Arvustus. Pehmuse poolt ja karmuse vastu – või vastupidi? ({{commentsTotal}})

Kelly Turk
Kelly Turk Autor/allikas: Summer Wong

Uus raamat

Kelly Turk
"Rakenduslik teoloog"
Vihmakass ja Kakerdaja, 2017

Paar päeva tagasi sõin KuKu klubis lõunat sõbraga, kes kirjeldas mulle herne-kapsapätsi mäludes elavalt üht ebamugavat olukorda, millesse ta oli hiljuti sattunud. Nimelt lobises ta kogemata kontori köögis töökaaslastele välja, et oli mõni aasta olnud taimetoitlane. Ta mõistis liiga hilja, et oli teinud vea. Ta proovis seda siluda, aga jätkunud vestlus tõi teele uue ämbri, millesse ta muidugi kohe plartsti sisse astus, sest tunnistas, et ei ole kunagi kakelnud. Vanemad meeskolleegid laiutasid käsi: mida arvata tüübist, kes ei söö liha ja kala ega löö?

Mu lumivalge pikakarvaline kass Bianca arvab, et ma olen olemas ainult tema paitamiseks. Ta käib minuga kõikjal kaasas – tema pikad valged karvad kaunistavad mu tumedaid teksaseid ka siis, kui viibin kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel. Reisile minnes pakin tavaliselt riided ema kingitud ruumikasse kassisiluettidega turukotti. Olen ka võõras linnas üleni kassiga koos. Viimane kord küsis üks sõbratar mu kotti nähes, kas see ongi siis see pehme maskuliinsus, millest ta on nii palju kuulnud.

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård kirjutab autobiograafilise raamatuseeria "Minu võitlus" esimeses osas nii: "Ise olin ma pehmuse poolt ning sõja ja autoriteetide vastu, hierarhiate ja karmuse vastu ega tahtnud koolis tuupida, vaid leidsin, et mu intellekti peaks orgaanilisemalt arendama. Ma leidsin, et kõik inimesed on ühepalju väärt ja et inimeste hingeomadused on välisest alati olulisemad. Teisisõnu olin süvitsimineku poolt ja pealiskaudsuse vastu, headuse poolt ja kurjuse vastu, pehmuse poolt ja karmuse vastu."[1]

Kelly Turgi luulekogu "Rakenduslik teoloog" on läikivate kaantega elustiiliajakirja formaadis pildivihik, mille kaanefotol istub poetess vana ja mõlkis Škoda Fabia katusel, tema kõrval truu valvurina koer Elli. Päike paneb Turki silmi kissitama, mis muudab tema otse kaamerasse pööratud vidukil pilgu iseäranis puurivaks. Kui "Rakenduslik teoloog" oleks ajakiri, oleks see erinumber. Kaanest kaaneni ulatuvas persooniloos vahelduvad ja segunevad noore naise elustiili ja hoiakuid kirjeldavad pikemad tekstid religioossete vinjettidega. Iseäranis huvitavad on minu jaoks esimesed, sest kirjeldavad sookogemust koos sellega kaasnevate sotsiaalsete ettekirjutustega, mis jäävad mulle paratamatult kaugeks. Maneerilt hõljub Turk pidevalt kuskil kõrge ja madala vahel. Sageli joonistub silme ette isegi veidi tüütu ja romantiline kunstnikuhing, kes on intelligentne, aga laisk; unistaja, aga rahutu; muretseb oma tervise ja figuuri pärast, aga ometi suitsetab ja joob, sest nii ju lihtsalt on.

"ma joon ja suitsetan end kurvaks / sest / see on miskipärast / alati / moes"[2]

Kuskil kõrge ja madala vahel hõljub ka sõiduauto Škoda staatus Eesti juhtide seas. Mõned on selliste nüansside suhtes muidugi pimedad, aga teised mitte. Iga autosõber teab, et see masin on lihtsalt kohutavalt igav. Tõenäoliselt elavad paljud Škoda-omanikud pidevas kõhkluses, kas nad tegid ikka õige otsuse. Muidugi oli see soodne valik, muidugi on see auto töökindel, aga iga kord, kui Škoda-omanik avastab end kahe Škoda vahele parkimast või märkab, et tema ees ja taga sõidavad samuti margikaaslased, süveneb teadmine tema enda igavusest ja olematust staatusest. Mõni muidugi marineerib lausa mõnuga selle igavuse sees ning naudib temast kiirguvat pretensioonitu ja praktilise autojuhi kuvandit.

Kui sel kevadel autorehve vahetamas käisin, jooksis töökoja kohvinurga telekast kultuurisaade "OP". Meid oli seal neli meest: kolm neist telefonis, mina aga proovisin raamatut lugeda, ent silmanurgast piilusin nagu kohusetundest televiisorit, sest see tundus kuidagi harukordne võimalus. Tajusin end kultuuri sees hõljumas, ninas uute rehvide kirbe ja kummine lõhn. Kui garaažist saabus mehaanik ja ütles: "Škoda on valmis", tõstsime kõik neljakesi pea.

Kriitikud on seni leidnud, et Turk võtab ühe kogu jooksul palju rolle (Carolina Pihelgas[3] ja Paul Raud[4] tema esikkogust "Reaalne elu") ning et tema peamine tööriist on iroonia (Maia Tammjärv Müürilehes "Rakenduslikust teoloogist"[5]), aga pean tunnistama, et mina olen teist meelt. Luulet on lihtne vaadelda mõistukõnena, mis annab autorile distantsi või vabaduse kirjeldatud vaateid või seisukohti isiklikult mitte omaks võtta. "Rakenduslik teoloog" on siiski persooninumber – vihikut illustreerivatel Marta Vaariku fotodel ei näe eri karaktereid või isikuid, vaid ikka autorit ennast (välja arvatud vihiku eelviimasel fotol, millel on kujutatud külmiku ees arbuusi söövat Vaarikut). Esimeses ja pikemas fotoseerias – kust pärineb ka kaanefoto – on Turgil seljas lilla kleit ja ta poseerib karjääris, metsas, puusani tiigivees ning selili samblal, seelik üle pea tõmmatud. Tema range olek teeb meile selgeks, et ta ei ole mingi magus modell ega new-age-kunksmoor. Ta ei kehasta mitte kedagi, vaid on tema ise, modell olemist ainult nii palju visandades, kui on tarvis elustiiliajakirja paroodia edasiandmiseks.

"kedagi ei koti su feminism / laki küüsi ja ole vait / tee cosmo teste / korralda tüdrukute õhtuid"

Teine seeria on katkendlikum ja pole selge, millised fotod on tehtud sama seansi jooksul, millised mitte. Need on argised pildid, keskturul tehtud mustvalged klõpsud flirdivad bändipiltide esteetikaga: Turk alla lastud pükstega või tobeda grimassiga ("nagu keegi laseks elektrit pärakusse"). Kuigi mu hing igatseb läbimõelduma fotoseeria järele (pean vist silmas autorit portreteerivat sidusat visuaalset esseed[6]), klapivad Vaariku katkendlikud fotokomplektid hästi trükise žurnaaliparoodia formaadiga. Lihtne on projitseerida fotodele persoonilugude suvalist isiklikkust. Piltide allkirjad võiksid vabalt olla üdini läilad: "Kelly oma lapsepõlve lemmikmängumaal", "Kelly Turk: tulen loodusesse, kui vajan hetke iseendaga", "Tallinnas naudin kohti, kus segunevad eri rahvused ja kultuurid".

Aga ei, reaalsus on teistsugune. Turk on selgelt mõista andnud, et säärane pinnapealsus on talle vastukarva: "Pigem häirib mind see, et mehe leidmisel peab kogu aeg endast mingi mulje jätma. Polegi nagu tähtis, kes sa tegelikult oled, ainult mulje loeb. See tundub nii väsitav. [---] Elus on palju rohkemat, kui et traavida mööda ööklubisid ja musutada suvalise jorsiga vetsujärjekorras."[7] Luuletajat vaadeldakse sel juhul vastuhakkajana.

