Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Loomingu Raamatukogus ilmus Ivan Turgenevi "Senilia" (loe katkendeid)

Eesti keeles ilmus vene klassiku luigelaul - proosaluule vormis vanaduspõlvemõtisklused.

Loomingu Raamatukogu 34 / 2014

Ivan Turgenev. "Senilia". Vene keelest tõlkinud ja järelsõna Ants Paikre.
88 lk.
Hind 2.20
saadaval ka e-raamatuna

Vene klassiku Ivan Turgenevi (1818–1883) luigelaul, proosaluule vormis vanaduspõlvemõtisklused – melanhoolsed, teravapilgulised, ajatud.

Lugejale
Minu heatahtlik lugeja, ära loe neid luuletusi rutakalt üksteise järel: küllap hakkab sul siis igav ja sa paned raamatu käest. Loe neid ükshaaval: täna üks, homme teine — ja võib-olla äratab mõni neist midagi ka sinu hinges.

Küla

Jaanikuu viimane päev; tuhat versta ümberringi laiub Venemaa — kodupaik.

Kogu taevalaotus on tulvil ühtlast sina; üksainus hajuv pilveke ujub seal. Tuulevaikus, leitsak... õhk nagu lüpsisoe piim.
Lõokesed lõõritavad; kudrutavad pugukad tuvid; hääletult sähvivad pääsukesed; hobused pruuskavad, krõmpsutavad heinu; koerad ei haugu, seisavad leplikult saba liputades.
Hõngab suitsu ja heina ja pisut tökati ja natuke naha järele. Kanep põldudel on juba koristusküps ja levitab oma vänget, kuid meeldivat lõhna.
Sügava, ent lauge jääraku nõlvadel kasvavad mitmes reas lopsakavõralised, allapoole längus okstega remmelgad. Jäärakus vuliseb oja; kivikesed selle põhjas näivad läbi selge virava vee otsekui võbisevat. Kauguses, maa ja taeva piiril, viirab suure jõe sinav lint.
Teisel pool jäärakut seisavad ridamisi väikesed, korralikult suletud ustega puhtad aidad; siinpool viis-kuus männipalkidest ja laudkatustega taret. Iga katuse harjal kõrgub latt kuldnoka pesakastiga; iga ukse varikatusel on plekist välja lõigatud, lehviva lakaga katusehobu. Lainjad aknaklaasid veiklevad vikerkaarevärvides. Aknaluukidele on maalitud vaasid lilledega. Iga tare ees seisab väärikalt toekas pink; muldrikele on ennast kerra tõmmanud kassid, roosakalt läbi paistvad kõrvad erksalt kikkis; kõrge lävepaku taga mustendab jahe koda.
Külitan maha laotatud hobusetekil otse jääraku ääres; ümberringi on terved kuhilad äsja niidetud, uimastavalt lõhnavat heina. Taibukad talumehed on heina tarede ette laiali loopinud: las kuivab veel natuke päikese käes, aga seejärel sara alla! Küll on siis mõnus nende sees magada!
Heinakuhilatest paistavad laste kräsupead; ahukil sulgedega kanad otsivad heintest kõiksugu sitikaid ja satikaid; valge lauguga kutsikas vähkreb sassis kõrtes.
Ruugete käharatega noorukid, seljas puhtad, madalalt vöötatud särgid, jalas rohmakad säärsaapad, rinnutavad lahtirakendatud vankril ja heidavad teravmeelset nalja — lõõbivad isekeskis.
Tareaknast kaeb välja ümara näoga noorik ja naerab, mine võta kinni, kas noormeeste sõnade või heintesse mattunud laste hullamise peale.
Teise nooriku tugev käsi vinnab kaevust suurt märga ämbrit... Ämber vappub ja õõtsub nööri otsas, pillates piklikke leekivpunaseid piisku.
Mu ees seisab vanaperenaine, seljas uus maavillane ruuduline undruk, jalas vastsed poolsaapad.
Suured õõnsad helmed keerduvad kolmes reas ümber tema tõmmu kõhna kaela; halle juukseid varjav punaste tähnidega ääristatud kollane rätik on räästana madalal tuhmide silmade kohal.
Ent need vanad silmad naeratavad nii lahkelt; kogu tema kortsuline nägu naeratab. Eideke läheneb vististi juba kaheksandale kümnele... kuid veel nüüdki võib aimata, et omal ajal on ta olnud kaunitar!
Päevitunud harali sõrmil hoiab ta hüvakus käes savikannu otse keldrist toodud külma koorimata piimaga; kann on kaetud pärlendavate veepiiskadega. Kurakäega pakub eideke mulle suurt kääru veel sooja leiba. „Söö aga terviseks, kallis külaline!“
Korraga kireb kukk ja lehvitab toimekalt tiibu; vastuseks talle kostab lauta suletud vasika laiska ammumist.
„Sa vaata, kus on alles kaer!“ kuulen oma kutsarit ütlemas.
Oo, Venemaa vaba küla rahulolu, segamatust ja küllust! Oo, vaikust ja õndsust!
Ja mulle tikub pähe mõte: milleks meile veel vaja risti Tsargradi Hagia Sophia kuplile* ja kõike seda, mille poole nii väga püüdleme meie, linnainimesed?

Veebruar 1878

* Tsargrad oli Venemaal Konstantinoopoli nimena kasutusel XVII sajandini. Türklased vallutasid Konstantinoopoli mais 1453, nimetasid linna Istanbuliks ja muutsid Hagia Sophia kiriku mošeeks. Turgenev vihjab parajasti käimas olnud järjekordsele Vene—Türgi sõjale, mil Vene väed jõudsid jaanuaris 1878 Istanbuli (Konstantinoopoli) lähistele, aga loobusid linna ründamisest.

Vanaeit
Astusin üksinda mööda laia välja.
Ühtäkki näis mulle, et kuulen selja taga põgusaid, ettevaatlikke samme... Keegi kõndis mu kannul.
Vaatasin tagasi — ja nägin väikest küürakat eite, üleni mähitud hallidesse kaltsudesse. Neist paistis välja ainult vanaeide nägu: kollane, kortsuline, terava ninaga, hambutu suuga nägu.
Ma lähenesin talle... Ta jäi seisma.
„Kes sa oled? Mida sa tahad? Oled sa kerjus? Ootad almust?“ Eit ei vastanud. Kummardusin talle lähemale ja märkasin, et tema mõlemaid silmi katab poolläbipaistev, valkjas kelme või kile, nagu lindudel, kelle silmi see kaitseb liiga ereda valguse eest.
Ent vanaeidel see kile ei liikunud ega paljastanud silmateri, millest järeldasin, et ta on pime.
„Tahad almust?“ kordasin ma oma küsimust. „Miks sa mu järel käid?“ Aga eit ei vastanud ka nüüd midagi, tõmbus vaid veel rohkem kössi.
Ma pöörasin ümber ja jätkasin oma teed.
Ja taas kuulsin selja taga neidsamu kergeid, ühetasaseid, otsekui hiilivaid samme.
„Jälle see naine!“ käis peast läbi. „Miks ta must maha ei jää?“ Ent mõttes rahustasin ennast otsekohe: „Küllap on ta pimedast peast teelt eksinud ja seirab nüüd kuulmise järgi mu samme, et koos minuga inimasulateni jõuda. Jah, nii see ongi.“
Kuid kummaline rahutus valdas vähehaaval mu mõtteid: mulle hakkas tunduma, et vanaeit mitte lihtsalt ei käi mu järel, vaid suunab mind, et ta lükkab mind kord paremale, kord pahemale, ja ma kuuletun talle tahtmatult.
Aga ma läksin siiski edasi... Ent seal ees, otse mu teel mustendas miski ja muutus ikka suuremaks... mingi auk... „Haud!“ välgatas mu peas mõte. „Vaat kuhu ta mind tüürib!“
Pöördusin järsult... Vanaeit seisis jälle mu ees... Aga nüüd oli ta nägija! Ta vahtis mind suurte õelate, kurjakuulutavate silmadega... röövlinnu silmadega... Ma kummardusin tema näole, tema silmadele lähemale... Jälle too ihmjas kile, too pimeda nüri ilme...
„Ah,“mõtlesinma, „see vanaeit on mu saatus. Saatus, mille eest pole inimesel pääsu!“
„Pole pääsu! Milline jaburus! Peab vähemalt üritama.“ Ja ma pöörasin tõtakalt kõrvale, muutsin suunda.
Astusin kärmelt... Aga selja taga, otse mu kannul ei lakanud põgusad sahisevad sammud... Ja mu ees mustendas jälle auk.
Taas muutsin ma suunda... Ent nagu ennegi, kostis mu selja taga seesama sammude sahin ja ees oli seesama ähvardav laik.
Ning milliseid haake ma ka ei teinud nagu tagaaetud jänes... mitte miski ei muutunud!
„Pea!“ mõtlesin ma. „Nügan teda õige! Jään siiasamma!“ Ja istusingi kohe maha.
Vanaeit seisis minu selja taga, paar sammu minust eemal. Teda polnud kuulda, aga ma tundsin, et ta on seal.
Korraga nägin: eemal mustendav laik ujus, roomas ise minu poole!
Mu jumal! Vaatasin tagasi... Vanaeit vahtis mulle otsa — ja tema hambutu suu kõverdus muigeks...
„Ei pääse sa kuhugi!“

Veebruar 1878

Kerjus
Läksin mööda tänavat... mind peatas kerjus, igerik vanamees. Põletikulised, vesitsevad silmad, sinetavad huuled, lotendavad räbalad, räämased haavad... Oh kui rängasti oli vaesus seda õnnetut olendit räsinud!
Ta küünitas minu poole oma punetava, tursunud, räpase käe...
Pominal abipalveid halisedes ootas ta almust.
Hakkasin tuhnima oma taskutes... Ei rahakotti, ei kella, isegi
mitte taskurätti... Ma polnud midagi kaasa võtnud.
Aga kerjus ootas... ja tema väljasirutatud värisev käsi võppus
tasakesi...
Segadusse sattunult haarasin kimbatuses selle räpase väriseva
käe ja surusin seda tugevasti...
„Ära pane pahaks, vennas, aga mul pole sulle midagi anda.“ Kerjus vaatas mulle oma põletikuliste silmadega otsa; tema
sinakad huuled naeratasid — ja temagi pigistas mu jahedaid sõrmi. „Pole viga, vennas,“ pomises ta oma hambutu suuga, „aitüma sellegi eest. Eks seegi ole ju armuand.“
Ma mõistsin, et ka mina olen oma vennalt armuanni saanud.

Veebruar 1878

Elujuhis
„Kui te tahate oma vastase elu korralikult kibedaks teha ja teda isegi kahjustada,“ õpetas mind üks vana elukunstnik, „siis süüdistage teda sessamas puuduses või patus, mida te endal teate olevat. Olge nördinud... ja tehke talle etteheiteid!
Esiteks paneb see teisi arvama, et teie ise olete sellest patust prii.
Teiseks võib teie nördimus olla isegi siiras... Te võite sedasi rahustada omaenda südametunnistust.
Kui olete näiteks tuulelipp, süüdistage oma vastast tõekspidamiste puudumises.
Kui te olete ise hingelt lömitaja, öelge talle etteheitvalt, et ta on lömitaja... et ta lömitab tsivilisatsiooni, Euroopa ja sotsialismi ees!“ „Võib isegi öelda, et lömitab mittelömitamise ees!“ tähendasin ma.
„Võib ka nii öelda,“ ruttas elukunstnik kinnitama.

Veebruar 1878

Homme! Homme!
Kui tühjalt ja igavalt ja kasutult möödub küll iga elatud päev! Kui vähe jälgi ta endast maha jätab!
Kui mõttetult ja rumalalt lendasid üksteise järel mööda need tunnid!
Ja ometi tahab inimene elada; ta hindab elu, ta loodab tema peale, enda peale, tuleviku peale... Oo, milliseid hüvesid ootab ta tulevikult!
Kuid miks arvab ta, et teised, tulevased päevad ei ole samasugused nagu see äsja möödunud päev?
Ega ta seda arvagi. Tegelikult ei armasta ta üldse mõtiskleda — ja hästi teebki.
„Vaat homme, homme!“ lohutab ta ennast, kuni see „homme“ ta hauda viib.
Noh, aga oled kord hauas, siis on su mõtisklemisel tahes-tahtmata lõpp.

Mai 1879

Mul on kahju...
Mul on kahju iseendast, teistest, kõigist inimestest, metsloomadest, lindudest... kõigest elavast.
Mul on kahju lastest ja vanakestest, õnnetutest ja õnnelikest... õnnelikest veel rohkem kui õnnetutest.
Mul on kahju võidukatest, triumfeerivatest väejuhtidest, suurtest kunstnikest, mõtlejatest, poeetidest...
Mul on kahju mõrvarist ja tema ohvrist, inetusest ja ilust, rõhututest ja rõhujatest.
Kuidas küll sellest kaastundest vabaneda? See ei lase mul elada... See, ja lisaks veel igavus.
Oo igavus, igavus, kaastundega kokku tembitud! Madalamale pole inimesel enam võimalik langeda.
Parem oleks, kui ma kadestaksin... tõepoolest! Ja ma kadestangi — kive.

Veebruar 1878

Tõde ja Õigus
„Miks teile hinge surematus nii tähtis on?“ pärisin ma.
„Miks? Seepärast, et siis valdaksin ma ülimat, vaieldamatut
Tõde... See aga ongi minu arvates õndsuse tipp!“
„Tõe valdamine?“
„Muidugi.“
„Olge nüüd ikka: kas te suudate endale ette kujutada järgmist stseeni? Kokku on tulnud rühm noori inimesi, nad vestlevad omavahel... Korraga tormab sinna üks nende kaaslane: tema silmad säravad rõõmutuhinas, hing on vaimustusest kinni, ta suudab vaevu rääkida. „Mis on? Mis lahti?“ — „Velled, kuulake, mida ma teada sain, millise tõe! Langemisnurk võrdub peegeldumisnurgaga! Või siis veel see: lühim tee kahe punkti vahel on — sirgjoon!“ — „Kas tõesti! Oo, milline õndsus!“ käratsevad kõik noored üksteisele meeleliigutusest kaela langedes! Te ei suuda taolist stseeni endale ette kujutada? Te naerate... Selles asi ongi: Tõde ei või õndsaks teha... kuid Õigus võib. See on midagi üldinimlikku, maist... Tõde ja Õigus! Õiguse eest oled valmis elugi andma. Tõe tundmisele on rajatud kogu elu; ent kuidas teda „vallata“ võiks? Ja näha selles veel õndsuse tippu?

Juuni 1882

Toimetaja: Valner Valme

{{noticeUi.heading[langCode]}}

OTSEÜLEKANNE

Otseülekanded tulemas: kunstnike liidu erakorraline oksjon

Triinu Tamm: hea raamat võib aidata meditsiinikuludelt kokku hoida

Kultuuriportaal soovitab: Brigitte Bardot' romantiline draama "Eraelu" Jupiteris

KULTUURI KIIRKURSUS

Kultuuri kiirkursus | Pisaraid kiskuvatest koerafilmidest kameeleon-Pattinsonini

Uue muusika reede: Eleryn Tiit, Lil Nas X, Heleza, Quavo

ERSO HOOAJA AVAKONTSERT

Vaata täispikkuses: ERSO hooaja avakontsert

Nädala album. Miley teeb endale küünarnukkidega ruumi puupüsti täis tantsupõrandal

Värsked artiklid

Lavakast lavale | Alex Paul Pukk

kuula kontserte

klassikaraadio

LOETUMAD

MUUSEUMID

Kultuuriministeeriumis valmis eelnõu ERM-i staatuse muutmiseks

Anu Viltrop: kultuur aitab hakkama saada, aga miks me seda tuge rohkem ei kasuta?

Kumu uus näitus uurib eestlaste suhteid soome-ugri põlisrahvastega

Värskes kogumikus uuritakse garaažide ajalugu ja arengut Tallinnas

Sten Kauber: meid huvitas, kuidas kujuneb vaataja pilk

AASTAÜLEVAATED

Ülevaade. Teatriaasta 2025

Ülevaade. Filmiaasta 2025

Ülevaade. Kirjandusaasta 2025

Ülevaade. Kunstiaasta 2025

Edetabel. Aasta parimad albumid 2025