Sveta Grigorjeva: edasiskrollimisest ja kirjanduse tegemisest ({{commentsTotal}})

Sveta Grigorjeva
Sveta Grigorjeva Autor/allikas: Alar Madisson/Eesti Kirjandusmuuseum

Arvustus värskest (nr. 4-5) Vikerkaarest.

Kelly Turk, "Reaalne elu". Tartu: Värske Rõhk, 2014. (Värske Raamat; 16). 76 lk. 8.55 €; Triin Tasuja, "Vastuseta kirjad". Tallinn: Kite MTÜ, 2014. 64 lk. 5.65 €.

Kelly Turgi „Reaalsest elust“ on minu arvates juba üsna ammendavalt kirjutanud nii Alvar Loog kui Jürgen Rooste.[1] Olen eelnevate arvustajatega suures osas nõus ja püüan nende juttu siin mitte korrata.

Kui sain teada, et Kelly Turgil ilmus debüütkogu, sain ma natuke pahaseks. Ei, mitte seetõttu, et Svetake kardaks konkurentsi, vastupidi, nimelt on mul tunne, et Turk on andekas kirjutaja, aga ta vajab veel aega, jõudmaks lihtsatest üldistustest huvitavateni. Ma mõistan, et noored vihased naised on praegu popid ja seetõttu peab nii kiiresti kui võimalik neid järjepanu NVN-rongile küüditama, aga kui selle tulemuseks on raamatud, mis võinuks paari aasta pärast olla palju-palju võimsamad ja isikupärasemad, valdab mind teatud hämming ja nõutus. Kuhu meil nõnda kiiret on, va toimetajad? Ega Putin tulemata jää.

Turgi luulekogu koosneb enamjaolt nn rolliluulest, kus hääle saavad kõikmõeldavad pealiskaudsed ja ebameeldivad inimtüpaažid siitsamast Eestist: jõmmid, beibed, hipsterid, ökofriigid, diibid vennad ja Mihkel Kunnus. Hääle saavad nad enamjaolt Turgi enda häälestusest ja eelarvamustest kirjeldatava tüpaaži suhtes. Mis pole iseenesest halb – Turk suhtub oma loodud tegelastesse üsna kirglikult ning luuletused, mis töötavad justkui iroonilised karikatuurid, mõjuvad väikeses koguses täitsa turkiv-turgutavalt.

„Reaalset elu“ lugedes tekkis mul mitu paralleeli Triin Tasuja debüütkoguga „Provintsiluule“ (2009). Kuigi viimane on kirjutatud ainsuse esimeses isikus ning autorimina on läbivalt ühehäälne, leidub seal samuti ohtralt viiteid nii ossidele, litsidele, bemmidele, tibidele, kolkalastele, armunud saikotšikkidele jne. Võrdleme. Tasuja „Provintsiluules“: „põgenedes võõrastesse kaugustesse / lagunenud paneelmajadesse viina jooma / linadeta vooditesse süütust kaotama / purjuspäi nagu prostituut pornofilmis“ (lk 24); Turk: „mida meie vanemad mõtlevad / kui näeme välja justkui lapsprostituudid / tahaks olla juba naine“ („vajadus“, lk 69); Tasuja: „Ma olen kuulanud neid Rakvere räppareid / kes laulavad räpist ja linnast ja pidudest / jumala usutava vungiga / ja lugenud sama vihaseid raamatuid / kus naised on kepitavad ja / ega pikka jura ei viitsitagi ajada“ (lk 42); Turk: „viimasel ajal olen hakanud räppi kuulama / tekitab kuidagi bõkki tunde / sellise et tahaks ise ka täiega lüürikat kirjutada / ja sitaks kellelegi vastu molli kütta / mingile lollile eidele shootersist“ („mina väljas vol 2“, lk 23). Või võtame näiteks Tasuja ühe luuletuse avalause „ma olen kade sirgete rühtide, valgete hammaste ja enesekindla / catwalki peale, mis kappab mööda vihmaseid linnatänavaid spontaansete sihtidega“ (lk 28). Turgi „kodusoojad tüdrukud“ mängib mingis mõttes sama efekti peale, kus kade ollakse hoopis nende peale, „kes te arvate et raha on patt / riided on kurjast / meik on mask / pikad juuksed on võrgutamiseks / roosa suu on prostituudil“ (lk 46).

Ometigi on Tasuja luulet lugedes tunda ääretut empaatiat elu pealiskaudsuse ja pealiskaudsete suhtes, eneseirooniat, autori minategelane naljalt ei naera nende üle, kellest ta kõneleb, pigem hoiab nende poolegi.

Kindlasti pole see ka selline rolliluule nagu näiteks Turgi ühe eeskuju Elo Viidingu[2] kogus „Meie paremas maailmas“, kus loodud tüpaažide kirjeldust (Viimsi-Marlene, Tallinna-Agnes, Saue-Gerly, maailma-Maarja jne) ilmestab teatud distants ja isegi külmus kirjeldatava suhtes. Viiding proovib, niivõrd kui ta seda saab, olla üpris hinnanguvaba. Lugejale ei anta juhiseid ega suunitlusi tegelase mõistmiseks, ta peab ise kirjeldatava suhtes positsioneeruma. Näiteks: „Ma olen pärit poolikust kaardipakist – /olen tagavarajokker. / Ma pole veel kaineks saanudki kusagil Nõmmel. / Minuga seonduvad isikliku elu ja intiimse õnne vastuseta küsimused. / Olen kärnas bitch, kes ei tõsta jalga“ („Meie paremas maailmas“, lk 16). Ja selle tõttu on nad ka vähem stereotüüpsed kui näiteks Turgi loodud tüpaažid, mida ilmestavad pigem kindlad hoiakud ning eelarvamused. Seetõttu on minu jaoks Turgi luuletusi küll lõbusam lugeda kui Viidingu rolliluulet, kuid ometigi on viimase oma huvitavam, sest annab lugejale võimaluse pärast lugemist kirjeldatud tüpaaži ise edasi luua. Kirjeldus ei ammenda tegelast, vaid annab piisavalt ruumi luua enda pilt ning arvamus sellest. Turgi rolliluule on oma üheplaanilisuse ja in-your-face efektiga justkui porno, Viidingu oma aga erootika. Sest midagi jääb tegelaste kirjeldamisel ridade vahele, mingi saladuseloor jääb õhku püsima.
Luuletused, mis võivad enim köita-puudutada, on näiteks „kertu, kristiina või mirtel“ (lk 15), „kodusoojad tüdrukud“ (lk 46), „kuhu lähevad väikesed paksud tüdrukud?“ (lk 51). Nende mõjusus, mõjulepääsevus on tingitud sellest, et Turgi autorimina on seal empaatiavõimelisem ja sümpaatsem kui rolliluuletustes, mis ilmselgelt ei ole enda pinnalt loodud. Tundub, et selles rolliluules puudub inimlik faktor: elulised prototüübid on autorile tegelikult võõrad, ta konstrueerib neid mingitest stereotüüpidest. Seetõttu on rolliluuletustest minu absoluutne lemmik „mõlgutused pärast trenni“, mis räägib Mihkel Kunnusest (lk 53). (Siinkohal tuleb aga paratamatult tõdeda – ilma Mihklita oleks Eesti kirjanduselu vist ikka üsna igav. Kes siis enam kirjutaks humoresk-seid arvustusi naisluuletajatest? À la miks Tasuja ei tee Dostojevskit, Tammiste Tammsaaret ja Grigorjeva Kreutzwaldi? Samal ajal kui näiteks Sauter võib teha Sauterit, Hargla Harglat, Kivirähk Kivirähka.)

Ülejäänud nn rolliluulest jäid mul enam meelde just jõmmitüpaaži peale ehitatud tekstid („mina väljas“ vol 1 ja 2, lk 23–26). Samas aga pani kohati üsna esmatasandiline üldistus ning üheplaaniline-ülbaline sõnastus igat sorti tibidest juurdlema selle üle, kas tegu on ikka tibidest rääkiva luulega, või hoopis tibiluule endaga (vt nt lk 63–71).

Nii mitmessegi teksti pikitud pidev parafraseering ning tohutu sõnademass sundis teksti – kui nüüd kasutada Turgi kogule kohast mõistepaari – edasi skrollima. Nii mõnegi luuletuse liigne pikkus soodustab mõtte laialivalgumist ning see omakorda võtab pinget alla. Väga pikkade tekstide puhul tekkis kohati tunne, et siin-seal saaks asju täpsemini ja kokkuvõtvamalt sõnastada (nt lk 9–12, 19–22, 35–38).

See, mis „Reaalse elu“ sümpaatseks teeb, ongi meelelahutuslikkuse taotlus, mängulisus ning võime kasutada oskuslikult slängi. Angsti-panemise kogude vahele on see kui sõõm värsket õhku. Mis viibki mind teise arvustatava kogu juurde, milleks on Triin Tasuja „Vastuseta kirjad“.

Triin Tasuja suhtes on mul omamoodi soft spot. Nimelt on ta kuus aastat tagasi ilmunud „Provintsiluule“ mu jaoks siimaani väga oluline raamat, mis arvatavasti võngub muga veel pikalt, aastaid ja aastaid edasi. See andis omal ajal mu kõnnakule väeka sväägi ning arvatavasti poleks ilma „Provintsiluuleta“ olnud ka „kes kardab sveta grigorjevat“. Sellepärast arvasin end olevat ehk mitte kõige objektiivsem arvustaja tema viimasele kogule. Minu õnnetuseks see siiski pole nii.

„Vastuseta kirjade“ kohta ütleks ehk mõni vanem kirjanduskriitik, et näe, Tasuja on lõpuks saanud lahti puberteetlikust eneseluulendamisest ning on viimaks küps kirjutama tõelist – kujundikeskset, religioossete ja metafüüsiliste allhoovustega paatoslikku roppustevaba – luulet. Ja tõepoolest, „Vastuseta kirjade“ tekstide selgroogu iseloomustab tõepoolest üldistamistahe, abstraheerimine ja filosoofilisus – varasema üsnagi kujundivabalt ja minakeskselt vohava nn realismi asemel. Seal, kus vana Tasuja autorimina oleks öelnud otse ja ilma pikkade ilutsevate kirjeldusteta, ütleb uus Tasuja autorimina kaude ning omadussõnaderohkelt. Lisandunud on keelemängupretensioon, „puhastatud keel“ on ajalugu. Varasem Tasuja poleks vist kunagi kirjutanud midagi sellist nagu: „Heegeldatud pisaratest pärg su ümber / on fantaseeritud aura milles su / hellitamine on salajane nauding / nagu põletaksin küünalt kesk kuivanud heinapõldu“ (lk 12).
Asi pole selles, nagu mina „realismi“ armastajana-viljelejana ootaksin Tasujalt, et ta ei muutuks n-ö impressionistliku luule esindajaks-lipukandjaks. Ehk siis nagu tahaksin aina seda Tasuja luulet, mis just mind on enim köitnud. Selge see, et kirjanikud nagu kõik muud kunstnikud, pangatellerid ja elusellid muutuvad ja see ongi asjade loomulik käik. Selge on ka see, et muutumine ei ole teinekord areng. Antud juhul tundub, et selle impressionistliku luulepüüdluse tulemus jääb taotlusele alla. Mis iseenesest ei pea tähendama, et Tasujal puuduks anne sellist luulet viljeleda.
Eks aeg näitab. Hetkel veel, tahtes olla kujundikeskne ja abstraktne, jäädakse ometigi kõige triviaalsema juurde: „vaatan sulle otse silma / see kõrvetab / aga ma ei pööra pilku ära // ja jään pimedaks“ (lk 57), „iga päev nagu kurt / kes kunagi kuulis meloodiat / nagu pime / kes korda valgust nägi“ (lk 60). Mõnda kujundit pole autor vist endale visualiseerinud, luule jääb pelgalt konstruitud sõnadetegemiseks: „Linnuparv vaid tema / taevapiiril ees“. Kuidas seda nüüd ette kujutada, mida see peaks tähendama? Või hoopis: „maailmalõpu kevadel / jõuab kohale armastus / ja asetab kaš-miirkirstu / mu närbumist tundmatu keha“ (lk 47). Lugeja ei pruugi enam aru saada, kas tegu on tähendusliku hämarusetaotlusega või hoopiski trükiveaga.

Nii mõnigi kord mõjuvad värsid vanasõnalikena (üldteada tõdedena): „nagu puid metsast taotakse halgudeks / nii meiegi tulekolde kütkeis leegilootes hõõgume“ („Ekspressionism“, lk 26), „Mehed olid poisid ja naised tüdrukud – / inimesed, nagu loodus meid teinud“ („Mustad vihmavarjud“, lk 22), „Aga mida sa teed, kui tead – / elamist ei lahenda ju miski / surmgi sama tundmatu kui homne päev“ („Depressiiv-maniakaalne“, lk 30).

Luuletused, mis mõjuvad ehedalt ning mitte luuletegemisena, on stiililt lähedased varasemate kogude omadele: „Istun maailma varemetel / korteris, mille üüri ei jõua maksta / kõlgutan jalgu sügavuse äärel / ja öösiti tänavate pimedas vaikuses / ootan vähemalt kauget kumagi / aatompommi plahvatuse kõminast / mis sellise elu lõi // Kõik, mis siiamaani kostnud / pole tõestanud end kui usutavat“ (lk 27), või näiteks: „mitte midagi ei juhtu kui ma ei taha / kuigi mu küüned on piibu põletamisest / haisvaks kulunud ja ma istun viskitjoonuna / kolmanda korruse aknal“ (lk 33).
Üks keskseim teema kogus on religioossus ja jumal ning sellest lähtuvalt siis eksistentsiaalne paine. Kohati jumaldatakse minakuju või tegelast luuletustes: „keegi ei saa surma / kui mina olen surelik“ (lk 33), „Üksik jumal keset tänavat / haiglaselt kergel sammul / minetab oma vaenlased / otsib helgust endas / ja armastust“ („Viimane kangelane“, lk 59). Kohati igatsetakse jumalat taga: „Jumalast kurb keset päikselist päeva“ (lk 8), otsitakse teda: „Kas kuskil on kirikut? / Sest ma tahaksin teada / et olen veel elus / kuigi kaotamas usku“ („Kas kuskil on kirikut“, lk 14), usutakse teda: „jumal teab, et mu / süda valutab“ („God knows I ache when I rebel“, lk 18), ja samas heidetakse seda endale või maailmale ette: „sa ei näe jumalat / samas sa usud teda / sa näed inimest / ja samas pead teda eikellekski („Jumalast“, lk 18).

Kuigi nii „Provintsiluule“ kui „Armastus on ja armastust pole“ (2011) tegelevad samuti eksistentsi painetega, mõjuvad „Vastuseta kirjade“ jumalaotsingud ja naiseks olemise mõtestamine kohati ehk puberteetlikumalt kui mis tahes siiras teismelise mäss. Paradoksaalselt seisavad ebakindla noore heitlemised tugevamalt jalgadel kui „Kirjade“ ikka veel noore täiskasvanu kõhklemised.
“Provintsiluule” ja “Armastus on ja armastust pole” on kogud, mis on kirjutatud väga selge, jõulise ning isikupärase häälega, sellist luulet ei saa järele teha, rääkigu kes kirjanduskriitik tahes. „Vastuseta kirjad“ aga on selline kogu, mille võinuks kokku kirjutada ka Värskesse Rõhku esmakordselt luuletusi saatev Indrek Hirve fänn. Ja mina, tõelise Tasuja luule fännina, saan lubada endale seda välja öelda.

Viimases „Luulelahingus“ ütles kriitikuna üles astunud (:)kivisildnik ühte algajalikku luuletust iseloomustades, et mõelgem nüüd selle peale, mis meile sellest luuletusest meelde jäi. Et see on tema jaoks näiteks üks luule hindamise kriteeriume. Nii minagi pean kahjuks mainima, et kahest raamatust jäid mul meelde peaaegu kõik Turgi raamatu esimese poole luuletused ja ehk kolm-neli Tasuja viimase kogu oma. „Provintsiluule“ ja „Armastus on ja armastust pole“ on mul aga suisa peas.

[1] A. Loog, Vabavärsilised följetonid. Looming, 2015, nr 2; J. Rooste, Esimene idee pole alati parim.http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/8c553778-1a2a-4ef8-ab24-206a0bab7196.
[2] C. Pihelgas, Lähen tšekkan reaalset elu. Intervjuu Kelly Turgiga. Värske Rõhk, 2014, nr 39.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerkaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: