Vanasti olid teatud raamatud, mis olid iga eestlase kodus: Linda Goodmani “Päikesemärgid”, Arthur Hailey “Lennujaam” ja Valter Ojakääru “Popmuusikast”. Kui sellest raamatust ilmuks 20 aasta pärast uus väljaanne, siis mida sinu arvates kirjutaks Ojakäär Ans. Anduri kohta?

Minu isa ja ema riiulis Ojakääru raamatut ei olnud, pigem oli see vanaisal ja vanaemal, kellel oli ka “Lennujaam”. Aga muidu olid kõik olemas küll, “Päikesemärgid” ka. Ojakääru kohta ei kujuta ette –  ma arvan, et ta oleks meid äkki liiga ebaprofessionaalseks pidanud.

Ehk oleks ta siis maininud indie-muusika mõistet. Mis asi on sinu jaoks üldse indie või täpsemalt, eesti indie?

Sel oli ka mitu voolu, ühest küljest kõik need bändid nagu Dallas, mis tulid Kunstiülikooli pööningult. Aga see, mille osa ka meie oleme, tuli nagu eikuskilt. Eks see indie-sõna on tähendanud eri ajas erinevaid asju. Sõna ju tuli 80ndatel niinimetatud independent label'itest (sõltumatud väiksed plaadifirmad - toim.), aga Eestis ju teistsuguseid polegi, kui just näiteks Universalist ei räägi. Eestis on indie rohkem kitarriga tehtud muusika sümbol olnud, mis suuremale osale väga ei meeldi, aga samas ei ole metal. Selline kobade inimeste poprock.

Kas see pidi olema ka vastandumine 90ndate Viljandi diskole?

Siis polnud selleks vastandumiseks indie't vaja, siis sai vastanduda ka ansambliga Vennaskond, kuigi nemad olid punk. Aga nüüd me oleme igas mõttes indie, sest andsime neljakesi rabeledes plaadi ise välja, kuigi ei saanud päris aru, kuidas kõik need asjad käivad – ja ei saa ehk siiamaani.

Kas mingeid 70-80ndate eesti bände võib ka mõnes mõttes indie'ks pidada, kui nad Melodija plaadilepingut ei saanud?

Tollase levimuusika puhul ei võetud lääne muusikast mõjusid, vaid pigem tehti kavereid. Suur osa selle aja tuntud lugusid on ju lihtsalt otse üle võetud, 90ndate algul tehti originaallugusid palju rohkem. Aeg käis tollal liiga erinevat jalga, et hakata mingit tollast plaadifirmat võrdlema näiteks The Smithsi plaadifirma Rough Trade´iga.

Ma ei ole kuulnud, et te üldse oleks kunagi covereid või ingliskeelseid lugusid teinud.

Alustades tegime proovikas igasugust nalja, HIM-i varianti “Wicked Game´ist”, Radioheadi “Creepi” ja Nirvana “Rape Me”, mille hästi rõõmus version ilmus meie demokassetil koos New Kids on the Blocki “Tonighti” instrumentaalcoveriga.

Ans. Anduri kohta ikka vahel öeldakse, et selles muusikas on ka kergelt 80ndate retrot kuulda?

Mul on tunne, et seda leitakse poolvägisi eesti keeles laulmise pärast. Me pole kunagi mõelnud, et teeks midagi, mis kõlab nagu Karavan või Mahavok. “Muusikanõukogus” Raul Saaremets ka rääkis midagi Karavanist. Karavan! See ei ole etteheide, aga meie enda jaoks on see teist pidi. Näiteks 2012 plaadi “Kõverad” kohta hakati olümpiaregatijuttu ajama, aga me polnud siis keegi veel sündinudki.

“Roheline meri” on teil juba kuues ametlik plaat (peale kolme käest kätte levinud plaadi), kas olete nüüd löpuks ometi täiskasvanud?

Minu jaoks võttis ikka kaua aega, et aru saada, mis üldse võimalik on ja mis mitte. Aastatega sai järjest selgemaks, mis asjad meie jaoks pole võimalikud. Ilmselt me olime algul Ans. Andurit tegema hakates rabatud, kui hea oli omavaheline klapp. Lood tulid nagu ise, igas proovis neli uut lugu. Siis hakkasime igasugu asju ette kujutama.

Milliseid asju? Tahtsite jõuda MTVsse või Saksa edetabelisse nagu Mihkel Raud rääkis või kuhu?

Esiteks tahtsime jõuda Von Krahli esinema. Reedel tuleb vist umbes neljakümnes live Krahlis, aga siis tahtsime jõuda veel raadiosse ja nii edasi ja edasi, aga unistustega ongi nii, et kui üks täitub, siis tuleb kohe järgmine.

Mis need esimesed suurimad rõõmuhetked olid?

Kui esimene plaat tuli välja. Seda ma mäletan ka, kui esimest korda meie lugu raadiost kuulsin – saatsime 2002 lõpus loo “Valel on lühikesed jalad” Raadio 2 ja tollal ma ise töötasin Tartu stuudios ja lugesin uudiseid hommikul. Tulin vara üksi tööle, pidin lugema uudiseid ja lülitama Raadio 2 pealt  kohalikule saatjale, aga vahetult enne uudiseid mängiti seda lugu. Ma olin ikka üsna rabatud ja pidin suhteliselt väriseva häälega uudiseid lugema.

Siis Seksoundi Rein Fuks leidis, et uuemad lood on juba suhteliselt indid ja peaks plaadi ka tegema. Kui KuKu klubis oli plaadi presekas, siis seal laua taga istudes oli küll tunne, et nüüd oleme kuskile jõudnud.

Ma ei ole küll kuulnud, et teil tohutult katus sõitma oleks hakanud, aga äkki ma olen halvasti informeeritud.

Me vist oleme jah rohkem uimod olnud, aga eks unistused ikka paisusid. Meie jaoks rock´n´roll tähendas seda, et esinesime Von Krahlis ära, läksime sealt korra Levikasse ja siis koju. Aga kui 2007 järgmine plaat “Topeltvikerkaar” ilmus, siis oli kaks esitluskontserti, kus rahvas ei mahtunud saali ära ja uksed pandi kinni. Nii olime 2007 alguses paar nädalat tõeline “it”-bänd!

Hästi tihti kiputakse bändi viienda või kümnenda plaadi kohta ütlema, et “siin kajastub bändiliikmete uus elu, maailm laste, kuulsuse ja kinnisvaralaenudega”. Mul on tunne, et “Rohelise mere” kohta päris nii vist ei saa öelda, olete siis piisavalt suutnud säilitada oma lapselikku meelt?

Minu jaoks ongi selle bändi tegemine nagu ajamasin – mitte, et ma tahaks hirmsasti kogu aeg vanu lugusid mängida, aga selle muusika tegemine nende tüüpidega annab mulle võimaluse natuke tunda ennast nagu aastal 2002 või 2003. 

Algul oli teil ikka rohkem naljalugusid, neid enam nii palju vist ikka ei ole?

Alguses me ainult nalja tegimegi. Seda jäi juba ammu vähemaks, aga keegi ei saanud aru ja paljud ei saa siiamaani. Mulle endale tundus, et uus plaat on tõsine ja tume, aga ikka üritatakse vaadata kuidagi naljana – kuigi ma ei saa enam ammu aru, et miks? Aga las vaatavad, tõlgendamise küsimus.

Ja ma vahel ikka imestan, et osa inimeste jaoks on eestikeelne muusika eraldi muusikastiil – on rock ja reggae ja pop ja siis eestikeelne muusika, kuigi tegelikult võib see olla 95 protsendi ulatuses kantud hoopis mingist välismaa muusikast. Me pole teinud sihilikult eestikeelset muusikat, aga ei ole ka plaaninud mingis teises keeles teha, sest see tähendaks liiga palju muutusi.

Palju võib muusikas nalja teha? Kas Kuldne Trio on nali või muusika? Kas Jaan Pehk teeb nalja?

Oleneb, milline see nali on. Kõigepealt tegime palju nalja, aga mäletan, et umbes 2002 sügisel trummar küsis, et millal siis hakkame päris muusikat tegema? Ja umbes sellest ajast hakkasimegi. Aga mulle Kuldse Trio puhul meeldivad nende pungilikumad lood, Mati Murumaa ajast.

Nii, kuna sulle meeldib inimestele küsimusi esitada, siis ma valmistasin ka sulle ette mõne muusikateemalise küsimuse. Esiteks: milline Eesti muusik on koostanud “Eesti Rukki Lauliku” ning kirjutanud raamatu SS-i juhi Heinrich Himmleri Eestist pärit arstist?  

Kas see on popmuusik?

Maitse asi, aga pigem ikka jah. Ei ole Arvo Pärt.

Kas ta töötab Kultuuris ja Elus?

Hea pakkumine, aga ei tööta. Ta ei tööta enam kuskil.

Vardo Rumessen äkki?

Ei, veel popim kui Vardo Rumessen.

Veel popim? Sulo? Ivo Linna?

Tuntud ka suurepärase intervjueerijana televisioonis, praeguseks surnud. Äärmiselt mitmekülgne meesterahvas.

Mis televisioonis? Tallinna TV?

Veel parem.

Alo TV? Heldur Jõgioja?

Õige, Heldur Jõgioja! Vaatan, et teil plaatidel pole eraldi kirjas laulusõnade autorit, kõik on märgitud ühisloominguks. Kas tegelikult ka kõik kirjutavad või lihtsalt solidaarsuse küsimus?

Ikka solidaarsuse küsimus. Tavaliselt mina või Mihkel Kirss mõtleme kodus mingi alge välja, tuleme proovi, teeme neljakesi tausta ja siis hakkame peale ümisema ja otsustame, kes hakkab seda laulma. Tavaliselt laulab see, kellele loo kõrgus paremini sobib või see, kes loo tõi proovi. See, kes laulab, saab ka ülesande sõnad teha.

Aga tausta poolest olete kõik tavapärase koolikooride ja muusikakooli tsirkuse läbi teinud?

Minul ei olnud valikut, sest mu ema on Paide muusikakoolis õpetaja. Koolis olin poistekooris ja käisin kunagi isegi umbes 1986 telekas “Laulumaia” saates nelja-aastasena laulmas.

Kas sinust on võimalik leida sama karm video kui Ott Leplandist?

Tahaks küll, aga ei usu, et see üles leitakse. Laulsin ühe rühmakaaslasega mingit näärilaulu ja laulsin mikrofonist nii mööda, et midagi kuulda polnud. Aasta pärast mind käis meie bändi omadest Mihkel samas saates laulmas. Tema oli ka poistekooris, muusikakoolis õppis trumme ja mina metsasarve. Aga muidu õppisime kõik ühes koolis, kõigil on eelmisega üks aasta vahet. Pajut (Gert Pajuväli - toim.) õpetasin alguses mina kidrat mängima, aga siis ta õppis ise kõik juurde.

Te vist ei olnud tuntud eriliste sigaduste korraldamise pärast?

Me olime 90ndate mõttes need karvased ja friigid, sigadusi korraldasid tollal ikka lühikeste juustega mehed, pigem elasime pidevas mollisaamise ohus. Kui ikka kiilakad gängiga tulid, siis läksime teisele poole tänavat.

Järgmine küsimus ongi sigadustest. The Who trummar Keith Moon oli tuntud erinevate sigaduste korraldajana. Muuhulgas meeldis talle tuuril sageli midagi isetehtud lõhkeseadeldistega õhku lasta. Mida talle meeldis õhku lasta?

Minu arust olid WC-potid.

Õige, kiire vastus. Te ei ole suutnud tuuril veel ühtegi WC-potti lõhkuda? Või vähemalt istunud katki?

Kehakaaluga oleks äkki võimalik, jah. Aga ei mäleta küll, et midagi oleks lõhkunud. Lõhkumise plaanis on kõik lava peal toimuv on tavaliselt väga igav, pärast on lihtsalt õllejoomine.

Kõik vist teavad, et Ans. Andur on algselt Paide band, aga te vist keegi ei ela enam seal?

Jah, Viljandis, Kohilas ja Tallinnas nüüd.

Vahepeal ilmus hirmus palju depressiivseid lugusid Paide kohta, kuidas erinevad asutused ja inimesed sealt pigem lahkuvad, kuidas sina seda vaadanud oled – oled tundnud ka, et Paide on muutunud tublisti paarikümne aastaga? Mis tunne selliseid jutte kuulata on?

Ma käin Paides nüüd paar korda kuus ega suuda seda enam nii pädevalt hinnata. Eks seal on kõik need probleemid, mis väiksemates linnades, et paljud inimesed lähevad mujale, on ta siis Soome või Tallinna. Minu ettekujutus Paidest on natuke läbi roosade prillide, kõik tundub jube tore ja lõbus. Kultuurimajja tehti ju nüüd isegi teater ja Arvamusfestivali ajal käib meeletu mäsu.

Kas Arvamusfestival on kohalike jaoks selline üritus, et nad lukustavad end saabunud hordide eest majadesse või löövad rõõmsalt kaasa?

Nad vist ikka löövad kaasa, isegi need 90ndate kiilakad hängivad ringi.

Ja sealt pärit inimesed tulevad ürituse ajaks koju nagu Kihnu jaanipäeval või Hauka laadal Antslas, kus kõigi vahel loositakse välja mootorsaag?

Paides oli ka mõni aasta tagasi Türi-Paide rahvajooksu peaauhinnaks mootorsaag, mille võitis Tiidrek Nurme jänes Mukunga. See Paidest pärit saag saadeti Aafrikasse ja nüüd Mukunga ema rendib seda välja.

Mis plaate või kassette ise lapsena kõige rohkem käiasite?

Britpoppi eriti ei olnudki, rohkem oli USA bände, Red Hot Chili Peppers, Pearl Jam, kuulsuse-eelne REM, inglise asjadest Super Furry Animals, Blur, vana U2, Cardigans… 90ndate alt-rocki. Meil oli Paides 90ndate keskel suur sõda sellega, et kohalik levipakkuja võttis kaabeltelevisioonist MTV ära ja pani selle asemele VIVA! Me hakkasime iga päev helistama ja paluma, et MTV tagasi pandaks, aga ei pandud.

Kolmas küsimus. Kes oli ainus muusik, kes esines mullu suvel nii Intsikurmus kui Pärnu Weekendil? 

NOËP või?

Õige! Kui palju teid festivalidele kutsutakse?

Kui kutsutakse, siis ikka lähme. Intsikurmus olime, Schillingul olime vist ainsana kaks korda, kuigi muidu neil oli poliitika kõiki üks kord kutsuda. Eelmine aasta läks rohkem salvestamisele.

Kui see on nüüd juba kuues plaat, siis räägi, kuidas on vahepeal sinu vaatepunktist muutunud meie nii-öelda muusikatööstus?

Meil sellist kokkupuudet väga ju polegi, sest näiteks Tanel Padar & The Suni või Patuse Poole plaate tehakse teistmoodi. Esimesed kaks plaati läksid lihtsalt netti üles, Seksound oli pisike firma, kes asjade eest hoolitses. Vaiko Epliku plaadifirmaga Mortimer Snerd tehes saime ise natuke rohkem kaasa rääkida, nüüd oleme päris iseseisvad.

Kas see isetegemine oli oludest tingitud või ongi ise parem teha? Ma saan aru, et plaatide tiraažid on nii palju kukkunud, et 5000 plaati müüa on Eestis ikka väga suur saavutus.

Oli oludest tingitud, aga mõtlesime, et miks mitte ise proovida. Aga tegemist kujunes muidugi palju rohkem kui oskasime oodata. Plaadi tiraaž on meil ikkagi sadades, mitte tuhandetes. Aga CD esimene tiraaž on varsti läbi, peab juurde tegema, LP-d ilmselt mitte.

Neljas küsimus: 1975 sündinud Ameerika muusikaprodutsent ning seltskonnategelane DJ Khaled on tuntud eriliselt lollakate fraaside poolest, mis on nime andnud ka kehahooldustoodetele nagu „They Block“, „We the Best Glow“ ja oli koos Drake´iga nominent Grammyle. Ajalukku on läinud tema surematud albumid „Listennn … The Album“, „We the Best“ ja „We the Best Forever“. Varem oli DJ Khaled tuntud hoopis teise nime all, kuid pärast 11. septembri sündmusi muutis ta miskipärast nime. Mis nime all esines ta enne? 

Bin Laden? DJ Drop The Bombs?

Kõik ilusad, aga õige on Arab Attack. Te kõik teete päevatööd. Kas teile jääb Ans. Anduri tegemisest ka mingi raha kätte või peate ise selle eest peale maksma?

Ikka peale maksma, siin ei ole muud võimalust. Kui teeme kontserte või plaadi, siis ei jaga seda raha saja euro kaupa omavahel laiali, vaid maksame proovika üüri ja stuudiokulusid. Kui me seda igapäevase tööna teeks, siis oleks lootusetu. Mida aeg edasi, seda vähem on mõtet kontserte teha. On enam-vähem kaks kohta jäänud, kus rahalises mõttes esineda tasub: Tallinn ja Tartu.

Me ei ole nii populaarne bänd. Ajad on muutunud. Kohti on rohkem ja inimesi on vähem. Meie oleme kolmekümnendates ja meie kuulajad on sama vanad, neil on lapsed ja nad ei viitsi enam õhtul välja tulla. Välja arvatud ehk siis, kui on midagi erakordsemat nagu plaadi reliis. Ja nooremad kuulavad lihtsalt mingit muud mussi ja me ei hakka ju ümber profileeruma räpibändiks.

Millised on jaburamad kohad, kus kontserte olete andnud? Kas pulma ka kutsutakse mängima või tuleb keegi kümnekas käes “Valgeid roose” nõudma?

Oleme ka pulmades ja sünnipäevadel mänginud, aga need on olnud sõprade omad. “Valgeid roose” oleme küll ainult proovikas oma lõbuks mänginud. Ühe korra oleme kaverdanud ka Marju Länikut, kui Von Krahlis oli Rada7 aastavahetuspidu ja me õppisime ära “Head uut aastat”, aga kõik olid siis õues suitsu tegemas ja sisse tulles ei saanud keegi aru, mis looga tegu –  nii et kogu tohutu ponnistus proovides läks tühja!

Kunagi oli üks uue muusika tutvustamise saade, kus käisid kommenteerimas vanemad mehed ja noored tüdrukud. Ines Karu ütles seal, et talle meeldis see lugu, sest ta teab, kuidas selle järgi oma keha liigutada. Kuidas peab oma keha liigutama Ans. Anduri muusika järgi?

Ma arvan et ikka kuidagi loiult, nagu indie-meestel kombeks.

Mulle tundus kunagi ühel Pia Frausi kontserdil, et kohe bänd vabandab, et nad nii kõva häält teevad.

See oleks väga nende moodi, Pia Fraus on puritaanlikum. Ma veel olin üllatunud, kui nägin nende kontserdist ühte pilti, kus Rein vaatas otse rahvasse.

Aga suvetuuridele teid ei kutsuta? Või mis on olnud imelikumad üritused?

Meil vist pole suvetuurideks piisavalt kuulsaid lugusid. Ma küll mäletan, et esinesime kord Elva laululaval 8-9aastastele lastele, pärast Paju andis lastele käe peale autogramme, suits ees. Kogu kontsert oli miskipärast suure tossu sees. Aga lastega on veel see naljakas asi, et miskipärast meie lugu “Kare tekk” on läinud ringlusse nagu lastelaul või vähemasti vanavanemad ja vanemad pidid seda lastele laskma ja laulma magamapanekuks, kuigi tegelikult see on väga kurb lugu allakäigust, ülikurb!

Järgmine küsimus: filmimaailmas tuntakse mõistet Black List, mis järjestab enimkiidetud veel filmiks tegemata käsikirju. 2015 oli seal esikohal film Michael Jacksonist, mille tegi eripäraseks filmi vorm või vaatepunkt. Kelle kaudu jutustatakse selles Michael Jacksoni lugu?

Äkki oli tema ahvi kaudu?

Täitsa õige, Bubblesi loost teeb Netflix täispika nukufilmi. Mis hetkel muutub üks band liiga populaarseks või tüütuks? Mäletan üht paroodiareklaami “selle suve ainus Curly Stringsi-vaba” festival.

Tööl ma eriti ei puutu sellega kokku, sest seal ma kuulan muusikat Spotifyst. Raadios töötades muidugi selliseid lugusid oli, mis tohutult häirisid, aga kui lugu on playlist'is, siis ei saa ju parata.

Aga kui tavaline see on, et esinejad helistavad raadiosse ja nuiavad playlist'i koostajalt, et tema ka sinna lisatakse?

Ikka on. Plaadipoodides oli ka vanasti tavaline. Näiteks Toivo Asmer helistanud poodi ja küsinud, kas poes Toivo Asmeri plaati ikka on ja kui kuulis, et on, siis pani rahulolematu mühatusega toru ära. Või teine käis riidlemas, et miks tema plaat teise plaadi taga on.

Mis võiks olla Ans. Anduri kontserdi raideris peale kuue õlle?

Seal pole isegi õllesid, need tuleb ise kaasa osta. Viimati saime kuus õlut kaks nädalat tagasi Järva-Jaanist festivalil Kevadrock. Jooksime lavale, tegime kolm lugu ja jooksime pärast kohe edasi, käigult anti kaasa kilekott kuue õllega. Kokku olimegi Järva-Jaanis umbes 20 minutit. Aga õlled olid päris külmad, nii et kannatas kohe ära juua.

Millised teiste bändide laivid sulle on kõige rohkem meelde jäänud?

Kunagi 2008 Roskilde festivalilt meenub Chemical Brothers ja Barcelona Primavera festivalilt Caribou, Poola Open´eril LCD Soundsystem, Mac DeMarco, Peppers ka. Mulle eesti bändidest on tohutult meeldinud Shelton Sani laivid.

Viimane muusikaküsimus: Ühe 2003. aasta Playboy kaanel on ebaharilikult nii ema kui tütar. Ema oli juba 1987 kuu playmate. Ema asutas bikiinide ja muude rannariiete poe, mille eest ta kaevati 2001 kohtusse, ent copyright'i puudumisest hoolimata andis moraalsetel kaalutlustel kohus talle õiguse seda nime kasutada. Aga küsimus on: millise laulu nime kannab see bikiinipood?

“Surf´s Up”, Beach Boys?

Vale riik.

Suurbritannia?

Ei ole ingliskeelne.

Hispaania?

Ei.

Vene?

Ei.

Saksa?

Ei.

Soome. Rootsi?

Ei, suur riik.

Portugalikeelne, Brasiilia?

Õige.

Lambada?

See teine.

“Tüdruk Ipanemast”.

Käes! Tema ongi see algne tüdruk, kellest lauldakse. Ja lõpetuseks: mis on kõige ekstravagantsem asi, mida reedesel kontserdil kuulda saab? Ega ometi ei kuule hüüet “Täna me rokime”?

Seda peaks tegema küll. Me mängime hästi palju lugusid ja katsume seda teha valjult, aga Von Krahlis on üks naaber, kes on alati valmis kutsuma politsei. Aga me mängime suure osa uue plaadi lugudest ja vanu asju ka, suhteliselt kaua ja mõõduka volüümiga. Hüppame võimendi pealt alla – ma enda arust hüppasin ka Järva-Jaanis võimendi pealt alla, aga meie trummar ütles, et see polnud hüpe, vaid ma astusin.

Ans. Anduri uue plaadi “Roheline meri” viimased esitluskontserdid toimuvad koos The Boondocksiga sel reedel Von Krahlis ning laupäeval Tartu Erinevate Tubade Klubis.