Arvustus: Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu lahkhelid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik
Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik "Lahkhelid" Autor/allikas: Kaupo Kikkas/Jazzkaar

Laupäeva õhtul esinesid 25. Jazzkaare raames taas koos Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu, kes spetsiaalselt festivali jaoks olid loonud uue kontserdikava "Lahkhelid", mis oli lausa välja müüdud.

Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu esinesid esmakordselt koos 2010. aasta Jazzkaarel. Tulemus oli album "Kooskõla“, mis pälvis Eesti Muusika Auhindadel 2012. aasta jazzalbumi tiitli. Juba pärast seda sündis meeste vahel lubadus, et nad teevad uuesti koostööd ja siis juba nime all "Lahkheli(d)".

See kaua oodatud uus kava oli tõepoolest justkui üles ehitatud lahkhelide mõiste peale. Kohati tundus (juba kasvõi esimeses kahes loos "Varielu" ja "Homne päev") nagu esitaks Kristjan Randalu oma versiooni ühest Vaiko Epliku laulust ja Vaiko Eplik esitaks oma versiooni samast Vaiko Epliku laulust. Improvisatsioon improvisatsiooniks, aga enamasti läks Eplik helgemat meloodlist teed, kui Randalu oponeeris talle klaveril süngelt madalas helistikus. Välja arvatud ehk "Nõgesed", kus olid kas mõlemad üsna masendavad või helises klaver kohati lootusrikkamalt.

"Lahkhelide" kavva kuulusid peamiselt töötlused Vaiko Epliku viimaste plaatide lugudest ("Hurraa", "Kosmiline armastus" jm., lisaks täiesti uus lugu "Kuningal on külm" ja lisalugudena "Pöördumatult soe" ja "Teismeline libahunt" eelmisest kavast), mis olid ehitatud klaveri, vokaali, kitarri ja heliefektide peale. Epliku vaimustus efektiplokist ei suutnud kontserdilõpuks enam nakatada, eriti kui olite käinud vaatamas ka tema ja Priit Võigemasti ühist lavastust "Muuseas: ma armastan sind" teatris NO99, kus Eplik samamoodi ennastunustavalt heliefektidega mässamist naudib. 

Teisalt õigustab Epliku ja Randalu kontserdikava nimi sellist lähenemist - see on taas nagu lahkheli klaveri kui ühe kõige traditsioonilisema instrumendi ning elektroonika kui ühe uusima instrumendi vahel. Iroonilisel kombel sobivad need kaks üsna hästi. Nagu ka Epliku ja Randalu natuurid - mõlemad ehedad, lõbusad, andekad mehed.

Oli ka üks koht kontserdis, kuhu nii järsk vastandus ja külluslik elektroonikakasutus hästi sobis - Jaan Räätsa teise marginaali (24-st, millest duo kandis ette kaks oma nägemust neist). Selle pala puhul oli elektroonikakasutus läbimõeldum ja paremini klaveriga põimitud, see oli elektroonika kui muusika, mitte lihtsalt nuppudega lõbutsemine.

Meeldiv oli tunnistada muutust, mille Vaiko Eplik esinejana viimastel aastatel läbi on teinud. Ta on vabanenud igasugusest poosist ning on enesekindel ja vaba, soe ja sõbralik, tunneb ennast mugavalt ja on vaatajale-kuulajale ligipääsetav. Tema ilmekuse juurde kuulusid tol õhtul näiteks miimika ja publiku kaasa laulma panemine loos "Lauludest ja muust...".

Võrreldes auhinnatud "Kooskõlaga", oli "Lahkhelid" eemaldunud lihtsatest ja klassikalistest interpretatsioonimudelitest. See oli keerukam ja hoogsam, džässilikumgi. Kuigi peab tunnistama, et üks kõige kaunimaid hetki kontserdil oli vast ka kõige klassikalisem - "Virgumine".

Kontserdi salvestuse eel arutavad džässiteemadel Peedu Kass ja Kadri Voorand, kontsert algab 36. minutil.

 

 

 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: