen kirjutades ikkagi teose ja sisu peale. Enamasti puutun kuulajaga kokku kontserdisaalis, kus toimub kaasaegse muusika puhul on esiettekanne, parimal juhul ka teine ja kolmaski, ning kus sa oled ühes aegruumis. Ise kuulajana küll kuulan ja mõtlen selle peale, näiteks "Nyyd-muusika" saateid kuulates, kus rostrumi lugusid lastakse," selgitas Puur.

Kas muusikal on rahvus, on Puur küsinud ka välismaistelt heliloojatelt, kes Eestit külastanud on. "Selle suure uurimistöö käigus olen ma jõudnud selleni, et väiksema rahvuse esindajad ütlevad, et on rahvus. Suurema rahvuse esindajad ütlevad, et ei ole rahvust. Väiksemate rahvaste esindajate jaoks nende identiteet ja keskkond palju olulisemad. Nad tajuvad kultuuri kaudu enda olemise ja riigieksistentsi küsimust, ka teatavat vastutust," märkis helilooja.

"Nende jaoks on eluliselt oluline, et nad eristuksid või nende väiksem maailm jääks laiemas maailmas kõlama, et sellel oleks isikupära. Et ta ei sulanduks kõige muuga kokku ja et tal oleks äratuntav salakood," lisas ta.

"Aga mind üllatas, et suuremate kultuuride esindajad ei pruugi seda niimoodi tajuda. Ma pole ise nende nahas olla, aga kui nad seda ütlevad, siis ma võin seda mõista. Mulle endale on see võõras mõte."

Puuri sõnul jääb väiksemate kultuuride salakood alles ka universaalsemasse muusikasse. "Isegi Pärdi muusikas, kuigi see on väga rahvusvaheline, on eestlasele väga omane teatav nappus, teatav kargus, kontrollitud emotsioon. Ta ei ole liiga emotsionaalne, pigem "üheksa korda mõõda, ühe korra lõika". Läbi tunnetatud, läbi tajutud. Meie ajaloost tulenev paratamatu asjade nappus või kokkuhoidlikkus. Liiga palju lahtist emotsiooni seal pole, ta ei pressi ennast peale, ta lihtsalt kuidagi on," sõnas Puur.

Rostrumile rändav teos "Trikster" sai alguse tellimusest. "Enne seda olin kirjutanud ulatuslikumatest orkestriteostest oboekontserdi. Sellel oli teatav karakter, aga tundsin, et tahaksin kirjutada midagi hoopis teistsugust. Tahtsin kirjutada midagi, millel oleks hea hoog, mis oleks mänguline, kus mängijatel palju teha, samas nad saavad lõbutseda. See pidi olema kümneminutiline ehk siis ta ei ole liiga lühike ja jõuab arendada ka mingit laiemat mõtet. Ta ei ole lihtsalt efektne avapala, vaid saab tekitada ka vastuolusid ja dramaturgia," selgitas Puur.

"Hoole, mängulisusele ja pikkusele mõeldes jõudsingi triksteri-kujundini. Ma ei tea, kas ma puutusin sellega kokku lugedes või teatrilaval, aga sain aru, et see ongi selline tüüp, millest me oleme kuulnud, mis on meiega läbi rahvajuttude ja mütoloogia pikalt kaasas olnud ja mitte ainult Eesti kultuuriruumis, vaid ka mujal. Selline tüüp tegutseb ja tembutab meie ümber ka täna. Ja mitte alati kõige paremal moel," märkis helilooja, kes nii tiheda koega lugu varem kirjutanud ei olnud.

"Ma arvan, et orkestrantidele, kes seda on mänginud ja võib-olla tulevikus mängivad, osutab see veidi vastupanu, aga kuna selles teoses on heas mõttes lapselik energia, ka positiivne, siis äkki see kutsub seda maailma ka avastama," lisas ta.

Helilooja tõdes, et teose ketrav energia ja hoog võivad teose lõpuks ka väsitavaks ja isegi tüütuks muutuda. "Kui sedasama mängulist ja toredat momenti hakata kuidagi üle võimendama, siis ta tõesti ei olegi enam meeldiv. See tulebki teost kuulates ka välja. Ta hakkab vahvalt pihta, aga ühel enam ta enam ei ole nii vahva."

Sarnaseid elemente on Puur kasutanud ka hilisemates heliteostes. "Teises sümfoonias on momente, kus on hoogu ja minekut, milles on teatav ohtlikkus, mis võib meid kuulajatena ettevaatlikuks teha. Aga päris täpselt sellisel kujul nagu "Triksteris" ma midagi muud kirjutanud ei ole. See on kindlasti keel või tee, mida oleks huvitav veel avastada. Mängulisus, millel on kontekst ja teine plaan. See tundub mulle muusikas toreda variandina. Ei oleks ainult ühe tundetooni peal, oleks ka erinevad poolused, mis ei jää liigtõsidusse. Teatav huumor kuluks vahel ka kunstis marjaks ära," rääkis Puur.

"Seda ei ole muusikas väga lihtne teha. Sellist head, naljatlevat tunnet. Tänapäeva muusikas eriti. Aga ma väga naudin, kui heliloojad selle kätte saavad. Näiteks Ülo Krigol või Raimo Kangro enda teostes. See on fantastiline, kui muusikas on huumor, mingi pilge, aga samas on tõsidus ka taga," lisas ta.