Vennaskonnale tuleb aastal 2014 läheneda pigem kui vastuvoolu ujuvale legendile ja urbanistlikule poeesianähtusele, millega käib kaasas ka muusika. Vennaskondlaste liikumist arvestades ei tasu imestada, et oli perioode, kus isegi kahte kontserti järjest ei antud ühe koosseisuga. Praegune Vennaskond sisaldab lisaks Tõnu Trubetskyle veel mitut bändi alustala ja tuumikmeest nagu Allan Vainola (kitarr), Anti Pathique (basskitarr) ja Ed Edinburgh (kitarr).

Tänavu 30. juubelit tähistava legendaarse bändi värske kauamängiv sisaldab 21 lugu. Tõsi ta on, see kauamängiv mängib natuke liiga kaua, kuigi ajalist kestvust on napilt üle tunni. 21 pala on siiski korraliku kontseptuaalse duubelplaadi materjal. Mitte et Vennaskonnal kontseptsioon logiseks, kuid kui tegu oleks vinüülplaadiga, siis tasuks B-pool vahele jätta.

Vennaskonna eelmine album «Anarhia agentuur» ilmus 2011. aastal ning väidetavalt oli see sisse mängitud ühe jutiga. Uue albumi materjal on loodud ja salvestatud viimase poole aasta jooksul ning justkui rohkem lihvitud. Vennaskonna esivend Tõnu Trubetsky on seekord muusika kirjutamise tõsiselt kätte võtnud ning tagasi on ka suurepärane meloodiameister Allan Vainola. Tekstide autorid on teiste hulgas Arvi Siig ja Indrek Rüütle.

Vennaskonna kõrghetked jäävad möödunud sajandi viimasesse kümnendisse. Teisalt on nende elufilosoofias ja maailmanägemises jätkuvalt midagi harvanähtavalt rokenrollilikku. Kõik kaubamärgid on jäänud tänini põhimõtteliselt piinlikult samaks: on harmooniat ja kaootilisust, korrapärast anarhiat, letargilist iseolemist, suurepärast hitimaterjali ning sellele tasakaaluks arusaamatuid prohmakaid ning hägusat sõnumit.

Avalugu, elegantselt dekadentlik "Viru nurgal" on maagiliste kitarridega tempokas ja nostalgiline manifest kultuspoeet ja linnaromantik Arvi Siia suurepärastele sõnadele. "Liiliaõis" toob jõuliselt sisse Vennaskonna poolt Eestis punkpilliks ülendatud (või alandatud, kuidas kellelegi) akordioni, mida mängib nii selles kui teistes palades erikülalisena Henn Rebane. Jah, seesama Henn Rebane. "Moosipirukas" jätkab kogupere-anarhilises haaravas tonaalsuses ja tundub, et Vennaskond on nendes palades tagasi oma parimas vaimus ja vormis.

Edasi muutuvad paraku nii tempo kui lüürika juba kaootilisemaks ning raskestihoomatavaks, mis ei tähenda, et kõrghetki ei jaguks. Ööuima mähkunud majad ja inimsaatuste puntrad põimuvad ilusas ning soojas valsirütmis armastusballaadis "Triumfikaar". Kontrastiks on hajus mittemidagiütlev eksperiment nimega "Viimne reliikvia" ja tuntud lastelaulu eriti populistlik kaver "Kaks Otti".

Plaaditutvustustuur käib. Ees ootavad teiste hulgas veel Tõrva pubi Juudas, Venevere seltsimaja, Pärnu Kuursaal, Palamuse laululava, Vastseliina rahvamaja ja Kirumpää piiskopilinnus. Väga punk valik, pole midagi öelda.

"Viru nurgal":