Jürgen Rooste: kirjanduskriitika allakäik ({{commentsTotal}})

Lugeja ja luuletaja Jürgen Rooste
Lugeja ja luuletaja Jürgen Rooste Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Kuidas ka ei vaataks: eesti kirjanduskriitika on igav ja mannetu, üksikute üritajate ponnistused ei paranda asja, need on ilusad soolod, aga kogupilt on tuim ja tulutu. Janika Kronbergi ülevaade ei tee seda paremaks.

Jürgen Rooste vastus Keeles ja Kirjanduses (ja siinsamas kultuuriportaalis) avaldatud Janika Kronbergi kriitikaülevaatele.

Lugedes Janika Kronbergi kriitikaülevaadet, tabas mind kaks tundmust. Esiteks olin ma rõõmus – see oli just see, mida vaja: kriitika kriitika on tagasi! Hiljuti oli Sirbis suurem kriitikadiskussioon, aga arvestades seda, et kultuurikriitika ruum on ühtpidi tavameedias ahenenud ja teisalt "alternatiivmeedias" (ehk siis uues pärismeedias, mille päält ka juba osatakse tulu lõigata, sest meedia on esmalt alati äri) plahvatanud, siis on vaja seda arutelu: mis ja milline on kriitika. Peamiselt on seda vaja selleks, et kriitikud kuidagi end liigutaks ja areneks. Sest olukord on kehv: spordiala on olemas, aga riiklik toetus on madal, erakapital laisk ning tegijad leiavad, et osavõtt ongi võit.

Teiseks tabas mind suur pettumus: see pole üldse see, mida ma ühelt kirjanduskriitika kriitikalt ootaks või tahaks. Ja nõutus: siukest autorit Eestis vist polegi olemas, kes mind suudaks rabada oma vaatega kogupildile. Jan Kaus äkki, kui ta oma südamesse selle ausa kurjuse suudab mahutada… Maarja Kangro, aga ta ei kirjutaks vist seda lugu. Elo Viiding, aga ta on valinud teised võitlusvahendid. Mihkel Kunnus, aga ma tean, kuidas Kunnus teeks, ja ma ei viitsi neid tsitaate lugeda praegu. Alvar Loog äkki? Ei tea. Olen väga hästi arvanud ZA/UM-i liikmest Martin Luigast, siiamaani arvan, aga luule osas on ta võhik, ju siis käib ka kriitikapilt üle jõu. Ühesõnaga, kõigist neist, keda ma eesti kriitikaväljal tean, ei olekski mu jaoks vist suurt tolku. Ja kust see üllatus, pauk tuleb. Kus on see, kes võtab kirjanduskriitika rajalt maha ja puistab läbi ja tal on seejuures veel ka "õigus"?

Janika Kronberg, rohkem kirjandusloolasena, ütleb mu ühe (mitte selle tõttu, kui äge see on, vaid ootuse tõttu) lemmikväljaande, Värske Rõhu kohta nii: "Suund on küll "noortelt noortele", kuid ilma allahindluse või möönduseta: nn noorsookirjandust ei käsitleta ega viljeleta siin ei kirjanduse ega kriitika tasandil. Põhirõhk on küll uuel ja ajuti ka eksperimentaalsel kirjandusel, ent seost kirjanduspärandiga hoiab retroarvustus."

See sõna, ’retroarvustus’, paelub mind. See on mingis mõttes Kronbergi enda stiil, pooleldi ümberjutustav, pooleldi hindav, rohkem muljetav. Kunagi kasutas Märt Väljataga Tiit Hennoste kirjandusnägemuse kohta mõistet "informeeritud mulje". Informeeritud mulje on eesti kriitikavälja tummine dominant. Seetõttu ei maininud ma enne näiteks Hennostet ega ka Veidemanni ega… Ma ei taha solvata kedagi (valetan?). Aga kirjanduskriitika on Eestis ehk olemas, aga see on siuke harrastajate üllas klubi, kus siis mõni liige (vahel Kaus näiteks, vahel varem Adamson, korra Oudekki Loone ootamatult, vahel supermeelelahutaja, kirjanduse klassikalisi väärtusi pakkuv ja samas kuri topgearkriitik Mihkel Kunnus – mees nagu auto, ja nood eelmainitud ka kõik, veel mõni noor …) äkki end punnitab, kokku võtab ja täitsa põneva asja kirjutab. Kogu me meedia plaanis – iga nädal, vahel isegi iga kuu, siukest ei ilmu …

Janika Kronberg toob näiteks väärt kirjandusmõtiskleja Aare Pilve Sirbi-loo: "Mainisin juba eespool Sirbi rubriiki "Kriitikakunst", milles ilmunud Aare Pilve essee "Kaasaloova kriitika hüpotees" on üks viimase aja tähelepanelikumaid ja olulisemaid kriitika (enese)refleksioone ning millel on ehk eeldust saada samasuguseks klassikaks nagu Märt Väljataga 2005. aastal Vikerkaares ilmunud "Paar palvet retsensendile". Olgugi, et Pilve käsitluses ei pruugi näha midagi vapustavalt uut, loob tema kriitikaviiside tinglik jaotus vastuvõtvaks, tõlkivaks ja kaasaloovaks piisavalt selge skeemi, et seda järgida."

Kronberg ammendab kahjuks kõik sellega, et siin pole "midagi vapustavalt uut". Pilve uit on tore ja südamlik, aga puhtalt kriitikaülevaate plaanis ja kriitikule/lugejale kuidagi teejuhiks/abiks olemises täiesti saamatu. Mida see meile annab, et me teame, et kriitika võib olla oma lähenemise meetodilt kuidagi erinev, kui meil pole nendes erinevates žanrites võitlevaid tippe või andekaid kultiveerijaid?

Kronberg jõuab vahel (peaaegu) kriitika kriitikani: "/---/ üha rohkem piirduvad arvustused vaid käsitletava raamatu murtud nurkadega lehekülgedele viitamisega ega osuta uudisteosest väljapoole, ei näe selle avaramat ümbrust, sarnaseid motiive ega traditsiooni või siis on see kõik üpris juhuslik."

Fakt on see, et me kirjanduskriitika ruumis puudub igasugune teadlikkus, on totaalne partisanisõda, üksikud ässad, kes hästi lasevad, siuksed macho-pässid – kusjuures feministide sarnane arsenal on õblukesem: kus on, kurat, karmid naised, kes annaks mööda kuppu ja õigusega, sisuga, läbimõeldult … Noh, peale Maarja Kangro, kes on tõesti äge – neid teisi on ehk ajuti lõbustav lugeda, aga sisu on habras. Ma muidugi tean üht, kes suudab, aga too ei kirjuta eriti. Vabandust, ma ei saanud teisiti, pidin ütlema.

Muidugi, kui ühe arvustuse eest makstakse tavameedias (kus on rohkem lugejaid) paarkümmend-kolmkümmend eurot, siis saab ühest-teisest aru: kirjanduskriitika on tõsine töö. Sa loed, loed juurde teisi arvustusi, sama autori eelmisi raamatuid, otsid konteksti. See võtab aega. Nädal? Kirjutad veel päeva-paar (ei taha ju kohe ära saata, järsku veel pole see parim). Siis saad selle eest siukse summa, et lekkiva toru või katkise luku puhul ei hakkaks keegi masinasse häältki sisse lööma.

See annab ühiskonna väärtushinnangud ette: meil ei olegi vaja proffe kirjanduskriitikuid. Siis pole ka midagi viriseda, kui nood üksikud, kes loevad ja mõistavad, rahasid jagavad ja muidu "pundis sees on", eks. Torustik ja lukud on muidugi elulisemad-tähtsamad, ma mõistan seda. Ma ei arvagi, et peaksin sama hästi ära elama, kui lukuabi mehed, sest ma palju loen ja kirjutan …

Samas tõdeb Kronberg: "/---/ hõlploetavat lektüüri meie kultuuriajakirjandus üldjuhul ei arvustagi, sest laialt loetava raamatu retsenseerimine ei paku erilist intellektuaalset pinget. Heal juhul ilmub mõni lugemissoovituse moodi tekst kas mõnes päevalehes või hoopis naisteajakirjas. Viimaseid vahetevahel lehitsedes näibki, et neis tutvustatavad raamatud pälvivad haruharva korralikku kriitilist analüüsi kultuuriajakirjanduses, otsekui oleks meil kaks erinevat kirjandust, mis heal juhul saavad kokku üksnes korralike raamatupoodide ilukirjanduse riiulitel. Aga nii ju ongi."

Mulle meenub, et me praeguse tuntuima-teravaima kriitiku Mihkel Kunnuse pihta on Kronbergil loo lõpus vaid väike torge, aga see pole see... Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile (seda sängi – ühe Kelly Turgi luuletuse kaudu – mainib ka Janika Kronberg, öeldes, et kas see liialt elu ja kirjanduse piiri ei lõhu, aga Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest, seda on öelnud mu moodi kriitikud, samas kui Kunnus oma arvustustes küll ilukirjanduse piiridel võbeledes ja siukest fiktsioonesteetikat luues ikkagi kõneleb päris autoreist. Kronberg astub siin totaalselt ämbrisse, ilusasse sügavasse ämbrisse, sest Turgi tekst on puhas ilukirjandus, mida Kunnuse ega Kronbergi omad ei ole!!!).

Veel häirib mind Kronbergi leppimine mingite parnassi-paratamatustega, millest reaalne kirjandusturg ja ka lugejaskond ammu irdunud: "Looming esindab eesti kirjanduse parnassi ja selles endast vähemalt korra aasta jooksul elumärki anda peaks olema iga kirjaniku ja ka kirjandusteadlase auasi. Niisamuti peaks kirjaniku auasi olema Loomingus arvustatud saada."

Looming on väga tore ajakiri, säält leiab ikka midagi lugeda ka, aga mis kuradi hinnang see on, kust on võetud, et Looming on rohkem kirjanduse mõõdupuu kui miski muu? Ma vean kihla, et see on täpselt seesama seisukoht, mida Nihilisti või ZA/UM-i või Olematute Raamatute (Paranoia kirjastus) tüübid ootavad, sest nad ei kibele millegi muu järgi, kui et ZA/UM-likult haarata see „tõelise kirjanduse“ koht ja võim endale. Seda pole olemas! See on hierarhilise ENSV-maailma jäänuk, mida muidugi ka too alternatiivmeedium ihaleb: olla see võimu kese ise.

Tahate ma teen teile trikki: on võim, enam ei ole! Looming eile, Nihilist täna, homme tänav. Kes end põlvkondlikult või kogukondlikult või esteetiliselt või kuidagi muudmoodi kuulutab, tolleks võimumudeliks teeb, on juba kaotanud, sest ta kistakse maha ja ta pääl trambitakse.

Muidugi, ka see on teatav masohhistlik nauding (nagu nautisid oma dissidendikuulsust ka need nõukogude aja tegelased, keda päriselt ära ei keelatud või vangi ei pandud või pajukilt maha ei võetud), ka selles peitus üllus ja ilu, aga lihtsalt: ei Kronberg ega Kender saa meile tegelikult öelda, et see koht on see, kust kirjandust otsida, kust ta tuleb, kus on ta mõõdupuu.

Kronberg Loomingust veel: "/---/ kusjuures nooremad (Leo Luks, Margit Tintso) kirjutavad peamiselt nooremast uudiskirjandusest ning küpses eas autorid (Holger Kaints, Ülo Tonts, Rein Veidemann) juba kultuuriloolise paatinaga õilistatud raamatutest ja memuaarse koega metakirjanduslikest teostest, milles aimub arvustaja isikliku kogemuse kattuvust tekstides sisalduvaga. Silma paistab ka teatud spetsialiseeritus: näiteks Tiit Hennoste võtab (eri väljaannetes) sõna just Viidingu/Üdiga seotud raamatute kohta."

Mul on veidi kõhe tunne, ma töötasin kaua kultuurimeedias, olin Sirbis ja Maalehes ja aitasin ETV-s ja raadios teha asju, ja ma kardan, et sageli lasin ka sel võimutseda: kergem on ju võtta kirjutama keegi, kes on päriselt lugenud, tunneb ja teab autorit, eks. Palju keerulisem on paluda näiteks Toomas Raudamil kirjutada Kaur Riismaast, Riismaal Nasta Pinost, Nasta Pinol ZA/UM-ist kui nähtusest. Luigal lasti (:)kivisildnikust kirjutada, läkski untsu, aga see oli julge katse, vähemasti põnevasti untsus tekst, võis lugeda küll (Kronberg toob selle ka negatiivse näitena välja, aga ma arvan, et Vikerkaar tegi selle avaldamisega õigesti).

Kui Kronberg ütleb Vikerkaare kohta, et "ilmselt tellib toimetus arvustuse ja valib kirjutaja teose eripära silmas pidades Loomingust märksa hoolikamalt, et saavutada isikupärast ja uudset lähenemist", siis on see elementaarne mõtlemisvõime, mis õnneks sel – Sirbiga koos ehk parimal kirjandusest mõtleval väljaandel – olemas on. Aga ega me ju kiida iga tibu veel selle eest, et ta üle õue keksida jaksab, eks. Elusolemine ise pole mingi anne või voorus. Aga eesti kirjanduskriitika on praegu täpselt just niipaljukest: püsib mõistlikkuse piires elus.

Ma võiks ju pakkuda, mida saaks paremini teha: et oleks rohkem päris palgalisi kriitikuid, kes teeksidki nõnda tööd raamatutega (praegu on suure jao kaasaegse eesti kirjanduse läbilugemine ikkagi hobi, kogujale ja introverdile ka kallis hobi), et toimetused leiaks ka tavameedias suurema ruumi, et ühe arvustuse eest makstaks nädala, no olgu, 3-4 päeva normaalne palk, mida saavad "normaalse" töö tegijad … Et ülikoolides õpetataks filoloogidele sügavuti kirjanduses elamist, mitte mingeid kontseptsioone või siis lihtsalt korralikku rügamist ainepunktide nimel. Aga ma tean, et mind ei kuulata.

Eesti kirjanduskriitika on praegu suht igav ja halb, igal pool. Aeg-ajalt üllatab mõni autor või lugu, mõnel on isiklik arvamus õnneks, mõni loeb rohkem ja suudab üldistada selle põhjal. Aga kõigest sellest kõneles Janika Kronberg napilt, ma saan aru, see ongi vanakooli ülevaatelugu, mõeldud peamiselt Keele ja Kirjanduse lugejatele. Aga ka sellisena igav, Janika, anna andeks.

Head kirjandust on suht palju, üsna palju, aga see ei pääse kunagi lugejateni, kui igapäevameedias ei hakka troonima staarkriitikud (mitte, et ma usuks, et seegi päästaks, aga neid võiks mõned olla), kes on sama andekad ja teravad (nagu parimad kirjanikud) ja kes viivad kirjanduse massidesse. Noh, nagu Soomes mõned. Meil neid pole. Vanad on hallid-igavad või ei viitsi, noored ei viitsi või ei ole piisavalt pädevad või ei taha selle väikse sitase raha eest lihtsalt teha. Sest häbi on. Kuidas edasi? Ilma pikema-põhjaliku tümitamiseta ma alla ei anna.

PS. Mu proosapoeemist, mida Kronberg mainib, mis läinud sügisel ilmus Vikerkaares… Ta ütleb: "/---/milles saavad pähe nii seesama Vikerkaar kui ka Looming (ja eriti viimase kriitikanurk) põhjusel, et need ajakirjad ei avalda Rooste luulet." Mind on alati avaldatud, eriti Loomingus. Luuletuse sügavam sisu ja meeleheide peitub mujal. Soojad tervitused.

Toimetaja: Madis Järvekülg



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: