Osades: Üllar Saaremäe, Saara Kadak, Grete Jürgenson (TÜ VKA), Mihkel Vendel (TÜ VKA), Tanel Ting (TÜ VKA), Getter Meresmaa (TÜ VKA), Margus Grosnõi, Karl Sakrits (TÜ VKA), Tarvo Sõmer, Imre Õunapuu, Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Tarmo Tagamets, Märten Matsu (TÜ VKA), Liisa Aibel, Liisu Krass (TÜ VKA), Martin Tikk (TÜ VKA), Toomas Suuman, Anneli Rahkema, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Natali Lohk, Märten Matsu (TÜ VKA), Karl Robert Saaremäe (TÜ VKA), Helgi Annast, Maarika Mesipuu-Veebel, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Kalju Komissarov, Velvo Väli, Jaanus Rohumaa, Indrek Apinis ja Mia Maria Rohumaa

Praegu on veel raske öelda, kui ulatuslikku mõju Valdur Mikita "Lingvistiline mets" eesti rahvale (aga küllap peagi kaugemalegi) on avaldanud või veel avaldab, aga tagasi juurte juurde või vähemalt metsa ja loodusesse on ta eestlasi suunanud küll. Rääkimata impulssidest ennast, enda olemust ja oma kohta maailmas seeläbi uuesti mõistma hakata.

Selles osas osutub Arto Paasilinna "Maailma parim küla" omamoodi Mikita teose ilukirjanduslikuks ja – vähemalt osaliselt – ka päriseluliseks väljenduseks. Hoolimata sellest, et "Maailma parim küla" ilmus paarkümmend aastat enne "Lingvistilist metsa".

Vaatamata sellele, et lugu algab absurdihuumorimaigulise seigaga 1980. aastate lõpust, kus vana kommunist ja kirikupõletaja pärandab pojapojale kaks miljonit marka, et ta ehitaks kuhugi Soome-Venemaa piiriäärsesse pärapõrgusse kiriku, osutub "Maailma parim küla" keskmisest komöödiast mõnevõrra sügavamõttelisemaks.

Äsjase majanduslanguse tingimustes pankrotti läinud ehitusettevõtja Eemeli (Üllar Saaremäe) lähebki vanaisa viimse soovi kohaselt ja parema tegevuse puudumise tõttu Sotkamosse, palkab paar kohalikku ehitajat abiks ning alustab pühakoja püstitamist.

Ise seda mõistmata paneb Eemeli kiriku ehitamisega aluse mitte ainult uuele kogukonnale, vaid ka uuele tsivilisatsioonile. Ja seda kõige ürgsemas mõttes – tuleb jõuline mees, kes rajab tühermaale midagi suurt ja uut. Oma olemuse ja aktiivsusega haarab ta ümberkaudseid inimesi, kes vähehaaval tema ümber koonduvad ja kellest lõpuks omaette kogukond moodustub. Ja see on loomulik vastandus tavapärasele riiklikule asjaajamisele, kus mõni ametnik teeb kaardile täpikese, et siia rajame uue küla või aleviku...

Eemeli juhitavast kogukonnast saab mõistuspärane ja eluterve külaühiskond, kes elab ja tegutseb hoolimata sellest, kas ta on riikliku bürokraatia mehhanismi kaasatud või mitte. Vastvalminud ja kogukonna kaplani õnnistatud kirik ning selle kogudus on olemas hoolimata sellest, et kirik ei kuulu ülemaalisse kirikuid ühendavasse katusorganisatsiooni. Küla on olemas sellest hoolimata, et ta ei ole kantud riigi asulate nimistusse. Põllumajandusega tegeldakse sellest hoolimata, et puuduvad eurotoetustega ostetud masinapark jne.

Ühesõnaga, on tekkinud omaette kogukond, kes ei sõltu ei riigi ega ega kellegi teise toest või abist. Kõik, mida vajatakse, saadakse oma jõududega. Ja Valdur Mikita arvates elavad sellised kogukonnad kõikvõimalikud katastroofid üle kindlamalt kui näiteks suured, anonüümsed ning haavatavad linnad, kus inimesed on üksteisele võõrad ning kus puuduvad kõige esmasemad toiduhankimise ehk koriluse võimalused.

Ja justkui selle väite tõestuseks elab küla üle nii kolmanda maailmasõja kui ka meteoriidi ja Maa kokkupõrkest tingitud ulatusliku katastroofi. Nii leiavadki sõja ning loodusõnnetuste tagajärjel kodu kaotanud ellujäänud üle kogu maailma tee üha kasvavasse külla. Vaid siis, kui korraga saabub 40 000 naist, saadetakse nad edasi Eestisse, sest ka seal olevat "palju tublisid mehi". "Maailma parim küla" ei käsitle loomuliku elu juurde naasmist siiski ainult uue kogukonna tekkimisena looduslikus keskkonnas, vaid mõnuga pilgatakse ka kaasaegse, loomulikkusest võõrdunud elu moenarrusi. Kõige eredamaks ja teravamaks näiteks neist ongi abstraktsed ja ebamäärase sisuga tiitlid ja elukutsed, näiteks diplomeeritud käitumisspetsialist või rongikoristajate esimees.

Jaanus Rohumaa lavastust iseloomustab ühelt poolt äärmiselt hea tempo, teisalt mitmekesine külluslikkus. Lava on täis pakatavat energiat – ansamblimäng on jõuline ja väljendusrikas.

Väljakujunenud tugevate näitlejate (Üllar Saaremäe, Tiina Mälberg, Ülle Lichtfeldt) kõrval teevad ilusaid ja nauditavaid rolle ka nooremad (näiteks Saara Kadak). Samuti võib tulevasi väljapaistvaid näitlejaid loota Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstitudengite seast (näiteks Märten Matsu).

Kuigi lavastaja toob kavalehel esile "Maailma parima küla" külluslikku karakteri-, situatsiooni- ja sõnakoomikat, tuleb rõhutada, et olulisele kohale jääb lavastuses ka tõsine, isegi teatav filosoofiline joon, mis tõstab ta lihtsast suveõhtusest õllekõrvasest meelelahutusest mõneti kõrgemale. Nalja saab küll rohkesti, kuid kohati võinuks huumor olla kontsentreeritum, sest praegusel kujul on piiripealseid ja veidi ebamääraseid huumorimomente paljuvõitu.

Mõningaid etteheiteid võiks siiski romaani instseneeringu kohta teha. Nimelt on dramatiseering jäänud liigselt alusteose ahelatesse, mistõttu ei kooru välja ühtset ja selget tegevusliini. Kõrvalisi pisiliine on ülemäära palju. Nii jääbki lõpuks mulje, et kogu lavastus seisab koos vaid Eemeli tegelaskuju või õigemini Üllar Saaremäe jõulise ja selgepiirilise mängu najal.

Ehk kõige lõdvemalt on põhilooga seotud lavastuse lõpus etendatav nn minimuusikal. Ühtpidi võib mõista selles topeltirooniat (nii tänapäeva massikultuuri kui ka lavastuse enda pihta), kuid ometi mõjub ta grotesksemalt kui vaadeldava lavastuse kontekstis võiks...

Kireva loo ühtlasemaks jutustamisele aitavad – ehk paradoksaalseltki – tublisti kaasa videolõigud, iseäranis need klipid, mis toetavad visuaalselt jutustajateksti. Kindlasti on aga liigne ja jälgimist raskendav laval toimuva ekraanile dubleerimine, mis sellest, et nii püüti jäljendada telesaadet.

Lavastuse tugevuste hulka tuleb lugeda Rasmus Puuri helilooming ja Veiko Tubina muusikaline kujundus, mis on nii iseseisvalt nauditavad kui ka lavastuse emotsionaalse fooni ilmestajatena omal kohal.

Rakvere Teatri "Maailma parim küla" pakub tempokat ja humoorikat sissevaadet ühe kogukonna tekkeloosse ning on suvelavastuse žanri piires igati nauditav.