Eesti kunstniku Tõnis Jürgensi Brüsseli ateljee on täidetud vanatehnikaga. Rippuvad filmilindid, ilmutamise kemikaalid, 16mm filmi projektorid ja grafoprojektorid. Kõige sellega on Jürgens katsetanud leegi talletamist ja näitamist.

"Ta natuke tekitab sellise camera obscura efekti. Inimesel on võimalik näha, kui ta vaatab grafoprojektorit, - seda projektorit, mis projetseerib grafoprojektorisse - seda leeki ennast, mis projektorist välja tuleb," lausus kunstnik Tõnis Jürgens.

Filmimiseks kasutab ta vanaisa kaamerat. Ka Jürgensi isa töötas kaameramehe ja projektsionistina. Võib-olla on huvi filmitehnika vastu seega verega kaasa tulnud, ütleb ta ise. Filmilint on aga ka käega katsutav, skulptuurne ja selle töötlemisel tekkivad viperused on samamoodi põnevad, räägib kunstnik.

"Me vaatame küll tuld selle lindi pealt, aga see lint justkui põleks ka ise," sõnas Jürgens.

Selleks katsetamiseks on viimased pool aastat Jürgensile aega andnud Wielsi residentuuriprogramm.

"Aastate jooksul oleme korraldanud välispartneritega vahetusprogammi. Nende seas Eestiga juba üle kümne aasta. See on väga edukas koostöö," sõnas Wielsi direktor Dirk Snauwaert.

"Nendest üheksast inimesest väike grupp, kes üksteisele meeldivad ja kes üksteisest aru saavad, sõbrunevad ja püsivad sõbrad järgmise osa oma elust," lisas Snauwaert.

Kodumaale naastes valmistab Jürgens järgmise aasta sügiseks ette näitust ja loodab ka teise huvilistega oma kogemusi jagada.

"Ühesõnaga ma saan kogu selle riistvara ja teadmised tagasi tuua Eestisse ja võib-olla ka mõnede aastate lõikes luua mingi labori või kogukonna," sõnas Jürgens.