Kahtlemata on Ans. Andur humoorikas bänd; aga kui me mõtleme naljasoonelisi kodubände, siis kõrvu kerkivad kas ansambli Köömes või parimal juhul Singer Vingeri pingutatud pullitaltsutamised. Paide mees-poiste huumoriväli on aga kui võssakasvanud tihnik, kust tuleb ise ragistades kaunimate väljadeni jõuda. Iroonia pole neil mürgine, vaid sõbralikult õlale koputav ja kõrvaltvaatajalikult pehme. Kergelt keel-põses moment on aga andurite tunnusjoon olnud läbi aegade ja tegelikult hea meel on kuulda, et koosseisu iseloom on ilmselt vanuse tõttu juba sisenenud sfääri, kus maskikesed on mitte küll dramaatiliselt eemaldatud, aga lükatud vähemalt kuklasse.

Bändi esivokalistide; Tursa ja Foto vokaalid on senikuuldust pisitasa aina usutavamaks kujunemas - kadumas on koolisaali amatöör-romantika ja maamehised tammumised. Tundub et Tursale sobivamad registrid asuvad paar nooti kõrgemal seni praktiseeritust ja näiteks mahepala "Side reaalse eluga" (vaata alt videot) on tõenäoliselt tema läbi aegade tundlikemalt lauldud lugu. Foto häälehelin on samuti aina nauditavam ja kohati kerkib küsimus, miks pole häälte koosmängu julgemalt, võrdsetel alustel duetina rohkem kasutatud.

Mis aga "Öise bingo", Ans. Anduri juba seitsmenda albumi keeled ja meeled eriliselt särama paneb, on märgatavalt uuenenud ja selginenud helipilt, millel on oluline roll kindlasti helisepa Martin Kikase tabaval ja sobival määral glamuursel tuuningul. Seniselt hämaruselt on justkui tekk pealt tõmmatud ning võib täitsa öelda, et koosseisule valatult selga istuvad ülikonnad on lõpuks päris asjatundliku rätsepa kätes.

Stiililiselt, kui kimpu tõmmata, on album alevikuhõnguline ja filmilik sõit eesti varase biitmuusika ja märksa hilisema indie-lembuse sõlmikteele, kust seltskond keeldub põhjendatult veel lahkumast. Igiliikurite jätkus on ramm, mille progelikult uuenevat sammu on lausa lust jälgida.