Tauno Vahter: hüvasti, arhetüüpne alkohoolik-ajakirjanik! ({{commentsTotal}})

Arto Paasilinna
Arto Paasilinna Autor/allikas: PM/ Scanpix/ Lehtikuva: Heikki Saukkomaa

Arto Paasilinna (20. aprill 1942 – 15. oktoober 2018) mälestuseks võib kasutada erinevaid omadussõnu. Muhe ja irooniline. Liigutav ja teravapilguline. Lapsepõlve lemmik. Alkohoolikust sitapea.

Arto Paasilinna perekonna lugu on üsna tuntud, Lapimaa kaheksalapselise perekonna neljast vennast Ernost, Maurist, Artost ja Reinost said tuntud kirjanikud. Arto töötas 1960-70ndatel ajakirjanikuna erinevates ajalehtedes ja ajakirjades. Kuigi ka 1972 ilmunud debüütromaan "Operatsioon Finlandia" Soome ja Rootsi sõjast aastal 1975 sai päris palju tähelepanu, olid rahvusvahelises mõttes tema läbilöögiteosed 1975 ilmunud "Jänese aasta" ning 1981 ilmunud "Ulguv mölder". Pärast "Jänese aastat" hakkas Paasilinna vabakutseliseks ning kirjutas järgmise 30 aastaga üle 30 raamatu.

Arto Paasilinna raamatuid armastati, loeti ja trükiti "suurtel kiirustel ja hulgakaupa". Õigupoolest saigi see meeletu edu talle hukatuslikuks. Paasilinna 1970ndate lõpus ning 1980ndate alguses eredalt säranud ühiskondlik satiir naeruvääristas ennasttäis ülbikuid, upitajaid ja ärimehi, kaitses inimeste õigust individualismile ja vabadusele ning aeg-ajalt nostalgitses mingi ebamäärase lihtsama ajastu järele, kui inimesed oskasid rohkem asju ka oma kätega teha, mitte ei ostnud Jyskist plastmassist sitta kokku. Ta muutus valusalt sarkastiliseks, kirjeldades oma ametiseisundit kuritarvitavaid keskastme mutrikesi, eluvõõraid linnavurlesid või näiteks oma kogemustest tuttavaid ajakirjanikke, kes reeglina on tema teostes joodikud (mehed) või lollid (naised), vahel ka mõlemat, tööd rügades, ennast haletsedes ja võimu tunnetada püüdes.

Arto elas aastaid kindlas rütmis. Septembris hakkas ta ette valmistama uut käsikirja, mille kokkuvõtte andis üle kirjastajale "väga niiske" pika lõunasöögi käigus. Koostöös paksust ja vedelast läbi käinud toimetajatega tehti sellest järgmise suve lõpuks söödav käsikiri, et see jõuaks ilmuda enne isadepäeva, mille kingiks oli väga populaarne kinkida just Arto Paasilinna raamatuid. Menu oli aastaid ette garanteeritud, iga raamatut trükiti 50-70 000 eksemplari. Arto Paasilinna raamatuid trükiti enam kui 40 keeles kokku üle viie miljoni eksemplari, tegu oli väga jõuka kirjanikuga, kes veetis olulise osa aastast soojal maal, sageli Portugalis.

Kirjastajad ja ka paljud lugejad teadsid, et tegelikult on samad ideed järjest korduma hakanud ning raamatute tase on hakanud alla käima, kuid soliidne sissetulek aitas sellest problemist mööda vaadata. Arto Paasilinna ehitas üheksa maja ning armastas rääkida, kuidas ta sel aastal ostis jälle natuke pikema jahi kui eelmine.

Arto Paasilinnal oli kombeks nina täis juua ja kakelda, eriti kehvaks läks asi pärast sajandivahetust, kui vend Erno suri ja abikaasaga vahepeal lahku koliti. Soome lehtedes ilmus regulaarselt uudiseid, millises Helsinki või Espoo kõrtsis rahvakirjanik parajasti ennast täis jõi, suitsupaki pärast kaklema kukkus või keda lubas maha lüüa lemmiklaulu esitamata jätmise pärast. Arto Paasilinnast sai vähehaaval omamoodi soome Bukowski, aga kui filmis võib selline tegelane tunduda tore, siis päriselus pigem tüütu ja riiakas. Järjekordse juuksur Merikese põrutamise pikaleveninud kirjeldamise asemel olid soome Bukowskil oma lemmikteemad, mida lõputult kedrata.

Minu jaoks oli Arto Paasilinna kõige hinnalisem lugemisvara teismelisena, meil oli kodus rida tema soomekeelseid raamatuid. Hiljem ise Soomes käies oli mul kombeks ühest Helsingi antikvariaadist igal reisil üks tema raamat osta, et seda lõputu karaoke saatel tagasisõidul lugeda. 2003 tutvusin lõpuks ka kirjaniku endaga, kui tõlkisin tema romaani "Maailma parim küla". See raamat oli noorele tõlkijale vastik väljakutse, sest pidin endale selgeks tegema kaks teemat, millest ma ei teadnud kõige vähimatki: puukirikute ehitamise ja talvise jääaluse noodapüügi terminoloogia. Paasilinna saatis mulle kalapüügi kohta faksiga käsitsi joonistatud skeeme ja mina käisin neid Kapteni viina järgi lõhnavatele kaluritele näitamas. Sain sõnavarra juurde mõisted "sadultorn" ning "uiduhark", küll aga jäid raamatusse sisse mõned lapsikud vead, näiteks räägitakse seal hirvekintsudest, kuigi "hirvi" on tegelikult muidugi hoopis põder.

2003. aasta mais tuli Arto Paasilinna Eestisse mitmeks päevaks ka raamatu esitlusele. Ta ei tulnud üksi, vaid kirjastuse poolt oli kaasa antud muidu tõlkeõiguste müügiga tegelev Sirkku Klemola. Antud juhul ta ei tulnud midagi müüma, vaid oli pigem lapsehoidja rollis. Kui Arto viina sai, hakkas ta tükke tegema. Hispaanias oli ta ühel ajakirjanikul näo täis sõimanud, kui too oli pärinud, et mitu klaasi ta juba lõunaks on jõudnud võtta. Norra saatkonna vastuvõtul oli printsess Martha Louise juuresviibimisel nõudnud valjult alkoholi juurde ja protestinud vihaselt konjaki puudumise üle.

Pärast Tallinna üritusi sõitsime segastel asjaoludel Viljandisse lugejatega kohtuma. Väljendasin pisut kahtlust, kas sinna ikka rahvast tuleb, aga soomlastele oli öeldud, et Viljandis on suur grupp Paasilinna fänne. Soome saatkond oli andnud meile sohvriga auto ning kogu tee ei jõudnud külalised ära imestada toonekurgede rohkust, sest Soomes teatavasti neid nii palju ei näe. Viljandi raamatukogusse jõudes selgus, et kohale oli tulnud umbes kaks inimest ja needki vist töötasid ise raamatukogus. Kiiruga aeti kohale mingid tunnist vabastuse saanud kooliõpilased ja kogenud rahvakirjanik pani oma tavapärase plaadi käima, mida siis lastele tõlkisin. Kui üritus hakkas lõppema, küsis keegi publikust, et kas kirjanik oma uues raamatus Viljandist ka kirjutab. Kirjanik vastas heatahtlikult, et tal on uues raamatus tsepeliin ja äkki see lendab üle Viljandi.

Just sel hetkel jõudis hilinemisega kohale Sakala ajakirjanik, kes tuli hingeldades täpsustama ilmselt pisut valesti kuuldud lause põhjal, et "mis kuupäeval täpselt see tsepeliin üle Viljandi lendab?" Tsepeliin raamatus üle Viljandi ei lennanud, kuid muidu on eestlasi ja Eestit Paasilinna raamatutest tihtilugu: raamatus "Parajajalgne laevavarustaja" on üks "tegelane" Paldiskist Soome triivinud metsseakorjus, raamatus "Kalpsaja kaugelt" kuulab Maale teel olev tulnukas Eesti Raadio saateid sipelgate elust, "Ülespoomata lurjuste ürdiaias" kasutatakse sunnitöölistena eesti pätte ning "Maailma parimas külas" saab üks tegelane Tartus tripperi.

Pärast kohtumist kummutas rahvakirjanik kiirelt mõned joogid esmalt Viljandis ja seejärel muidugi Tallinnas otsa, kuni proua Sirkku hakkas üha tugevamalt märku andma, et nüüd oleks ehk aeg hotelli magama minna. Erilist pahameelt tekitas Paasilinnas asjaolu, et vanalinna söögikohas pakuti kopraliha. "Kes v...u sööb kobrast!" oli muidu maalähedane kirjanik nördinud.

Järgnenud aastatel sama tsükkel jätkus: raamatuid ilmus ühtlases tempos ning aeg-ajalt esines kirjanik kuskil purjus peaga või kukkus kaklema ja kägistama. Folkloori juurdunud mõnusa alkohooliku müüt sai realistliku lõpu. Pärast elupõletamist ja mitmeid ohtlikke liiklusõnnetusi sai Arto Paasilinna 2009 raske insuldi ja sattus hooldekodusse, kus ta elas veel üheksa aastat. Kuigi aeg-ajalt räägiti võimalusest, et ta hakkab veel uuesti kirjutama ning üks poegadest tegi temanimelise kaubamärgiga kirjastuse, olid tegelikult tuled juba kustu.

Arto Paasilinna suri Espoo hooldekodus 76-aastaselt. Paasilinna kohta soome kirjanduses on üritatud täita mitmete analoogidega, kuid samal kujul see ilmselt ei õnnestu. Peale juba mainitud "Jänese aasta" ning "Ulguva möldri" jäävad paremikku ka "Lummav vabasurmasõit", "Poodud rebaste mets", "Maailma parim küla" ja "Armas mürgikeetja" ning rida nende põhjal tehtud edukaid filme, kuuldemänge ja näidendeid. Ikkagi inimene. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: