"Hall Ala" on Margiiela teine sooloalbum, aga äkki on see ta esimene täispikk? 49 minutiga teeb ta möödunud aasta 19-minutilisele "Ilusale päevale surra" silmad ette kahe ja poole kordselt. Kuigi "Ilus päev surra" on oma 19 minuti sees igati terviklik ja valmis, midagi puudu sealt ei ole, siis seab "Hall Ala" Margiielale siiski uutmoodi väljakutsed. Aga ei saa öelda, et ta nendega hakkama saaks: pigem saab ja lõpuks tuleb isegi võitjana välja.

"Halli Ala" peal täidab Margiiela täitsa tema enda universumi lugude, tegelaste, emotsioonidega. Lõi ta selle universumi ning selle reeglid, (tundub, et pigem külmema ja tormise) kliima, piirid, olemuse, kontrastid jms "Ilus päev surra" peal ning viskab nüüd suure mängujuhina sinna sisse pingeid ja intriige, mis peamiselt keerlevad üksilduse ja õnnetu, või vähemalt keerukusi täis, armastuse (või lihtsalt suhete) ümber.

Hämusemast ja abstraktsemast, äkki isegi musta paugu eelsest ja aegsest tumedusest liigume juba päris maailma, tech-noir või cyberpunk tuulistele ja tühjadele, torusid ja pilvelõhkujaid täis, lumistele ja udu-sudustele tänavatele, kus liiguvad vaikides ringi igasugused kahtlased tegelased hiiglaslikes karvastes mantlites ja Bionicle'i maskides. Mustast on saanud hall.

Kui mõne maja raskest rauduksest sisse astud, võib jällegi sattuda sellise freakshow otsa, mis esmapilgul kindlasti ehmatab, aga on intrigeeriv. Kõike on palju ja kõigi selles maailmas toimuvate episoodide, nii äkilisemate kui ka rahulikemate episoodide all on kipitav valu ja nukrus, mis võib siia maailma kogemata ära eksinutel pea päris korralikult pöörlema panna.

Ka ise selles maailmas seigeldes näitab Margiiela kuulajale ka enda tumedamat poolt, mis tundub seal ilmas pigem lihtsalt reaalsus, mitte moraalne või eetiline küsimus. Kui "Ilusal päeval surra" sai talle ehk peaasjalikult kaasa tunda, siis siin kasvab kihte peale ning Margiiela ise võib mõnes loos võtta pahalase mõõtmed. Võime nii rikkalik ja detailine maailm, enda käekiri ja tegelane/tegelased luua on kindlasti jätkuv ja järjekordne tunnistus Margiiela visioonist ja ambitsioonist, ning just võimest seda ellu viia. Ja päriselt ellu viia, mitte lihtsalt niisama enam-vähem usutavalt, "korralikult".

On see räppalbum? Kui peaks valima, siis vist tuleks see variant valida, kuigi tegelikult on see muidugi liiga kitsas määratlus. Teistpidi on siin plaadil ka Margiiela viimaste aastate kõige puhtakujulisemad hiphoplood. Aga on "Vastamata kõned" koos Chillini ja Lil Tilliga räpplugu või selle Margiiela tech-noir-universumi klaveriballaad, millel küborgitega võitlemisest väsinud humanoidid pärast mõnda kanistritäit kahtlast neoonsinist õli oma mõtteid lendu lasevad?

Aga juured on sel kõigel muidugi kaasaegse hiphopis. See joonistub ilusti välja albumi avalugudega: "Kõige Külmem Aasta" on ehtne Drake'i intro, looga nagu "September" võib lisaks Margiielale maha saada veel ainult kõige paremas mõttes pöörane Kanye ning "Polizei" on selge kummardus Playboi Cartile. Kõige selle vahelt, pealt ja alt jookseb muidugi läbi ka Travis Scott.

Ja traviscottilik (aga ka kanyelik) on Margiiela ja "Hall Ala" mitte ainult oma filmilikkuses ja üleelusuuruses efektsuses, vaid võimes tuua enda ümber kokku igasuguseid erinevaid hääli ja saunde ilma, et midagi üleliia ebaloomulikuna mõjuks, sest kõik käib Margiiela maailma reeglite järgi. Ühe ja sama plaadi peal teevad häält Alika ning noor hääldus-akrobaat Metr0. See on juba üksinda päris lõbus saavutus.

Margiiela produ-silmast ja -kõrvast saime muidugi tunnistust juba aastaid tagasi, kui ilmus ajaga Eesti läbi aegade parimate laulude edetabelis üha kõrgemale roniv "Sucka shit". Hakkasin juba kartma, et äkki möödub see arvustus nii, et jääb "Sucka shit" 150. korda haipimata, aga nüüd sai see ka tehtud. Margiiela saab igatahes auga laenata Traviselt mõtet, mida too pomises oma megahitil "Sicko Mode": "Who put this sh*t together? I'm the glue."

Ainsad kortsud tulenevadki albumi pikkusest. Siin oleks saanud veel kindlasti ideid natuke koondada ning hinnata ühe idee vajalikkust seda teisega veidi kõrvutades. Mingite elementide mõjusus hakkab nende kordumise tõttu albumi jooksul hajuma, aga need on väikesed mured, mida annab edaspidi hõlpsasti välja triikida.

Selle võrra rohkem on "Halli Ala" peal Eesti kontekstis endiselt haruldast julgust. Ja mitte lihtsalt sellepärast, et Margiiela ennast üpris haavatavasse positsiooni paneb, vaid eelkõige ideede ja nende teostamise poolest. Samal ajal tõestades, et korraga piire kompaval ja isikupärasel (meie populaarse muusika väljal pigem haruldane kombo) autori-muusikal, mis sealjuures ei ole folk või träna, võib olla kuulajaid, neid kuulajaid võib ajaga juurde tulla ning selline lähenemine võib olla ambitsioonikas ning laia haardega, mitte ei pea olema põlve otsas tehtud hobi. Loodetavasti kandub see julgus ajas ja ruumis edasi teistelegi.

Seega ei ole kõik veel siiski-siiski kadunud, mis siis, et "Halli Ala" kuulates võib kohati hoopis vastupidine mulje jääda.