Arvustus. Margus Karu ja hobuse unenägu ({{commentsTotal}})

{{1435728194000 | amCalendar}}
Margus Karu
Margus Karu Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus raamat

Margus Karu
"Täna on täna ja forever on forever"
Pegasus 2015
368 lk



Olen viimasel ajal olude sunnil mitut kehvemapoolset raamatut lugema pidanud. Vangutasin oma vana pead, kirusin vaikselt ja lugesin nagu sunnitööline. Karu romaani kätte võttes lootsin, et läheb ehk seekord vähemalt lobedalt, aga esimese paarikümne lehekülje järel viskasin raamatu käest ja olin veendunud, et selle kohta saab kirjutada ainult ühe lause: "Seda raamatut ei ole võimalik lugeda." Aga ennäe, kolm päeva hiljem olen kangelaslikult lõpule jõudnud, vihane ja kurjust täis. Ma ei saa kuulutuda – see ei ole kirjandus. Ei saa, sest lillamustatriibuline koletis müüb nii mis mühiseb, Postimees avaldab suisa kolm (!!!) katkendit trükisest, igal pool köetakse üles uudishimu ja jagatakse mõõdutundeta tunnustust.

Vaatasin tagakaant, jah, nii ju käib, tähtsad inimesed ütlevad häid sõnu, aga mida, jumala nimel, tähendab selline promotekst: ""Täna on täna ja forever on forever" inspireerib oma kannatustest naeru kõkutades lustakust üles leidma ja muheledes oma elu õnne looma. Kõige sügavam elufilosoofia on muuseas kõige argisema ja erakordsuse vahel. Et elu oleks ilus, kui ka kohe nii ei näi. Va-va-vapustav!"

See sõnade kombinatsioon ei moodusta mõttega lauset! Aga igati paslik üllitisele, mille sisu on samaväärne, mõtet otsida pole siit mõtet. Ma olen liiga heitunud isegi selleks, et hakata seda hobuse unenägu ümber jutustama. Ma ütlen ainult üht – on ju nii, et modell peab olema natuke ilusam kui tavaline tüdruk? Vaat, aga kirjanik peab oskama keelt natuke paremini kui tavaline inimene. Ja kui seda ei ole, siis kirjutagu ta millest tahes, tulemuseks on kakofoonia. Mis siin sisu analüüsida, eneseotsingutest raamat kirjutada, see on tavaline praktika, seda ei saa ei heaks kiita ega pahaks panna, saab uurida ainult seda viisi, kuis maailm on kirja pandud. Ja kui selles viisis ei ole midagi uut ega stiilset, isegi midagi vana ei ole, pole üldse midagi peale erakordselt maotute naljade, kehva keelekasutuse ja naeruväärse sentimendi, siis mina annan alla.

Imelikud väljendid: "vähekasutatud lapsehäälega/ roosade kitsaste liharoosade paistes silmadega/ kurgust kogemata huulte vahele kukkuvad vokaalhäälikud/ mõnda aega polnud mul aega/ pilk läbis mu silmakestad/ kell on alles imik/ pakane ragistab õelalt näo kallal" jne panevad võpatama ja õlgu judistama.

Õudselt halvad naljad, mis kordavad lõpmatuseni sama mustrit: "Kui Pipi Pikksukk ja Peeter Paan kokku koliksid/ aga kuna ma ei ole praegu "Kaunis kaunimaks" saate Tripi-Pipi eris/ proovisin nõudepesuvahendi ja vannitoapõrandalt leitud pesuharjaga oma suuhügieeni eest hoolitseda/ kes ei suuda uskuda, et Lenor kaks ühes eemaldab nii muretegevad plekid kui ka annab pesule värske lõhna/ lehvitab meile nagu Anu Saagim, kes "Sigade revolutsioonis" malevasse jõudis" jne jne. Liiane, ilutsev, vohav, kohatu ja piinlik.

Puänt on ka piinlik, ainus vähegi huvitav asi oli ja on peategelase hoolikalt peidetud sooidentiteet või selle puudumine. Kõige tõenäolisemalt on tegemist hermafrodiidiga.

Kohaliku Coelho valgustumise teekond lõppeb sellega, et niigi kena ja imetlusväärne isik leiab lõpuks end veel kenama, ihaldus- ja imetlemisväärsemana. Retsept on kannatused lapsepõlves, salapärane ja seletamatu haigus, palju stressi, seksi, alkoholi ja narkootikume ja head sõbrad, kes sind igal hetkel ingelliku hoolega hoiavad.

Fesari seinal keegi ütles, et autor pidavat väga tore inimene olema. Võib-olla olen mina ka tore inimene, see ei takista mind kurja arvustust kirjutamast, ilmselt ei ole toredus kindlaks garantiiks, et alati kukuvad välja head asjad.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: