Täpselt niimoodi on sattunud rahvusvahelisele areenile Jaan Toomik, Ene-Liis Semper ja paljud nooremad meie kaasaegsed kunstnikud. Seetõttu on KKEK väga tähtis asutus Eesti kunstimaastikul ja oluline sündmus on ka see, kui keskusele valitakse uus juhataja. Alates septembrist on sellel ametipostil Maria Arusoo, noor ja võimekas daam, kes pole oma senises elus jõudnud veel väga palju teha, kuid kõik tehtu on tähelepanuväärne.

Mis ajendas sellist andekat, ilusat ja tarka inimest tegelema taolise ebaglamuurse ja vähetasuva asjaga nagu kunst?

See on hästi romantiline vastus, aga kunstis on minu jaoks see miski, mis tekitab kirge. Mulle ei lähe korda 90% kunstist, mida ma näen, aga ülejäänud 10% puhul on see põlemine niivõrd tugev, et mujalt ma seda ei leia. Kohe alguses teadsin, et ma ei taha õppida ainult kunsti. Sellepärast läksin Tartus Ülikooli, et tahtsin lisaks semiootikat ja prantsuse kaasaegset filosoofiat. Ma arvan, et kaasaegne kunst on keel omaette ja see on väga huvitav süsteem mu jaoks.

Tartu Ülikooli maaliosakonnast pole varem eriti rahvusvahelisi staare tulnud. Miks sinuga teisiti läks?

Lootsin leida Tartu maalist hästi konservatiivset keskkonda, peaaegu et Peterburi koolkonda, aga seda seal ei olnud, samas sain väga laiapõhjalise hariduse. Ma arvan, et Tartu ei mänginud nii suurt rolli mu erialases kujunemises, see tuli Berliini minekuga.Vahepeal elasid Berliinis.

Kas ainult õppimine Weißensee kunstikõrgkoolis läks igavaks, et hakkasid koos tšiillase, prantslase, itaallase ja sakslasega artist-run galeriid käima lükkama?

Berliinis nägin, mis reaalselt kunstimaailmas toimub. Tegelikult sa pead endalt küsima, miks sa üldse midagi teed. Esimesed kaks aastat kunstikoolis on hästi lihtne maalida seda, mis sulle ette antud on, kõik on tore, sa saad sellega hästi hakkama ja ei küsi kordagi küsimusi. Berliinis hakkasin hästi palju endalt küsima, et mis mõttega ma taastoodan mingeid asju, mida on maailmas nii meeletult palju ja paremaid.

Mida sisulises mõttes õppisid Eesti Kunsitakadeemia (EKA) vabade kunstide magistrantuuris?

See oli huvitav üheks aastaks. Kaido Ole kursus oli hästi dialoogipõhine. See on tohutu privileeg, kui sa oled noor kunstnikuhakatis ja sul on üks-ühele kohtumised Raoul Kurvitzaga, Liina Siibiga ja teiste kunsti suurkujudega. Samas nägin ära, et poole aastaga Tallinnas tunned juba kõiki, järgmisena pakutakse sulle EKA-s mingit väikest õppejõukohta, siis teed Linnagaleriis ja Hobusepeas näituse – see on väike ring ja ma teadsin, et ma ei taha sinna jääda. Ma olin liiga noor nii mugavateks valikuteks, mis võivad end kiiresti ammendada. Tahtsin, et mul oleks ebamugav ja siis ma läksin ära praktikale Martin Creedi juurde.

Kuidas sattusid sellise kaasaegse kunsti superstaari juurde, nagu Creed, ja mida temalt õppisid?

Olin ühel workshopil Oslos ja samal ajal andis Martin Creed seal loengut, kus ta muuhulgas rääkis, et tal on stuudio. Ma ei tea, kas see oli mu enda ignorantsus või akadeemia hermeetiline suletus, et ma tegelikult ei teadnud üldse mingeid võimalusi, mis mu ümber on. Siis jõudis minuni teadmine, et kunstnikel on stuudiod, kuhu võib noore kunstnikuna praktikale minna.

Algul ma ei julgenud talle läheneda, aga kirjutasin hiljem. Mulle tol ajal Creedi looming väga meeldis. Kutsuti proovipäevale, kus ma pidin päev otsa vedama halle markerijooni paremast nurgast vasakule. Olin närvis ja käsi värises, arvasin, et saadavad mu kohe Eestisse tagasi. Aga hiljem ma tegelesin markerijoontega ja kohvitoomisega hästi vähe. Mõni intern võib seal aastaid olla ainult kohvitooja ja postimajas käija.

Meil tekkis Martiniga hästi suur usaldus ja ma hakkasin suhteliselt ruttu tegema huvitavaid asju, näiteks tema arhiivi ja digipanga ülesehitamine. Kui Martin hakkas uue tööga tegelema, siis tal oli alati vaja dialoogipartnerit. Me rääkisime päris palju, ta tahtis hästi tihti tagasisidet oma teoste kohta, et kuidas see toimib, ja kas toimiks nii paremini või naa.

Ühtlasi avas Creedi stuudio ukse automaatselt kunstimaailma tippude tippu. Kogu see struktuur šokeeris mind esialgu ja pigem tekitas võõristust. Seal on hästi palju karjerismi ja wannabe'sid. Erinevalt Eestist, kus kunstnik olla on raske saatus, on mujal maailmas kunstimaailm karjäärivõimalus. Seega on seal palju sellel redelil ronijaid ja osad ei tee seda läbi sisulise tegevuse, mis oli hästi tüütu. Igaühega käitutakse vastavalt ametinimetusele.

Paari aastaga hakkasin muidugi nägema ka sisukamat poolt sealses kunstielus ja puutusin kokku imeliste inimestega. Goldsmith College's muutis mu nägemust Londonist väga palju, sealne meeletult intensiivselt intellektuaalne keskkond pani perspektiivid paika.

Nüüd, sellel ametikohal, sa pead paratamatult taluma kunstimaailma networking'ut tema kõigil tasanditel. Kuidas kavatsed selle välja kannatada?

Network ei ole tegelikult negatiivne sõna, see tähendab, et inimesed, kellel on ühine eesmärk, saavad omavahel tuttavaks, ja kui seal on sisutootmine taga, siis on see kõik väga huvitav ja kirgastav. Erinevad suhtevõrgustikud avardavad võimalusi ja maailmapilti. Networking on info ja teadmiste vahetus, kus kõik ei peagi omavahel erilist isiklikku sümpaatiat tundma, kuid erinevate inimestega töötamine on osa professionaalsest tööst kõikides valdkondades.

Kuidas käivad kokku administratiivtöö ja isiklik kunstilooming?

Kunstnikuks olemine on viis, kuidas ma mõtlen. Otsese kunstitegemise panin ma kõrvale, kui ma KKEKi kandideerisin. Teadsin seda täpselt, et eesolevad paar aastat panustan oma energia veidi laiemale väljale kui mu omaenda isiklik looming. Väljakutse on suur, sest Eestis on väga palju häid kunstnikke, aga suur lünk on vahendajatega, kes aitaks kunstile väljundeid leida ning kogu kaasaegse kunsti süsteem on alles lapsekingades, sest aktiivselt hakati seda siin arendama ju paar dekaadi tagasi.

Sa pole teinud väga palju asju, aga need, mida teed, on põhjalikult tehtud. Kuidas see õnnestub, ahvatlusi ja ettepanekuid on kindlasti rohkem?

Maalilmas on piisavalt palju head kunsti, seega üritusi ürituste pärast või teoseid teoste pärast ei ole vaja juurde luua. Kui midagi teha, siis ma mõtlen formaadi väga põhjalikult läbi: miks ja mis konteksti ma loon ning kuidas see suhestub koha ja ajaga. Ei ole vaja väga palju asju, pigem on vaja läbimõeldud asju.

Eesti kunstiväljal on siiamaani olnud väga aktuaalne võimudiskursus, igat muutust mõne institutsiooni personalis käsitletakse võimuvõitluse produktina. Kas tunnetad enda õblukesil õlul võimukoormat lasuvat? Milline on KKEK juhi vastutus?

Ma ei näe ennast võimupositsioonil, ma näen ennast dialoogipositsioonil, ma ei ole jäämäe tipus, vaid seal samal väljal. Loomulikult on meeletu kihk kiireteks arenguteks, et kõik hakkaks juhtuma nüüd ja kohe täis kiirusega, aga tegelikult administratiivset-nähtamatut tööd hirmus palju, mille  tulemus hakkab välja paistam väga aeglaselt ja ma ei eelda, et esimese aastaga saaks kõik käima lükatud. Eesti kunstiinstitutsioonides on osaline põlvkondade vahetus – peale on tulnud inimesed, kes on õppinud väljaspool Eestit ja kes ei ole vana süsteemi poolt liiga palju ei präänikut ega piitsa saanud.

Kindlasti peab arvestama kohalikku konteksti, kuid alati püüan meeles pidada, et võimaluste väli on siinsest kordades laiem ning piirid kaugemad. Me ei  pea üritama jõuda lääne kunstile 40 või 10 aastat hiljem järele. Kuid on olulinevaadata ära, mis asjad seal toimivad ja sellest õppida. Mitte nii, et me siin hakkame mängima mingit väikest Londonit. Seda ei juhtu elu sees ja ei peagi juhtuma.

Kas kunagi juhtub see, et Eestis on ka mõned kunstnikud, kelle on stuudio, assistendid, mänedžerid jne?

See juhtub kindlasti, aga ma ei usu, et ainult Eesti struktuuride pinnal. Meil ei ole piisavat hulka inimesi, kes saaks selle võimalikuks teha. Kunstnik võib töötada siin, aga tal on välisgalerii ja suhtevõrgustik on kuskil mujal. Ei ole eriti vahet, kust sa kirju välja saadad ja lennuki peale astud, kas see on Eesti või London. On vaja kombineeritud süsteeme, sest oma poole pealt me seda välja ei vea. Projektipõhiselt muidugi ongi juba kunstnikel assistendid ja managerid.

Keskus ei tegele kogu eesti kunstiga, vaid ainult kaasaegse kunstiga. Kuidas seda nähtust piiritled?

Kaasaegne kunstnik ei ole halvem ega parem, kui mõni teine kunstnik. Ta ei ole ka kunstnik, kes tegutseb antud ajamomendis. Kaasaegse kunsti diskursus on kokkuleppeline teoreetiline väli, mille baasilt on tekkinud teatav kunst või teatavate teemadega tegelev kunst.

Kaasaegse ja traditsioonilise kunsti kokkupõrge on Eestis tulnud sellest, et me jagame ühte rahakotti ja samu näitusepindu. See tekitab tunde, et mingi põlvkond on kõrvale jäetud. Erinevad institutsioonid peaksid võtma enda hoole alla erinevad kunstnikud. KKEK on väike mutter, meid on 2-3 inimest, kes siin töötavad. Tööjaotus kunstiväljal aitaks kaasa sellele, et kogu hea kunst leiaks väärilise tähelepanu ja toetuse.

Mis on muutumas KEKK tegevuses seoses sinu tulekuga?

Ma arvan, et nii nagu kunstiväli, liigub ka KEKK teatava tsüklisusega. Ilmselgelt ei kujuta ma ette, et leiutan jalgratast. KKEKis on 21 aastaga loodud tugev sümboolne kapital ning ma proovin rakendada kõik oma teadmised, oskused, kogemused ja ideed selleks, et seda nüüd omakorda piisavalt hästi edasi arendada ja tuua sisse mingit uut mõtlemist.

Kui keskus loodi Sorose rahadega 1992. aastal, siis ta oli hästi avatud, sündmustepõhine. Sorose Kaasaegse Kunsti Keskus oli 90. aastatel üks peamine kaasaegse kunsti aktiveerija, importija ja eksportija. Ta oli trendi või diskursuse määraja, võttis vastutuse aktiivselt kaasa rääkida. Ma usun, et üheti on taaskord aeg see roll tõsisemalt käsile võtta ja olla nii kohalikul kui rahvusvahelisel väljal rohkem nähtav.

Ma soovin, et keskus oleks avatud dialoogipartner nii kuraatoritele, kunstnikele kui ka ülejäänud professionaalsele kunstiväljale. Keskus üksi ei saa midagi ära teha, seega on vaja tugevat väljasisest koostööd, et saavutada häid tulemusi.

Plaan on taastada nö aastanäituse formaat või suuremat sorti omaproduktsioon, kas näituse või konverentsi formaadis rahvusvaheline üritus, kus võetakse luubi alla mõni põletavam teema. Järgmisel aastal tuleb minu kuraatorinäitus Tartu Kunstimuuseumis koostöös Rael Arteliga ja Rebeka Põldsam kureerib EKKM-s näituse „Feeling Queezy?!“. Sellised asjad saavad toimuda maksimum korra aastas või üle ühe aasta. Raha, veel enam tööaega pole rohkemaks. Kuid et rääkida väljal kaasa, peab väljale midagi ka tootma, panustama.

Möödunud aasta jooksul on KKEK olnud lisaks Veneetsia biennaali Eesti paviljoni produktsioonile abiks veel Margit Säde-Lehni Riias 2012 ja Tallinnas sel suvel toimunud näitusel „And So On And So Forth“, Anders Härmi suurele projektile „Estonian Dream“ Stavangeris Norras ning Eskilstunas toimunud kunstitriennaali Eesti kunstnike osalemisele. Veneetsias alustasime uue haridusprojektiga Nordic Baltic Art School, mis viib kokku Põhja- ja Baltimaade kunstitudengid kunstibiennaali korraldajate ja osalejatega ning pakub lõpuks veel praktikavõimalust galeriivalvuritele.

Õige pea avame järgmise Eesti paviljoni konkurssi ja praegu tegutseme suhteliselt aktiivselt ka 2013 suvel Peterburis avatava Manifesta 10 suunal, et luua nii sinna kui siia selleks perioodiks satelliitprogramme.

Lisaks sellele teeme meie väikseid üritustesarju, nt loenguseeria „Külaliskuraatorid“ ja avalikud videoõhtud. Viimased  tekkisid sellest, et kunstnikud otsivad vaatajatega dialoogi, et saada tagasisidet oma tööde kohta. Ka vaatajal on võimalus saada sellest kunstist rohkem teada. Plaanis on paar seminari vormis koostöö projekti kunstnike õigusteadlikkuse tõstmiseks jpm.

Ning loomulikult kõigi nende avalike sündmuste kõrval jätkub tihe kontorisisene töö kunstivälja suunal. Ma arvan, et peamine asi, mis ma tahaks luua nii kontori sees kui ka väljas, on dünaamiline ja väljakutseid pakkuv keskkond, kus on ruumi paljudele eri mõttesuundadele, kuid eesmärgid/sihid on paigas.

Kolm kõige tähtsamat KKEK funktsiooni eesti kunstiväljal?

Tekitada kahesuunaline liiklus. Keskus peab võtma tugeva vastutuse ja initsieerima sise- ja välisdialoogi, et toimuks rahvusvahelistumine. Me ei saada ainult kunstnikke välja, vaid toome ka kohalikule kunstiväljale sisse piisaval hulgal kriitiliselt mõtlevaid inimesi.

Kunstnike karjääri edendamine ja eesti kaasaegse kunsti tutvustamine on jätkuv läbi aegade. See käib peamiselt läbi kuraatorite, kes valivad kunstnikke oma näitustele. Sellega peab tegelema, kus iganes sa parasjagu oled ja mõnda potentsiaalselt huvitatud kuraatorit kohtad. Tihti heidetakse ette, et nüüd on noored pukis, et nüüd promotakse ainult oma põlvkonna asju. See ei vasta absoluutselt tõele. Üks-ühele kohtumine on natuke psühholoogi mängimine, kui tuleb kuraator sisse ja ütleb, mis teemaga ta tegeleb, siis meie kohustus ei ole kindlasti oma lemmikuid suruda, vaid soovitada seda, mis on antud juhul huvitav, olenemata põlvkonnast. Oleme palju tutvustanud ka lähikunstiajalugu, paljude kuraatorite huvi algab just 1970. aastatest. Peame aru saama, mida kuraator otsib, sest siis on soovitamisel kasutegur. See on meie kohustus aru saada.

Rahvusvaheliste näituste, konverentside, loengute jpm produtseerimine, kaas-produtseerimine ja nendel osalemine nii kodu kui välismaal. Selle eesmärgiks on muuta kohalik kunstiväli rahvusvahelisemaks aktiveerides seda diskursust kriitiliselt edasiarendavate sündmustega ning teisalt tõsta rahvusvahelist teadlikkust eesti kaasaja kunstipildist. Tööpõld on muidugi lai ja nimekiri võiks jätkuda veel pikalt. Üheks sooviks on kindlasti, et lähima paari aasta jooksul tekkiks kunstiväljale rohkem pealehakkajaid inimesi, kelle oskused vastaksid kunstivälja vajadustele. KKEKi tegevusi korraldades püüan seda aspekti kindlasti meeles pidada.