Arvustus: plastpudel keskaegsel Venemaal
Uus raamat
Jevgeni Vodolazkin
„Lavr. Romaan müstilisest ravitsejast“
Tõlkinud Veronika Einberg
Kunst 2014
Vahel tundub, et kirjandusteadlased kirjutavad kas väga halbu, ülekonstrueeritud romaane, mis peavad kuidagi mahtuma nende enda loodud teooriatesse või siis vastupidi, eriti häid, valguskiirena kirjanduse sügavaima olemuseni tungivaid ning lugejat tõesti vapustavaid teoseid. 1964. aastal Kiievis sündinud vene kirjaniku ja kirjandusteadlasena Vana-Vene ajalookäsitlusi uurinud Jevgeni Vodolazkini „Lavr. Romaan müstilisest ravitsejast“ on just viimasesse sorti kuuluv teos.
Originaalis 2013. aastal ilmunud romaan sai kohe kaks ülimainekat Vene kirjandusauhinda: Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana preemia. Ning kärmelt asuti seda tõlkima ka teistesse keeltesse. Eestikeelse suurepärase tõlke eest tuleb tänava Veronika Einbergi.
Võib arvata, et „Lavri“ eestindamine polnud kergete killast. On ju Vodolazkin pannud asjatundjana oma tegelased kõnelema arhailist vene keelt. Ja piirduks see vaid dialoogiga! Esiteks on dialoogi teoses otsekõnena üldse vähe, sest põhiliselt vestleb peategelane mõttes oma noorelt surnud naisega. Teiseks põimub dialoog sageli jutustava ja kirjeldava tekstiga. Ning kolmandaks ei ole tihti teemadki just igapäevased – küll räägitakse siin maarohtude tervendavast toimest (nimetades neid loomulikult vanal Venemaal käibel olnud nimedega), küll teoloogilistest probleemidest, küll üldisemalt ajakäsitlustest. Kuid ei maksa karta – ladusalt kirjutatud teosest saab ka kena ülevaate vana-vene olmest, mida autor vaimukate, lugejale suunatud kommentaaridega vürtsitab ning muidugi on ühes õiges romaanis tähtis koht armastusel.
Eestikeelne tekst on seejuures oivaline, lausa sedavõrd nauditav, et kui tavaliselt mainitakse tõlkija oskus või oskamatus paari napi lausega ära arvustuse lõpus, pidasin vajalikuks sellest alustada. Oleks vale öelda, et „Lavr“ on raamat keelest – mõeldes Umberto Ecole või näiteks ka Jaan Unduskile, võiks ju arvata, et kui juba kirjandusteadlane sule haarab, on keeleküsimus sisuga vähemalt võrdsel kohel. Eks nad ole tähtsad siin ka – keel on selle teose oluline instrument. Lõppude lõpuks jutustab see raamat vaimust kõige üldisemas mõttes. Ajaloo vaimust, kui rääkida Hegeli keeles. Või siis Jumala vaimust, kui öelda seda raamatu tegelaste keeles. Või armastuse vaimust, kui öelda veidi romantilisemalt. Kuid tegelased räägivad sellest, nii kuis oskavad, pillates lauseid nagu „Sii elaja sängiks on maa ja vaibaks taivas“ (lk 136) või kirjutades: „Jällegi toine vend põdes kaua kunni ära sures“ (294). Õige registri leidmine sedalaadi tõlkimiseks on äärmiselt määrav ja näib, et Veronika Einberg on selle leidnud! Ilmselt üks hiilgavamaid tõlkepärleid teoses on puraski mõiste – nõnda nimetavad keskaegsed pihkvalased deemoneid.
Kuid üldise loo mõttes pole tegevustik keeruline – see on ühe inimese, kummaliste ravitsejavõimetega mehe jutt. Ta läheb läbi elu, kandes eri nimesid, olles algul Arseni, vahepeal Ustin, vanana Amvrosi ning päris lõpuks läheb ta igavikku Lavri nime all. Kuid nimed pole tähtsad. Nagu ei loe lõpuks ka see, millisel eluetapil ta eri nimesid kannab – nagu loo edenedes selgeks saab, on asjade järgnevus lihtsalt üks inimese ebatäiuse aspektidest. Jumala aeg pole mitte ainult piiritu, vaid see on ka ainus aeg, inimeste elud ja teod selle sees on tema pilgule kõik üheaegsed. Kõneldes maailma lõpu võimalikkusest selgitab Arseni rännukaaslane itaallane Ambrogio, kellega koos reisitakse Jeruusalemma poole: „On ju olemas üksinimese surm – kas see siis pole isiklik maailma lõpp? Lõppude lõpuks on ka üldine ajalugu kõigest osa isiklikust ajaloost.“ (lk 211)
Kuid enne selle pika retke jalge alla võtmist rändab Arseni või Ustin või Amvros või Lavr. Tema rändude põhjus on kahetsus. Ta kahetseb, et jättis oma ülbuses oma noorele naisele ämmaemanda kutsumata, tappes nõnda nii naise kui sündimata poja. Ja tundes end elu võtjana, ravib ta kõiki inimesi ning kingib neile veidi aega, nuttes kurbusest, kui teab, et tema jõust jääb väheks ning rõõmust, kuna jällegi teab, et tema kingitud lisaaeg tervendatule on vaid köömes suure maailmaaja kõrval. Ta ütleb pidevalt, et elab oma naise – Ustine – eest, sest nagu raamatu alul end needvale ja surma ihaldavale Arsenile vana staarets Hristofor lausub: „su armastuse lugu on ju alles algamas.“ (lk 84)
Ning nii ongi Arseni rännakud kõik kokku üks oma naisele elatud elu. Ta küll tunneb, et sellest ei piisa, et hädalisi on rohkem, kui ta aidata jõuab, ning et talle antud aeg on üürike, kuid samas on algusest alates kohal märgid, mis näitavad aja suhtelisust. Juba teose hakul sulab lume alt „välja kõiksugu metsasodi: mullused lehed, värvi kaotanud riideräbalad ja tuhmunud plastpudelid“ (lk 62). Seda kõike XIV sajandi Põhja-Venemaal! Ning pidevalt vihjatakse ka tulevikule. Esmalt jutustab autori hääl sellest, kuidas peategelase kodukohta ehitatakse 1495. aastal kirik, mille Saksa piloot Heinrich von Einsiedel 1942. aastal otsetabamusega maamunalt pühib (lk 14). Olgu öeldud, et kõnealune mees, krahv von Einsiedel oli tõesti olemas… Nagu olid ka Pihkva possaadnik Gavriil, kes teoses esineb, või korra mainimist leidev Venezia doodž Giovanni Mocenigo… Üleüldse on piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel õbluke – kes teab, kas Arseni sõbra Ambrogio nägemus 28. maist 1951. aastal, mil Orjoli linnas kaupluse „Vene lina“ ette on endast pilti tegema sättinud poe töötajad, oli tõene või mitte?
Kuid see polegi peamine. Rännanud läbi pool Venemaad, käinud ära Lunastaja haual Jeruusalemmas ning naasnud kodukanti, märkab Arseni, et aeg voolab tagurpidi, et kõik on suhteline ja et Issanda kätes on kõik võimalik. Ka lunastus. Ja muidugi ka igavene armastus.
Lugejale, keda raamatut punase niidina läbiv õigeusklik teoloogia vahest külmaks jätab, võib lohutuseks öelda, et küsimus polegi teoloogias. Vodolazkini romaani võib lugeda ka traktaadina ajakäsitlusest, inimese tajudest ning muidugi – ja see on ehk põhiline – armastusest.
Toimetaja: Valner Valme