Ans. Andur on mu elus justkui kogu aeg olemas olnud. Elu konstant, nagu matemaatikas on pii. Samal ajal on muud tegurid ses valemis pidevalt muutunud. Olgu need seotud elukohavahetuste, muutustega õlle-eelistustes või millegi kolmandaga. Andur oleks nagu alati selle kõige taustaks plõnninud.

"Roheline meri" tuli välja õigel ajal, täpselt nagu "Öine bingo" kolm aastat tagasi – kevadel, kui elu alles päriselt õige hoo sisse saab. Kaamoslik hall puhkeb äkitsi õitsele, tuul leebub ja talvemütsi võib lõpuks ometi nokatsi vastu vahetada [praeguseks on muidugi ilm pööranud tagasi ultrakõledaks ja kolleeg Valner Valme on vahetanud kevadmantli tagasi talvejope vastu, ma veel siiski mitte – toim]. Sarnasest tärkamise meeleolust on kantud ka Anduri uus album, mis toidab mus usku, et selline kevad ja Eesti, kus sind ei survestata tugevale poolevõtule Rail Balticu, tselluloositehase ja ahistamissüüdistuste teemal, on veel võimalik.

Aga nõnda kaugele urbaansest elust polegi Andur ühegi albumiga seni triivinud. Ikka näikse iga järgmine lugu tegelevat endaga rohkem maal kui linnas. Eriti juhuslikes metsasaludes. Täiesti suvalistel külatänavatel. Bussipeatustes, kus ükski buss enam ammu ei käi. Asfalteerimata teedel, millelt keset südasuvist kuuma keerutab tolmu üles ainult kohaliku külajõmmi iseputitet võrr. Ilmselt ei asu need kirjeldatud kohad mitte eriti kaugel Paidest, sest kodulinnast palju kaugemale pole Andur oma loomingus kunagi väga tahtnud uidata.

Anduri tõttu on üldse Paidest saanud minu jaoks müstiline paik. Valdur Mikitale risti vastupidise lähenemisega on nad mind aastate jooksul veennud, et Paide on üks paremaid kohti üldse. Kui mitte maailmas, siis Eestis igatahes. Selveri parkla. Tehisjärv. Kultuurimaja. Pitsakiosk. Kõik need kohad. Paide-lembusest, mida esialgu sai kuulutatud rohkem pooltõsiselt, on aastate jooksul saanud taustal tiksuv tõdemus, ning linnast endast koht, kus ehk koolihoovides ja parklates enam nii kergesti peksa ei saa.

Kuigi ma pole kunagi suurt pidanud laulusõnadest, on Anduri puhul mind alati võlunud nende sundimatu argipoeetilisus, mis end iseeneslikult lahti mängib. Leida elu kõige triviaalsematest kaadritest midagi sellist, mis helisema panna ja teha seda nõnda orgaaniliselt, see tuleb neil välja nii pagana kergelt. Aga mõjub alati piisavalt tugeva laiatusena. Teinekord otse makku, aga enamasti ikka sõbraliku müksuna vastu õlga.

Andurlikku lusti on samas vähemaks jäänud. Kõik on veidi mõtlikum, mitte ilmtingimata kurb, aga melanhoolsema minekuga igatahes. Umbekauni seadega "Beež elu", mida nimetaks mööndustega ebaandurlikuks, tõmbab oma veidras veetluses paiguti täielikku kottpimedusse, kust tegelikult enam nii väga minema ei tahagi. Aga tumedusega vahelduvate helgusmomentidega sülitatakse sind õige pea tagasi välja. Samasugust tunnete väntsutamist saab albumilt veel, vast kõige enam loost "Kahtlus", aga natuke vintsutab ses osas ka "Pilvede laul".

Oma "Karedat tekki" – hitipotentsiaaliga pala – siit albumilt ei leia, kuigi vägisi tahaks mõne selleks mõelda. "Karedast tekist" tuleb jälle rääkida, sest kui see 2015. aasta kevadel välja tuli, siis oli küll tunne, et nüüd löödi põrandalauad lahti ja saabub see õnnis ebamäärane kuulsus. Sattusin ka mina tolle pala õnge otsa. Kui Andur "Öise bingo" esitlustuuriga Tartusse jõudis, oli mul päris viimane õhtu bakatöö kirjutamiseks ja raamatukogus põles 30-eurone viivis, aga ma otsustasin end hoopis esireas vastikult higiseks tantsida ja sisuliselt raamatukogu raha eest terve öö õlut juua.

"Rohelise merega" on Andur kaotanud midagi oma iseloomulikust nurgelisusest, mistõttu jääb plaadist tervikuna päris ümar mulje ja ei teki pidepunkti, millest igal järgmisel sõidul kinni hakata. Kerana kulgeb see märkamatult mööda tasast maastikku ilma suurema kulminatsioonita oma paljulubavast algusest estraadiliku lõpuni. Olgugi et on konkse, mille külge end haakida ja magusaid meloodilisi õõnsusi, kuhu pugeda, siis jookseb tervik selle püüdmisel minu sõrmede vahelt küll läbi.

Kaks, viis, kaheksa ringi ning välja hakkavad joonistuma lood, mida järgmine kord hea meelega juba vahele jätaks. Kui "Varjurahvas" töötab mu jaoks lihtsalt vuugitäitena, siis "Väsitaja" on albumi kontekstis üks eesmärgitu ballaad liiga palju; sellele vahetult eelnev "Beež elu" lükkab lüürilisuse lati lihtsalt liiga kõrgele ja "Kahtlus" joonistab sarnased motiivid hiljem välja kordi veenvamalt.

Esimestel kuulamistel märkamatuks jäänud "Lõputu tasandik" kujuneb aga järgmiste kuulamistega üheks lemmikuks – siin kohtub tundetuim esituslaad 70ndate new wave'i ja postpungi mängutehnilise esteetikaga ning vormub lihtne, aga mõjus ehtandurlik rokilugu. "Linna taga algab džungel" on lugu oma õigel kohal, andes albumile lõplikkuse, kuid jättes ruumi süžeelisteks jätkuvusteks. Olgu siis järgmiseks albumiks või kuulaja omatõlgendusteks.

Andurist kui elu konstandist rääkimisega ei ütle ma midagi nende loomingulise või kvaliteedilise edasiminekuvõime kohta. See liikumine on alati olemas olnud ja ilmselt näitab "Roheline meri" seda palju rohkematel viisidel kui ma ise praegu näha oskan. Pigem tuleb antud analoogiat mõista kestva rõõmuna selle üle, et Andur teeb endiselt muusikat oma reeglite järgi ja sellega loodud maailmasse õnneks meie tavareaalsust oma suurte teemade ja tempoga ei lase.

PS. Martin Kikas. Teda tuleb eraldi märkida, sest tema peent tööd on samuti märgatud.