"aastaid tagasi / sõin ja ropsisin / see oli omamoodi peen kunst"

Madal stiil on jäme võte autorit häiriva pealiskaudsuse ja magususe kritiseerimi-seks, mille varjust tulevad tasapisi esile väiksed muutused muidu ühtviisi rabeda minahääle persoonis. Mõistame, et kord on ta keskealine, kord noorem; kord abielus, kord vallaline; kord õnnelik, kord õnnetu jne. Nende kujundlike muutustega ei kaasne siiski esitluslaadi tõelist muutumist. Eri minahääled jagavad ikka samu väärtuseid ja räägivad ikka sama juttu. Noorem tegelaskuju avaldab: "naudin aina enam välja nägemist kui kodutu", ja vanem poriseb järele: "ta ei arvanud / et minust saab see naine / kes käib kodus katkiste dressipükste / ja rokase maikaga". Škoda-omanikust kassikotiga pehme mehena jään mõtlema, ega Turk tee enda ette kujutatud ja minahäälega elustatud naistegelastele ülekohut, pidades neid pinnapealsemaks, kui nad tegelikult on?

Eelmisel suvel juhiloa lõppastme-koolitusel käik oli nagu päev lõbustuspargis, kus atraktsioonid olid laupkokkupõrge betoonseinaga, üle katuse rulluv auto ja lõpetuseks muidugi libedarada. Meile sattus juhendajaks tõeline lobamokk, kes vürtsitas oma juttu rohkete anekdootidega, mis paraku keerlesid enamasti naiste harjumuste ja sõiduoskuste ümber. Vaatasin imestusega, kuidas minu rühma neiud tema jamale naeruga vastasid, ja mõtlesin: kas see jutt solvab tõesti ainult mind? Alles hiljem mõistsin, et ilmselt oli see kiretu naer aastatepikkuse sihipärase repressiooni tagajärg.

"ilusad poisid peol / kelle sõnad enam ammu ei loe / kes kaovad meelest / kui saad kaineks / ning / elad oma tavalist elu edasi / meenutades seda ühte korda / kui / ühe poisi sõnad lugesid / ja / loevad veel"

"Rakenduslik teoloog" on üks eelmise aasta huvipakkuvamaid luulekogusid, seda peamiselt tänu mängulisele vormile. Peaaegu kõik selle kaante vahel avaldatud tekstid kannavad ühe väga kindla karakteri häält. Kas peaksin samamoodi nagu teised varasemas kriitikas soovitama autorile rollide edasiarendamist või (olles tekstid ära tundnud sellena, mis nad on) leppima luulevihiku kompromissitu autoportreelisusega? Valin viimase, sest tõenäoliselt haarab ajas pidevalt arenev autoripositsioon endasse uute kohtumiste ja kogemuste tulemusel ka uusi vaatenurki ning muutub nii rollivalikutes samm-sammult mitmekihilisemaks.

Arvustus ilmus Värskes Rõhus nr 55.

[1] Karl Ove Knausgård. "Minu võitlus. Surm perekonnas" – Tallinn: Varrak, lk 175.
[2] "Rakenduslikus teoloogis" ei ole leheküljenumbreid märgitud.
[3] Vt https://kultuur.postimees.ee/4351047/need-on-loppeva-aasta-parimad-raamatud.
[4] Vt http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/v.
[5] Vt https://www.muurileht.ee/arvustus-rahulik-olmekolgata-maxima-kilekotiga.
[6] Visuaalne essee on kogumik pilte või muud visuaalset materjali, mis võib olla täiendatud tekstiga ja mis vaatleb üht kindlat teemat.
[7] Vt http://va.ee/13-intervjuu/78-laehen-tsekkan-reaalset-elu-intervjuu-kelly-turgiga.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: