Näitus "Ekspeditsioon. Soomeugrilane ja pildi võim" on kahtlemata oluline kultuuritegu, sest see ei sea fookusse mitte ainult või ennekõike soomeugri rahvaste ajalugu ja geograafiat, vaid ühtlasi eestlase kahetise suhte soomeugri vaimuga. See vaim tundub ühtaegu omane ja võõras, vaimustav ja veider. Ühelt poolt tasub meenutada Oskar Looritsa sõnu: "meie rahvatraditsioonis nii selgesti väljenduv elutunde ja mõtteviisi põhilaad on ilmsesti idamaine: passiivne ja mediteeriv, vaatlev ja unelev, salliv ja aupaklik, oma ekstreemides impressionismi, müstikasse ja visionaarsusse kalduv"¹. Ent praeguse eestlaskonna teadvuses ja tegevuses vastandub sellele asisem, ekspansiivsem, võistluslikum lääne vaim, mis hindab konkurentsi sama kõrgelt kui sallivust ning on asetanud majanduse positsioonile, kus soomeugrilik meelelaad tundub hoidvat loodust. Nende kahe jõu raskesti lepitatavat vastuolu võib näha praegustes Eesti metsa puudutavates pingetes: hiisi ei kipu enam langetama võõrast päritolu kolonialistid, nagu misjonärid Friedrich Ludwigvon Maydelli kuulsal pildil,² vaid ettevõtlikud eestlased ise.

Seesugune vaimne vastuolu on Linda Kaljundi kureeritud näitusel esindatud ühtaegu selgelt ja kompleksselt. Tõsi, siia kõrvale mahuvad teisedki teemad: soomeugri rahvaste keskkonna kapitalistlik ekspluateerimine, pärimuskultuuride muutused euroopaliku ja moskoviitliku mõtteviisi pitsituses ning antropoloogilise pilgu vastuolu, mis meenutab isegi sõbralikus versioonis teoreetilisest füüsikast tuntud katset elektroniga – vaatlemine mõjutab ja seega muudab vaadeldavat. Kuna näitusega uuritakse ennekõike uurimist, on jäänud ehk riikluseta soomeugrilaste vastupanu rohkem tagaplaanile. See pole öeldud etteheiteks. Ainuüksi näituse vormiline ülesehitus on nõnda mitmekesine – esitatud on nii autentseid (või sellistena mõjuvaid) artefakte, fotosid, kunstilisi tõlgendusi ja üldistusi, dokumente, kaarte, filmimaterjali, näituse koostajate üldistusi –, et näitust tõlgendaval kirjutajal (vähemalt minusugusel, kes ei saa ennast lugeda soome­ugri kultuuri asjatundjate hulka) ei jäägi selle rikkalikkuse (s)ees üle justkui muud kui nähtut liigutatult refereerida.

Ent minuga juhtus näitusel nii, et jäin ebaharilikult pikaks ajaks pidama ühe eksponaadi ees. Tegu on šamaanitrummiga, mille autoriks on märgitud ühtaegu mänguliselt ja pidulikult "täna tundmatu meister". Linda Kaljundi lühikesest saatetekstist selgub, et tegu on kultuuriajaloolise artefaktiga, kuna selle hankis Kamtšatka poolsaarel endale Lennart Meri ning seda kasutati Veljo Tormise kuulsa kooriteose "Raua needmine" ettekandmisel. Näituse raames välja antud põhjalikust trükisest "Ekspeditsioon / ei algust ega lõppu" leiab foto (lk 111), kus Tormis seisab 1973. aastal "Raua needmise" esmaettekande ajal Tartu ülikooli aulas, peos šamaanitrumm.

Minu ja trummi tumm dialoog annabki nüüd võimaluse koondada oma refereering üsna kitsale alale, trummi lõhenenud pinnale, justkui oleks see lapergune asjandus üks aegruumi tugevalt painutav taevakeha, tähenduste tardunud kvasar, mis on oma algsest kodust, näiteks mõnelt vahetus läheduses asuvalt Kaljo Põllu metsotintolt, irdu tõusnud, omaenda (surmajärgset) elu elama asunud. Püüan märgatud jõu­jooned järjepanu üles loetleda.

Esiteks on kõnekas juba trummipäritolu. Linda Kaljundi sõnul "meelitanud" Meri trummi Kamtšatka noorte käest endale. Igatahes põhjendab kuraatori terast verbivalikut edasine osutus "pärandi omastamise problemaatikale". Tõesti, selline tegu toob meelde klaashelmed kunagiste ümbermaailmasõitjate trümmides. Kaljundi selgitus muudab eksponaadi trofeeks, kolonialistlikuks saagiks, millekski sarnaseks jahimehe kamina kohal seisva haruldase looma täistopitud peaga.

Teiseks on kõnekas trummi geograafia. Kamtšatka asub meie silmis maailma teises otsas – sedasi tuleb ilmekalt ilmsiks näitusel kirjeldatava eesti ekspeditsioonikultuuri ruumiline ulatus. Kui šamaanitrummis on peidus nähtamatud silmapiirid, mille abil sai šamaan ületada erinevate reaalsuste piire, siis euroopalikult materiaalne kultuur on muutnud suhte silmapiiriga suuresti füüsiliseks – see tuleb ületada kehaliselt, mitte vaimselt. Näituse kirjeldatud ekspeditsioonid võivad liigituda ühtlasi ühe suure ajajärgu lõppu, mil mõnedki silmapiirid asusid sputnikest hoolimata veel maapinnal.

Šamaanitrummil on kahtlemata oma kosmogoonia. Selle pinguldatud nahka võibki vaadata kui tahkunud tähepinda, mis on ühtaegu lähedal, käe-jala juures, vangistatud muuseumi seinale eksponaadiks, ent ka alati eemal, kuna see ei tee enam häält. Trummi läbistab lõhe, mis määrab ta mängitamatuks, annab märku, et trumm on igaveseks vaiki – kõik tema imed on neelanud minevik. Sestap kehastub trummis ilmne salapära, soomeugriliku iseolemise paralleelreaalsus, mis pani kõik need "Ekspeditsiooni" fotodel kujutatud rändajad ülepea liikuma – jälg võib olla haihtunud, ent mitte jahtunud. Tabavalt iseloomustab näitusel selle jälje olemust Karin Kalmani 1987. aastast pärinev foto, kus on kujutatud Koola poolsaare saamide viimase šamaani matmispaika. Haud on peaaegu loodusse sulandunud, ent koha tähendus saab foto kaudu ühtaegu talletatud ja võimendatud.

Kuna kõnealust trummi ei saa enam mängida, vaid ainult – koguni! – vaadata, oleks hea kuulata, mida selle lõhenenud pind õieti meile ütleb – või mida annab sellelt välja lugeda. Ennekõike on trummil olnud praktiline otstarve, mis on muidugi ühtlasi seotud artefakti metafüüsilise jõuga. Kuna trumm on löökriist, peitub selles juba oma helilise iseloomu tõttu miski, mida saab nimetada "väeks".

Siin tulebki mängu trummi pinna kõnekus – ja selle kaudu "Ekspeditsiooni" kui terviku olulisus. Mircea Eliade räägib šamaanitrummist kui ekstaatilist ja müstilist rännakut võimaldavast sõiduvahendist, mistõttu kutsuti seda muuhulgas "šamaani ratsuks".³ Tõsi, Eliade osutab seejuures jakuutidele ja burjaatidele, ent ometi tundub see ka soomeugri pärandi (või meie/minu sellekohase kujutluse) taustal omajagu tähenduslik. Mida teeb võrdlus hobusega? Ühendab elutu elavaga ning toob ühtlasi kokku siin- ja teispoolsuse, kustutab nendevahelise erisuse. Sarnast ühendavat, erisusi ületavat taotlust kohtab ka meie vanarahva igapäevaelus. Meenub näiteks Vello Paatsi kõnekas artikkel "Raamat eestlase eluringis", kus ta kirjeldab talurahva suhet piibliga. Tsiteerin üht näidet: "Veel 20. sajandi lõpul kirjutas Mall Hiiemäe üles uskumuse, et "kui metsa lähed, siis pidi jällegi piibel appi võtma ja Meie-isa palve pidi metsa ääres lugema, et siis ei ole eksimist ega uss ei hammusta."⁴ Nagu näha, osutab kirjeldus kristlike ja "paganlike" praktikate põimumisele: uss teab jumalasõnu. Jätkakem: "Puhja kihelkonnas on olnud tuntud uskumus, et kui vana-aasta õhtul piiblit lugeda, koputavat Jeesus kell 12 uksele."⁵ Mõnelegi võib tunduda see lause pärinevat pigem mõnest Andrus Kiviräha humoristlikust jutust, kuigi siingi pole raske märgata eri meelelaade põimivat taotlust. Pealegi ei ühendata selles uskumuses mitte ainult kristlust ja sellele eelnenud meelelaadi, vaid aetakse ühtlasi hägusaks profaanse ja sakraalse vahelised erisused. Kristus võrdsustatakse oma käitumiselt mõne kodulähedase vaimolendiga, ahjualuse või viruskundraga, kellegagi, kes lihtsalt tuleb pererahva ukse taha ja koputab, s.t ta on võimeline liikuma inimeste igapäevases ruumis ning olema täiesti elav olend, kauge kiriku kõrgustes rippuva kuju täielik vastand.

Eelöeldu varal jõuab laiemagi üldistuseni, saab rääkida soomeugri vaimu animistlikust olemusest. Philippe Descola iseloomustab animismi kui kehalisuse erinevust ja sisemuste sarnasust, mis "ei piira subjektistamist ainult inimestega: iga olevus, kellel on hing, jõuab subjekti väärikuseni, ja tema sotsiaalne elu võib olla niisama tähenduslik kui Homo sapiens'il. Sisemus muudetakse üldiseks, kehalisus muudetakse üksikuks…"⁶. Seesama jõud panebki puitu väärindavatele eestlastele astuma vastu need eestlased, kes tunnevad, et mets ei ole puidumassiiv, vaid pigem elusate olendite kooslus, või nagu kirjutab udmurdi luuletaja Larissa Orehhova: "Kuused / nagu Vägilasvennad / ainsagi hirmuta".⁷ See luuletus meenus mulle näitusel, kui vaatasin Anu Kalmu 1986. aastal valminud imeilusat teost "Puud" sarjast "Minu naised".

Seetõttu võib väita, et soomeugri meelelaad on harjunud asju pigem lähendama ja ühendama ning lääne meelelaad asju pigem eristama, eraldamagi. Olgu lisatud, et olen teadlik selle üldistuse problemaatilisusest, sest see on oma olemuselt samuti eraldav, s.t pakub nägemuse ühendavast jõust eraldava mõtteviisi kaudu. Ometi paistab seesama šamanism esindavat olemuselt ühendavat praktikat, sest šamaani ülesanne on ületada pidevalt elu ja surma vahelisi eraldusjooni, liikuda ühest vallast teise ja tagasi. Niisiis ilmneb trummipinna kaudu soomeugrilikus – ja üldse animistlikus – meelelaadis sagedasti esinev ühendav jõud, mida oleks meie üha järsemaid ja jäigemaid eraldusjooni tulvil ühiskonnas hädasti vaja. Äkki võikski olla "Ekspeditsioon" ise käsitletav omamoodi šamanistliku sündmusena, kutsena enesevaatlusele ja oma sisemiste vastuolude läbivalgustamisele ja nende võrdsele kohtlemisele? Tõsi, selle kutsungi rütmid ja temperatuur on keeratud madalale, ent ometi loovad need tajutava pidevuse, mis ühendab müstiliselt sakraalse ja teaduslikult kaine, kohati vist irooniliseltki. Trummi salapärase, vabastava, kosmilise pinna kõrvalt leiab külastaja ühele lauale korralikku hunnikusse sätitud toimikud, Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi soome-ugri ekspeditsioonide punakad mapid, mis võiksid ilma viiteta viia mõtted sama hästi Pagari tänava keldritele.

Kummalisel kombel paistab selliseid võnkeid võimendavat trummi seisund. Nagu mainisin, läbib selle pinda lõhe, mis tekitab kummalise paralleeli "Ekspeditsiooni" sissejuhataval kaardil "Soome-ugri ja samojeedi keeli kõnelevad rahvad" kasutatud esteetikaga, täpsemalt viisil, kuidas on kujutatud Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa vahelisi nafta- ja gaasijuhtmeid, mis meenutavad kujult puujuuri ja tonaalsuselt veresooni. Šamaanitrummi igaveseks vaikima sundinud lõhe võib mõjuda selle taustal nagu kuivanud jõesäng või lõhkenud, tühjaks jooksnud veresoon, kunagise ilmapuujuure jälg. Samuti võib selles näha kaevanduslikku pragu, kust on kogu nafta, gaas ja süsi välja võetud, maapinnast kaasa "meelitatud". Või samas – ühtlasi! – vastupidi: pragu pakub sissepääsu millessegi salapärasesse, mida trummi pind ühtaegu varjab ja alles hoiab; pakub rännakut kuhugi, kuhu on salvestunud kõik kunagised ilmavaldu ühendanud kapakud, galopid ja traavid.

¹ Oskar Loorits, Eesti kultuuri struktuurist, orientatsioonist ja ideoloogiast. – Rmt: Meie, eestlased. Koost Hando Runnel, Ilmamaa, 2000, lk 222.

² Muuseas, "Ekspeditsiooni" kuraator Linda Kaljundi on koostanud koos Tiina-Mall Kreemiga esindusliku kogumiku von Maydelli piltidest, ning pildi "Misjonärid raiuvad maha eestlaste hiiepuid" selgitavast tekstist leiabdub järgmisne sõnastuse: "Eemale pagevate eestlaste pilkudes ja kehahoiakus väljendub ÕUDUS, HIRM ja IMESTUS…". Vt Friederich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost. Koost Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem. Eesti Kunstimuuseum, 2013, lk 203.

³ Mircea Eliade, Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad. Tlk Mirjam Lepikult. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 196.

⁴ Vello Paatsi, Rännates Gutenbergi galaktikas. Kultuuriloolisi uurimusi aastatest 1993–2015. Ilmamaa, 2016, lk 119.

⁵ Samas, lk 106.

⁶ Philippe Descola, Teispool loodust ja kultuuri. Tlk Hasso Krull. EKSA, 2022, lk 392.

⁷ Kuum öö. Soome-ugri rahvaste tänapäeva luulet. Koost ja tlk Arvo Valton ja Jaan Õispuu. Kirjastuskeskus, 2006, lk 535.