Kaalepit tuntakse eeskätt kui erakordse haardega kirjandusloojat ja maailmakultuuri vahendajat. "Kaalepit võib ju nimetada ka "eestlaste õpetajaks". Jaan Kross on teda niimoodi nimetanud. Ärkamisaegses kõnepruugis võib teda nimetada ka "suureks maasoolajaks". Ta on õpetlane, esseist, tõlkija, luuletaja, kriitik, toimetaja, näitekirjanik ja on olnud igas valkdonnas tugev ja tegev," rääkis Merilai.

"Õieti ei saagi ainult ühte tema külge esile tuua. Mõnede arvates on ta väga hea, kõrge, stiilne, klassikaline, vormikindel luuletaja, teiste jaoks on ta vägev ja tark esseist, kelle jaoks on ta poliitik, kelle jaoks toimetaja või filoloog, heakeelsuse õpetaja. Ta oli väga universaalne renessansilik vaim," lisas Merilai.

Merilai tõi välja, et Kaalep ise on see-eest pidanud ennast tõlkijana olulisemaks kui luuletajana. "Arvan, et saan väga hästi aru, miks ta seda arvab. Tõlkijana tuleb avaramalt võtta, olla kogu maailmakultuuri esindaja ja vahendaja. Kui sa tõlgid geniaalse luuletaja luuletust, siis sa ühtlasi sisened ka tema vaimumaailma, sellesse kultuuri, kust tema pärit on. Samal ajal viljeled eesti keele geeniust. Tulemus on palju sümfoonilisem, terviklikum, religioosne kultuuriline osadustunne on ju suurem sellest, kui teha lihtsalt üks isiklik luuletus," märkis Merilai.

"Kusjuures Kaalep väga geniaalselt tõlkis. Praktiliselt on need kõik tema enda luuletused, sõna- ja vormiosavad. Kultuuriline nauding ennast tõlgiks pidada on suurem," tõdes Merilai ning lisas, et oma laiade kultuuriliste teadmistega rikastas Kaalep tohutult ka Eesti luule vormikultuuri. "Ta on esindanud kõiki žanrilisi võimalusi, mis maailmas olemas on. See on äravõtmatu, Eesti kultuurist enam välja ei saa seda Kaalepi tehtud rikastust."

Merilai sõnul töötas Kaalep tõlkijana süstemaatiliselt eesmärgiga, et eesti keeles oleks esindatud võimalikult erinevad kultuurid: Aafrikast, Lõuna-Ameerika ja idamaadeni välja. "Kui ta seda ise ei teinud, siis ta käis pinda teistele võimetega autoritele, kes võiksid seda teha. Näiteks aastaid muretses ta, et meil peaks olema üks Balti-Saksa tõlkeluule antoloogia. Siis tekkis Liina Lukas, kelle puhul ta lootis, et Liina selle ükskord täide viib, ja nüüd see juhtuski," sõnas Merilai.

"Kui ise ei saanud teha, siis püüdis teisi veenda, et kogu maailma kultuur oleks Eestis esindatud. Meie oma kultuuriga saame toimida täisväärtuslikult, kui oleme maailmakultuuri kontekstis sees." Merilai lisas, et sealjuures oli Kaalepi soov olla aktiivses suhtluses kogu maailma kultuuriga väljendus tema eestimeelsusest.

Merilai püstitas ka ühest Kaalepi luuletusest inspireerituna küsimuse, et kui palju Kaalepi sajandist, suurest Eesti kirjanduse sajandist järgmistes sajandis edasi elab. "Loodame muidugi, et elab võimalikult maksimaalselt. Aga kas tänapäeva noored üldse enam teavad, kes Ain Kaalep oli? Mis sellest alles jääb? Peame ise tegema, et meie kultuuriväärtused jääksid kandma ja jääksid alles," lisas ta.