Jevgeni Vodolazkin: uuest ja vanast aastavahetusel ehk saatuse irooniast ja hüvast leilist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jevgeni Vodolazkin
Jevgeni Vodolazkin

Kolleegide ja sõprade sõnul on ellu astumas esimene põlvkond, kes on loobumas lastekirjanduse klassikast nüüdislastekirjanduse kasuks.

Aastalõpu uudistelint tõi teate, et aastavahetuse igipõline kaasanne, Eldar Rjazanovi komöödia "Saatuse iroonia", kolitakse justkui Esimeselt kanalilt (v.k. Первый канал) kuskile mujale või jäetakse ülepea näitamata. Kostsid hääled, mis väitsid, et film propageerib purjutamist, et see on vananenud jne. Filmi veel elusolevad osatäitjad võtsid asja filosoofiliselt, need, kes juba teises ilmas, mõistagi, mingeid kommentaare ei jaganud. Kas unistuse võib ära muuta ("я спросил у ясеня")? Kas muinasjutt võib vananeda? Küsimused pole põrmugi retoorilised ega puuduta sugugi ainult filmi ennast, kui võiks esmapilgul tunduda. Meie maal oma elu elanud inimesed panevad asjad kohe paika: turja kargasid. Tegelikult kohe tahakski. Selline vastus võimaldaks õlad sirgu ajada ja esitada too võimas tšernõševskilik küsimus. Aga mida teha jääbki ütlemata, sest pole selge, kellele täpselt turja karati.

Eldar Aleksandrovitšile? Ent talle eriti turja ei karga: seal, kus ta on, uut aastat ei tähistata, ning pole enam aastaidki, puha igavik. Mu vintis nimekaimule Lukašinile (kuna enne filmi meie maal alkoholismi ei olnud)? Barbara Brylskale (et nagu vastusanktsioonid)? Pole usutav. Ning kes, üleüldse, turja kargas? Kardan, et vastus on filosoofiline: aeg. Eelduste kohaselt ei moodusta need, kelle jaoks Rjazanovi film oli elu üks osa, enam enamikku. Paljud on režissöörile järgnenud ning kogevad seal teispooluses hoopis muid kaemusi. Allesjäänud muidugi vaatavad "Saatuse irooniat" edasi, kuid on juba reklaamiandjate jaoks teisejärgulises vanusekategoorias. Pole kahtlustki, et televisioonil on ses suhtes täpne statistika – seal töötavad asjatundjad. Häirekella hakati lööma mitte täna, vaid vähemasti siis, kui oldi valmis saadud suure filmi järjega. Katse teist korda samasse jõkke astuda ning uutele põlvkondadele korda minna ei õnnestunud. Rjazanovi jätkajad läksid kõige täiega põhja.  Nende kangelaslikul, kuid juba ette ebaõnnestumisele määratud ettevõtmisel oli üks vaieldamatu väärtus: see demonstreeris omal, televisioonilikul, kombel kunstiteose kordumatust, kaudselt – kunstiteoste absoluutset relvitust aja ees. Kunstiteosed vananevad. Kõik, mitte ainult filmid.

Ning mis minu jaoks kõige kurvem – ka raamatud vananevad. Filmidega võrreldes on nende vastupanuvõime ajale muidugi suurem, kuid see pole lõputu. Keskeltläbi 100 – 150 aastat. Selle tähtaja möödumisel saab raamatust midagi eruadmirali taolist: temaga käiakse aupaklikult ümber, tähistatakse pidulikult juubeleid, kuid igapäevaeluga pole tal enam mingit pistmist.

Mõnede raamatute puhul on kirjanduslik saatus armuline, lugejaskonna vahetumisega saadakse veel ajapikendust. Pean silmas efekti, mida nimetaksin kirjanduslikuks noorenduskuuriks. Kunagi täiskasvanutele kirjutatud teosed lähevad üle lastekirjanduse liigasse. Daniel Defoe, Walter Scott, Alexander Dumas – nimekirja võib jätkata. Rõhutan, et jutt on heast täiskasvanute kirjandusest, millest on saanud hea lastekirjandus. Loomulikult on antud seaduspärasusel omad teema-ja stiilipiirangud. Kafka ja Prousti kohta see vast ei käi.

Ent needki raamatud, mis on suutnud lugejaskonda vahetada, ei suuda üleüldisele saatusele kaua vastu panna. Meie silme ees vananevad nad juba teist korda – nüüd juba lastekirjandusena. Kolleegide ja sõprade sõnul on ellu astumas esimene põlvkond, kes on loobumas lastekirjanduse klassikast nüüdislastekirjanduse kasuks. Parimal juhul. Halvimal juhul – arvutisõdade kasuks. Veelgi enam, juba distantseerutakse ka "täiskasvanute" klassikast. Vene keele ja kirjanduse õpetajad on mulle korduvalt kurtnud, et vene kirjasõna korüfeed on muutumas üha raskestimõistetavamaks. Õpilastele on nad kõik üks Tolstojevski udukogu, kirjanike vahel ei tehta vahet, möödunust, selle reaalidest ja probleemidest on hall ettekujutus. Kunagised vaidlused Nataša Rostovast on ammu kiretuks muutunud, kui midagi sünnibki, siis pelgalt õpetaja enda pealekäimisel. See on kurb, kuid mõistetav. Raamat võimaldab lugejal eelkõige samastuda kirjandusteose kangelasega. Raske on samastuda sellega, keda ei mõisteta.

Võib tunduda, et muu aastalõpumõtted ei ole eriti pühadehõngulised. See pole nii. Ma lihtsalt käsitlen pidulikku kogu selle täiuses, nagu igaüks, kes enne uusaastakellade kõlamist jätab hüvasti möödunuga. Kellad kuulutavad saabuvatest muutustest, teisisõnu – uue ja vana kohtumisest. Uue saabumist tähistades peame selgelt mõistma, mis saab vanast. Aga vana, enamasti, kaob. Igaveseks. Vaid haruharva jätkaks ammu-ammu maa alla kadunud ojaviir kunagi uuesti oma maist kulgu.

Ma ei ole filmiteadlane, kuid miskipärast arvan, et midagi sarnast juhtub lõppude lõpuks ka "Saatuse irooniaga". Sest nõnda juhtub kõigega, millest on saanud oma valdkonna etalon. Nood pidanuksid justkui lahkuma ühes oma ajastuga, kuid elavad mõistetamatul viisil edasi uues ajastus. Teosed on jäänud justkui endisteks, ent igas uues ajastus mõistetakse teisiti, justament selline vana ja uue suhete dialektika. Tõelised tunded kirgastavad meid ka sajandite möödumisel. Harvadel juhtudel adume neid läbi ajakihistuste ning mitte enam eriti mõistetavate asjaolude. Lõppude lõpuks on suvaline teos inimesest, mitte asjaoludest. Meenutagem Mandelštami:

"Когда бы не Елена, / Что Троя вам одна, ахейские мужи?"1

Jevgeni Vodolazkin on kirjanik, filoloogiadoktor, Vene kirjanduse instituudi (Puškini maja) juhtivteadur. Eesti keeles on ilmunud J.Vodolazkini romaan "Lavr" (kirjastus "Kunst", 2014.a., tõlkija Veronika Einberg).

1 Ossip Mandelštam Unetus. Homeros. Pingul purjed. 1915

Artikkel avaldati 29.detsembril 2017. aastal, vene keelest lühendanud Hannes Korjus.

Toimetaja: Kaspar Viilup/Hannes Korjus

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: