Su suurepärase debüütalbumi juured on tugevasti kaheksakümnendates. Mis sind selle toreda ja mingis mõttes muretu kümnendiga seob?

Huvitav tähelepanek, kuna ma ise pole enda muusikat seni ühegi konkreetse kümnendiga seostanud (ega oskaksi)… aga arvan, et üheksakümnendate lapsena sain veel kaheksakümnendate järellainetust kõvasti tunda. Siis kuuldud muusika jälitab mind siiani, isa tollaste lemmikbändide lood on mul peas olnud nii kaua, kui mäletan.

Viide kaheksakümnendatele võib natuke ehk valedele jälgedele viia, album ei ole sündipopp ega uus laine. Siin on tegelikult paljusid stiile alates progest ja lõpetades isegi üsna suitsuse svingiga, rohkem kui kord meenub Sven Grünberg. Oli selline ambivalentsus tahtlik või kukkus kuidagi sujuvalt lihtsalt välja?

Tundub, et kukkus ikka sujuvalt välja. Muusikat luues ei mõtle ma kunagi konkreetselt stiilile - see, mis sulest tuleb, see tuleb. Arvan, et kõik artistid, bändid ja heliloojad, kellest kunagi olen lugu pidanud, on mind ja minu muusikat ka kuidagi alateadlikult mõjutanud…

Sven Grünberg oli mõned aastad tagasi üks suurtest lemmikutest - seega ma ei üllatu, et midagi sealt kaasa tuli.

Hetkel, kui ma seda küsimust esitan, siis paistab mu koduaknast purpurpunane õhtutaevas ja udulaamades põld. On varasügis. Kuulan albumit ja uskumatult hästi haakub muusika kõige sellega! Millal album on salvestatud peamiselt, kas päevavalges või ööpimeduses pigem?

Album on salvestatud enamasti selles ajavahemikus kui päike on väljas, minu jaoks on just valgus väga inspireeriv, mulle meeldib näha ümbritsevat keskkonda erinevates olekutes hommikust õhtuni. Kristallselged päikesetõusud ja purpurpunased õhtud on selle albumi sünni koha pealt kindlasti oluliselt suuremat rolli mänginud kui ööpimedus, paar üksikut momenti ehk on vaid tänavalaternate valgel salvestatud.

Oled sa ka mõelnud sellele, kus su muusika kõige paremini tööle hakkab? Esimest korda nägin Cirklit esinemas Soomaal Sääsepirina Alguse Kontserdil ja sestap on mul sellega kuidagi rustikaalsed assotsiatsioonid üldse. Oled ise pigem siiski linnatüdruk?

Jällegi ei ole ma sellisest vinklist analüüsinud oma muusikat. Olen ise suhteliselt juurtetu ja isegi ehk rahutu tüüp, mille on ilmselt tinginud terve elu kestnud kolimine ühest keskkonnast teise.

Mulle meeldib tasakaal maa ja linna vahel, ei saa läbi ilma ühe või teiseta. Kujutan ette, et mu muusika võib kõlada nii Lasnamäel kui ka Soomaal - kõik sõltub kuulajast.

Kõrv ei pruugi alati õigust kõnelda – kui palju on albumil programmeeritud arvutimuusikat ja kui palju pärispille?

Programmeeritud "puhast" arvutimuusikat, see tähendab partiisid, mis pole minu mängitud ühelgi klaviatuuril, on väga-väga vähe. Enamik osi on salvestatud minu Nord Electro süntesaatoril, mis on siiski analoogpill, päris audiosignaal tuleb välja ja puha.

Aga kui lähtuda rohkem sellest, kui palju akustilisi pille on kaasatud, siis, jah, ainult kitarr, käteplaksud ja minu hääl.

Väga andekaid naiselektroonikuid on maailmas üpris palju endast teada andnud, Eestist tõtt-öelda ei meenugi ühtegi peale sinu. Huvitav, miks?

Ehk on elektroonikat ja arvuteid kuni üsna hiljutise ajani veel nii-öelda meeste alaks peetud ja oleme nüüd alles kuskil üleminekuajas, kus meile vana generatsiooni poolt omistatud soolised rollid järjest enam taanduvad? Kohati tundub, et Eesti on just selles mõttes veel eriti traditsioonidest kinni hoidev. Loodan, et uus laine pöörab siin õige pea uue lehekülje. Mõned andekad naiselektroonikud ikka on ka juba - Vul Vulpes näiteks tuleb kohe meelde!

Mõnevõrra laiema avalikkuse ette astusid esimest korda mõned aastad tagasi indie-pop bändis Animal Drama. Sooloalbum on sellega võrreldes midagi absoluutselt muud. Kuidas selline pööre siis nüüd?

Ega ta ei olegi väga suur pööre, kuna soolomaterjali olen ma sahtlisse kirjutanud juba varsti kümme aastat. Alustasin umbes aastal 2003, kui kitarri esimest korda kätte võtsin, kuid ideaalid on vahepeal muidugi muutunud ja materjal nendega koos.

Animal Drama oli ääretult inspireeriv bänd ja nendelt esinemistelt saadud julgus aitas mul ka lõpuks oma muusika avalikkuse ette tuua. Indie-pop on siiamaani südames, teeksin iga kell veel!

Õpid praegu Rootsis, plaadil on paar rootsikeelsete pealkirjadega pala – mis värk sul selle Rootsiga on?

See küsimus viib jälle ringiga lapsepõlve tagasi. Sündisin Eestis, kuid väga olulised aastad veetsin elades Norras, kus omandasin ka peaaegu, et teise emakeelena norra keele. Sellest ringikolimisest tingitud kihk kogeda midagi uut viis mind selleni, et kandideerisin pärast pettumusi Eestis valitud erialadel hoopiski Rootsi Malmö muusikaakadeemiasse, kuna keel ju põhimõtteliselt suus.

Kuigi see ei osutunud minu linnaks jätkub Rootsi-seiklus nüüd Göteborgis koos Malmöst leitud elukaaslasega - ja sedapuhku tundub, et olen leidnud suurepärase koha, mida vähemasti mõnda aega koduks saan nimetada.

"Fables of a Faraway Land” on väga isiklik plaat. See on muidugi küllaltki triviaalne tõdemus, hea muusik ei saagi ebaisiklikku plaati teha, aga siiski - mida sa soovisid sellega väljendada, mida peegeldada, kuidas kuulaja hingekeeli sõrmitseda?

"Fables of a Faraway Land" on minu päevik. Ilmselt ei loe iga kuulaja seda kui avatud raamatut, vaid leiab midagi, mis just teda omal moel kõnetab. Ehk kõnetavad minu isiklikud läbielamised muusika kaudu kedagi hoopis teisest vinklist, kui seda esialgu mõtlesin.

See ehk ongi kunsti võlu, et alati jääb täielik vabadus tõlgendada ja ma ei hakka siinkohal isegi ühtki juhtnööri andma, muidu lõhuksin selle salapärase udu ära.

Plaadiesitlused on ees. Pelgad ka natuke?

Natuke ikka. Nagu alati, kui tavapärasest rohkem tähelepanu saada. Selles mõttes erilist lavahirmu ei ole… Pigem selline hirm nagu siis tekib, kui lähed pidulikule koosviibimisele, kus tunned ainult ühte inimest. Siis ei ole muud valikut, kui hakata rääkima.

Mis oleks parim, mida tulevikul sulle pakkuda oleks?

Kui ma saaksin elada nii, et olen igas hetkes kohal, oleks see ideaalne. Maailm muutub pidevalt, ja temaga koos soovid ja väljakutsed. Eks me näe!