Sean Penn üllatab uues filmis täiega. Üldiselt ta ju ei mängi liiga palju ja valib filme, kuhu satub. Ta on teinud kaasa enamasti heades filmides: John Schlesingeri "The Falcon And The Snowman" (1985), Neil Jordani "We're No Angels" (1989), Brian Da Palma "Carlito's Way" (1993), Tim Robbinsi "Dead Man Walking" (1995), Oliver Stone'i "U Turn" (1997), David Fincheri "The Game" (1997), Terrence Malicki "The Thin Red Line" (1998), Julian Schnabeli "Before Night Falls" (2000), Clint Eastwoodi "Mystic River" (2003), Alejandro González Iñárritu "21 Grams" (2003), Sydney Pollacki "The Interpreter" (2005), Gus Van Santi "Milk" (2010), Paolo Sorrentino "This Must Be The Place" (2011). Jne. Nende vahele mahub suvalisi filme või ebaõnnestumisi vähe, kaugeltki kõik kõrgetasemelised filmid Sean Penni osalusel siin aga mõistagi mainitud ei ole - ta on meisterlik näitleja, kelle osalus filmis on olnud siiani peaaegu et kvaliteedi märk ja ma loodan, et on ka edaspidi.

Loetelu on toodud kontrastiks tema värskele osalusele paar ultramärulit ("Taken", From Paris With Love") lavastanud Pierre Moreli filmis "The Gunman", mille üks produtsente on Sean Penn.

"Laskjas" kehastab Sean Penn laskjat. Ta laseb maha Kongo DV ministri ja hiljem põgeneb: küll karistuse, siis enda, lõpuks oma kunagiste palkajate eest. Muidugi on mäng kõrgem kui endine lihtne turvafirmatöötaja arvanuks. Ja kaugeltki räpasem, mis te nüüd.

Loo käigus selgub, kes on sõber ja kes reetur, et vana arm ei roosteta ning et pahad on ikka eriti pahad, kui on mängus jõhkrad rahad. Ning et lunastust ei ole - või siiski? Tuleb ette kättemaksu ja ohverdusi, tapmisest ja tagaajamisest rääkimata. Üritasin pidada arvet, mitu tõbrast heaks hakanud Sean Penni kehastatav põmmutaja Terrier maha lööb, aga läks sassi. Ega neist kahju ei ole niikuinii. Las raisad surevad!

Sean Penni mängitav laskja ei ole ent õnnelik. Mitu korda astub ta peegli ette, vaatab endale tõsiselt otsa ja tõmbab kätega lootusetult üle näo: selline olukord siis, uh tõ. Mis elu see on, kuhu ma sattunud olen! Neis stseenes on elukogenud mehe hurma ja sarmi: mõned naised kindlasti nõrkevad. Selles on mõte! Loe pildi alt edasi.

Sisse on põimitud stseen, kus Sean Penn surfab ja pärast jookseb musklite mängeldes laud kaenlas pikalt enne hütti jõudmist. 54aastane Sean "fucking" Penn on täiega vormis! Ta näeb nii kepsakas ja muskulliline välja, et käsi haaras kodus tolmunud ja roostes hantlite järele!

On stseene, kus Penn uitab tänavail, šefilt riides ja normaalsed päiksekad ees, sest ta on šeff mees. Muidugi on stseene, kus ta igast jobusid üles tambib ja siis on stseene, kus ta põlvist haarab, vankuma lööb ja ilmneb, et ta on mingist vanast pommipõrutusest või midagi ilgelt haige: kaastundemoment. Ka tugevad mehed tahavad naistelt kaastunnet. Sellised momendid.

Ega ma ei ütle, et seda filmi on kehv vaadata. Film on tehtud nagu märuliõpiku järgi ja ei puudu ka armuliin. Ja tegu pole odava märuliga: võttepaigad Kongo DV-st Gibraltarini, uhked maastiku- ja linnavaated, mitmeid tuntud ja toredaid näitlejaid, täpselt doseeritud rütm, et liiga lammutamiseks ei läheks, vahele pikitud sõprade või armastajate või vaenlaste dialoogi ja muuhulgas pisut mõnusat laiamist Ray Winstone'ilt, Terrieri parimalt sõbralt, kellele võib alati kindel olla - ja selline kindel sõprus on jällegist asi, mis liigutab filmi vaadates mehi, kui nüüd publiku soorolle ääretult lollilt lahterdada, aga see töötab. Minu peal töötab, tead!

Ainult et ma ei usu: see ei ole Sean Penn. See on Sylvester Stallone. Mis ei ole ka paha variant. Sellistel žanrifilmidel on oma koht ja aeg. Ja Sean Penn ei olegi päris sellist rolli enne teinud. Ma mõtlen, Sylvester Stallone'i mänginud - see tuleb tal hästi välja.

Vaata treilerit: