Arto Paasilinna “Maailma parim küla” annab lustakal moel mõista, et kui suur raha kohtub kaine mõistusega, võib meie planeet osutuda veel täitsa elatavaks kohaks. Lugu on kivirähalikult jabur: pankrotis noor ehitusärimees saab Kuubal koolvalt kommunistist vanaisalt hiigelpäranduse, mille ainsaks tingimuseks on kõnnumaale kirik ehitada.

Ja kirik kerkib. Ametnike lollusest hoolimata. Selle ümber koguneb küla, siis kommuun, lõpuks isemoodi kuningriik, mis elab üle kolmanda maailmasõja, tuuma- ja vesinikupommid ning takkapihta ka maailmalõpu.

Kusagilt on ka Rakvere Teatri “Maailma parima küla” alusel valminud suvelavastus nagu kirik keset küla. Seal on olemas enamvähem kõik eduka suveteatri osised. On kauni tiigiga looduslik dekoratsioon (küll oleks siin hea Tšehhovi “Kajakat” mängida!), kus lavastuse lõpuosas sünnib müstiliselt ilusaid valguslahendusi. On nutikat multimeedia kasutamist – näiteks lava kõrval asuval tillukesel maketil toimetav karu, kelle sammumised otsepildis suurele ekraanile kuvatakse. On jaburat kirjanduslike allüüridega huumorit – suuremahuline laibatransport Venemaalt (peaaegu Gogoli “Surnud hinged”!). On väga tänapäevast eneseirooniat, kui soome mehed 40 000 naispagulast avatud ja sõbraliku Eesti poole teele saadavad; või kui Somaalia päritolu kuldsete kätega Josif arvuteid parandab ja aurumasinaid ehitab. On ka ettemääratud aplausi peale ehitatud muusikalinumber.

Aga need muhedad elupildid, kohati väga toredalt karikatuursed tegelased ja vahvad videolahendused ei anna kokku köitvat lugu. Sest puudub siduv telg – peategelane (-tegelased), kes sündmuste kulgu mõjutab või kellega midagi juhtub.

Ja asi pole hoopiski näitlejates. Vastupidi – näitlejad annavad oma väiksemates või suuremates sutsakates parima ning ilma Üllar Saaremäe Eemeli Toropaise karuselt loomuliku ja intensiivse kohalolekuta laguneks see tükk vist lihtsalt laiali.

Häda tundub algavat instseneeringust, mis liigub pigem Paasilinna romaani latvu pidi ning lükib üksteise otsa (võimalikult) naljakaid episoode. Mitte et naljas midagi halba oleks, aga paraku ei anna selline jaburate episoodide pärlikee võimalust karaktereid avada ega rolle luua. Näitleja osaks jääb olla staatiliselt koomiline.

Aga kas sõita Rakverre või mitte? Üllar Saaremäe, Ülle Lichtfeldti, Natali Lohki jt näitlejatööde pärast kindlasti tasub. Tervikuna jääb Jaanus Rohumaa lavastus kahjuks pigem formaalselt vormistatud suvetööks, teatri exceli tabeliks.